Länndonn

Lapsega reisimine on puhas lust! Lennukiga reisimine on veelgi ägedam. Londonisse lendamine oli kümme korda kergem kui autoga maale sõita. Lennuk müriseb metsikult ja laps magas nii minnes kui ka tulles 1,5h. Pealegi oli põnev - lennukid, vilkuvad masinad, rongid, tunnelid, tänaval kahekordsed bussid ja autod, mis sõitsid valel pool.
London on äärmiselt lapsesõbralik linn. Kohvikutes, metroojaamades, kaubanduskeskustes on igal pool vanema-lapse vetsud korralike mähkimisalustega. Kaubanduses oli isegi pisikesed imetamistoad mugavate tugitoolidega. Loomulikult ka Lõunakeskuses on imetamistuba olemas, kuid ilmselgelt on see olnud enne-vanasti koristaja kapp kuhu nüüd on üks kõige tavalisem taburet asetatud. Kuigi peab tõdema, et hea seegi, aga siiski arenemisruumi on.
Kuigi olime Londonis ainult kaks täispäeva (29nda õhtul saabusime ja 1se päeval lahkusime), siis elamusi saime palju, hoolimata sellest, et seekord ei pistnud me kordagi nina kesklinna. Nägemata jäi kuulu järgi närune norrast saadud kuusk Trafalgar square'l, kuid see eest nägime ära St Pauli katedraali ees oleva palju armsama kuuse.

Ei saanud da Vinci  näitusele, kuna pileti saba oli 6 tunnine, kuid Tate's nägime ära Ai Weiwei Sunflower Seeds'i jäänukhunniku, millest me juba aasta aega tagasi youtube suud ammuli vahtisime.

Üldiselt aga modernne kunst Londonis ei läinud mulle mitte rohkem peale kui modernne kunst Tallinnas. Näiteks alloleval pildil triibud on mul kodus olemas niipea kui E särk on olnud masinas natuke kauem aega kui peaks ja pärast on veel triikimata ka jäänud.

Ja eestlased said hakkama laengevale veele sõnade panekuga, kuid seal liikus sõna elektroonilisel ekraanil. Kah asi!

 VS

Ning kui seina peale on pandud peegel, siis ei näe ma sinna sisse vaadates Mona Lisat. No ei näe noh. Virisemine on tegelikult aga halb. Oli palju häid elamusi, näiteks pressifoto näitus, lihtsalt suurepärane Cheddari juust, mille J aitas meil välja valida või siis telkiv protest St. Pauli ees. Muidugi kunsti oleks võinud rohkem näha, aga aeg oli piiratud. Või õigemini jätsime teiseks korraks.

  

Välja hõigatud: "Me lähme Londoni saluuti vaatama" päädis sellega, et lamasime sirakil teleka ees ja vaatasime BBC ülekannet. Säh sulle saluuti! Keset seda metsikut ilu oleksin mina äärepealt pisara valanud, kuid siis mu armas tädimees J lohutas mind nii pea kui saluut läbi sai, et näe, 15 minutit olid sa kurb, kuid nüüd on ju juba palju parem, kui sa saad pea mõnusasti padjale panna ja ei pea koos 1 miljoni purjus londonlasega metroosse trügima või siis kaks tundi läbi vihma kodupoole marssima. Too hetk see peaaegu et lohutaski, kuid nüüd on taas väike okas hinges, et miks ma ei läinud jõe äärde. Ometigi kõik lapsega mõistuse hääled on öelnud, et otsus oli õige, siis pean tunnsitama, et minu peas nii palju mõistust ei ole.
Saluut oli Londonis siiski teistmoodi kui Eestis. Seal enne südaööd kuulsin kahte pauku. Ja pool tundi peale südaööd oli taas vaikus. Ja üleüldse peamine saluut oli ikka linna tehtud ja niisama inimesed oma raha õhku ei lasknud, nagu Eestis kombeks.

Muidugi ei puudunud Londonist ka shopping tiir. Kõikjal oli ju lademetes jõuluträäni alles jäänud ja hinnad olid 70% alla lastud. Oli lausa patt mitte osta 2£ ja 3£ eest lapsele bodysid või endale 3£ eest t-särke. Lisaks saime lõpuks E'ga mõlemad endale uued jalanõud ja Patrikule leidsime tõelise duffle coat'i ja lõpuks näeb mu laps taas välja selline, nagu mulle meeldib (mitte mingi huppa-buppa sinine koletis).

Patrik oli kogu reisi vältel väga vapper poiss. Ainuke raske moment oli esimene öö, mil Patrik ei olnud ära harjunud ajavahega, kohaga ja asemega. Järgmine öö oli juba palju kergem ja kolmas öö oli nagu kodus. Minu tädi oivaliste söökide najal hakkas Patrik taas sööma! Enne Londonit oli mul taas täiesti rinnalaps, kes kõik lisatoidu välja öökis või sülitas, kuid tädi lastegurmee avas taas söögipaelad. Hommikuks võrgutas tädi meid allergiavabade pannukatega, milles ei olnud muna, ega peaaegu et nisujahu, kuid pannkoogid olid lihtsalt suurepärased. Lisaks igasugused aurutatud juurviljad lihaga ja lihtsalt imeline läätse-juurvilja püreesupp. Peale seda suppi läks Patrikul tuju nii heaks, et ta on siiamaani hämmastavalt sulnis ja helge laps. Ma olen täiesti kindel, et lisaks läätsedele läks supi sisse hea ports armastust.
Kokkuvõttes võin julgustada kõiki teid järeltulevaid noori emasid, kes te mu blogi loete, et lapsega reisimine ilma autota on palju mugavam ja tasub igatahes proovimist. Meie nüüd kibeleme juba suusatama. Müncheni ots on veelgi lühem. Just vaatasime Serfausi kodulehte ka ja lumi on juba pikemat aega maas. Laulame nüüd omakeskis, et "Suusad sügelevad juba, minna luba, minna luba" ...