Rääkimatu laps

Patrik on nüüd aasta ja neli kuud vana. Poiss on muutunud tohutult asiseks - tegeleb, mängib, jonnib. Põhimõtteliselt käitub nii nagu üks aasta ja neljakuune käituma peaks, kõige selle põrandale pikali viskamise ja solvumise nuttudega kaasa arvatud. Patriku mängud on muidugi elulised. Hommikuti tavaliselt viib ta kõik vedelevad riided pesumasinasse ning lisab juurde ka neid puhtaid pesusid, mida ta meie sahtlitest kätte saab. Seejärel keerab ta kõiki pesumasina nuppe, sulgeb ukse ja kükitab masina ette maha ja on hetke vait. Seejärel avab ta ukse, kisub pesud välja, klopib sirgeks ja nõuab, et ma nad pesurestile kuivama paneks. Üritasin teda üks päev veenda, et hei kuule, paneme kohe pesud kappi või siis toolile virna kuivama, aga ei lähe läbi. Mäng tuleb lõpuni mängida eksole.
Söögi tegemisel on ta ka alati nina pidi juures ja "abis". Eriti meeldib talle kõike, mis laual leidub, kaussi valada ja siis seda kõike segada. Taignaid tehes on temast isegi tolku. Tema valab taignasse jahud, šokolaadi tükid ja isegi vajadusel segab munad suhkruga ära, et ma suhkrut mööda tuba laiali ei mikserdaks. Ainuke mure on see, et peale šokolaadi küpsiste taigna tegu oli tema ja meie kõigi hambaharjad üleni šokolaadised (kusjuures ta söömise mõttes sellest tainast õnneks ei huvitunud) ja peale kotletitaigna tegu tahtis ta kõik toore liha kohe ära süüa. Veenmine, et see peab veel küpsema, ei õnnestunud. Kokanduslik õhtupoolik lõppes kriiskava nutuga ja väljapressitud mõmmi aabitsaga.
Kodu peab meil koguaeg korras olema, kuna väike sirguv esteet ei saa mängida kui puruke põrandal vedeleb. See võib teda lausa nutma panna kui ma seda ära ei tule korjama. Üks päev istus tüüp mul kümme minutit laua all ja muudkui lalises hädiselt. Nägin silmanurgast, et kõik on korras ja kohe ei reageerinud, kuid kui ta jätkuvalt oma aega laua all seletades veetis, siis lõpuks lendasin peale. Selgus, et eelmisel söömaajal oli laua alla langenud porgand, mis tahtis meile parketi peale kasvama jääda (igatahes ta oli tolmuimeja poolt väga vastu maad litsutud ja paistis, et parketi külge juurdunud) ja Patrik vestles temaga sisukalt, et ta ära prügikasti kaoks. Kraapisin siis lõpuks selle küünega lahti, et Patrik saaks laua alt välja mängima tulla.
Ka prügikast on meil pidevalt täis. Vannitoa oma oleme tema omaks kuulutanud ja oma prahti sinna enam ei viska. Õhtuks on see täis ära koristatud mänguasju, vahel ka kööginõusid, kriite, öist mähet, mille tema kiiremini ära koristab, kui mina, valitud ajaleheartikleid, vedelenud riideid jne. Mis ripakil see ära. Kui ma kodu või autovõtmed arvan olevat ära kaotanud, küsib E ikka üle koridori, et kas prügikasti juba vaatasid!
E muidugi väga ei armasta seda, et kõik mängud on söögitegemised, triikimised, pesupesemised, aga paraku ma ei hakka puid lõhkuma, karu tapma, ja näppe teen õliseks ainult köögis, ja ainult köögikombaini kallal tegutsedes. Muidugi ei saa ma öelda, et isalt Patrik käitumismaneere ei omanda. Arvutis passimine ja iPhone on tal ammu juba selge!
Kuigi mängud on meil pigem hellakesed, siis teatavaid poisilikke tunnusjooni lööb ikka aegajalt esile. Esimese tunnusjoone lõime Patrikule mängumaal liumäest koos alla lastes, nii et veri taga. Pea siiamaani paraneb ja suur korp ajab kogu aeg näpud kipitama, et tõmbaks maha. Teise tunnusjoone sai ta nüüd diivanilt maha kukkudes näkku, nii et silm ja kulm on rullis ja sinine. Kolmas tunnusjoon lendas talle näkku autos turvavöö rihmaga. Nii et ühtteist ikka juhtub meilgi.
Meie ühised saavutused on potitamise värk. Päeval on Patrik ikka enamasti kuiv ja suudab pikalt vastu pidada ja mitte püksi teha. Õue minnes, autoga sõites ja öösel muidugi kasutame veel mähet, kuid päeval jäävad mähkmed enamasti kuivaks (öömähe on aga ikka veel pomm). Muidugi söömine on ka ikka lihtsamaks muutunud. Restoranis tellime juba pojale oma prae ja peale mõningast pealepuhumist ja hekseldamist saab ta sellega juba edukalt ise hakkama.
Meie ühised läbikukkumised on kõne. Patrikul puudub igasugune vajadus rääkida, kuna ma saan aru ja lähen kaasa sellega, kui ta näitab näpuga, karjub ää ja nõuab maneeridega, mitte kõnega. Ükspäev oli meil täielik dresseeritud hobuse mäng. Patrik näitas mulle näpuga, et ronigu ma taburetile, siis sealt tema käsu peale diivani äärele, sealt tema näpuvibutuse peale alla hüppaks ja JOOKSUGA tagasi tooli juurde jõuaks. Kui ma peale hüpet jäin diivanile rahulikult aplausi ootama, hakkas ta peaaegu nutma vihast ja et vihapurset ära hoida pidin järgmisel ringil maailmarekordit taga ajama, et temale sobiliku ajaga taburetini jõuda. Sama kehtis ka äärelt alla hüppamise kohta. Kui ma ilma tema näpuviibutuseta hüppasin, näiteks liiga vara, siis ta solvus ja tegi nukrat Shreki kassi nägu, silmad vett täis.
Tundub, et pole vaja enam vestelda iseendaga küsin-vastan tasandil: "Mis see on", "See on kana", "Mis ta teeb", "Kaak kaak kaak". Kaagutamise ja röhitsemise asemel on mul vist nüüd targem siiski viipekeele kursustele minna.