Saabus esimene lumi. Nagu ikka viimasel ajal heaks kombeks saanud, siis suusarada on Tallinnas vingem kui Haanjas. Nädalavahetusel oli Tallinnas 15 km klassikajäljega suusarada olemas, kuid E oli samal ajala Haanjas eelmise aasta lume peal kolmekilomeetrisel ringil, poolenisti valgustamata rajal, ilma klassikajäljeta. Muidu pole ju probleemi, aga katsu sa Lõuna-Eesti langusi ilma trammijäljeta alla sõita!
Nii pea kui E maalt koju saabus sain ka mina suusad alla. E viis enne mu suusad hooldusesse ka, et esimene suusarõõm oleks eriti nauditav. Alustasin Glehni pargi ülemiselt ringilt. Hing tuiskas, süda rõkkas, suusk lippas. Ma tundsin, et ma lausa lendan. Olin puhanud, värske, jõudu täis. Kuniks ...
... jõudsin staadioni juures olevale tõusule (sõites üles puhanud inimese värsket ja enda arust ülimega kiiret uisusammu) ja minust möödus üks meesterahvas klassikasuuskadel, minnes üles HINGELDAMATA PAARISTÕUGETEGA (vahelduvsammu tegemata). No teate. Võttis ikka isu ära küll. Ma tundsin ennast nagu Betti Alveri "Punase vihmavarju" viimases salmis. Kogu lust oli lihtsalt läinud.
Selles hoolimata sõitsin siiski 10,5 km ja eelmisel aastal esimesel suusaringil kogetud veremaitse jäi õnneks tundmata.
Mul oli selle aasta esimese suusakorra tunne sama. Mina rahmeldan uisku, ja siis mingid mammid tuiskavad paaristõukel mööda, mönuga. Aga mul oli vist määrimise teema, üle-eile samas kohas paarutasin ise ka.
ReplyDelete