Suusamured

Nädalavahetusel avanes mulle suurepärane võimalus minna Kõrvemaale suusatama. Maratoni eelne trenn oli vägagi teretulnud - sai kõik tõusud üle vaadatud. Pean ütlema, et pool rada sõitsin tõelises usus, et peale tõusu saabub langus, kuid poole peal muutus mu suhtumine selleks, et peale langust tuleb tõus. Sõitsin ühe pika ringi ja siis veel ühe kilomeetri jagu piidlesin suusakoolis. Peale väsitavat suusaringi olin seekord otsustanud mitte sipsti riideid vahetada ja kohe koju sõita, vaid nautida oma aega ja saunamõnusid. Kõrvemaale olin saabunud üllatavalt vara - enne kahteist - mis nagu selgus oligi sealse elu kohta äärmiselt hommik. Parkla oli veel tühi, pikal rajal nägin vaid viit inimest ja saungi oli veel külm. Õigemini saun ise oli ju soe, kuid eesruum ja duširuum tundus olevat miinuses. Ka soe vesi ja veesurve ei olnud veel Kõrvemaale saabunud. Nii ma siis lõdisesin seal niriseva külma duši all ja üritasin endalt seepi maha hõõruda, mõeldes, et kas poleks mõistlikum kohe parem lumehanges end puhtaks nühkida. Ja õhtul saabusgi oodatud tagajärg - köha nohu haigus.
Muidugi ei hoidnud ma seda külmetust endale, vaid külmetasin edasi ka E'd ja Patrikut. Oleme nüüd koos kodus vaiksel nädalal. Meestel on 38 palavik ja kõik tilgume ninast ja koriseme kurgust. Plaanid on nässus. Maratoni trenn jääb ära ja tundub, et maratonile tuleb minna otse haigevoodist.
Kuna aga trenni teha ei saa, otsustasin muud meetmed käsile võtta. Tahtsin osta suusasaapa peale katet, mis hoiaks varbad vähemasti soojas ja ei laseks uuel külmetusel manu tulla. Minnes Selverisse sisseoste tegema põikasin läbi ka Sportlandist. Riiulist leidsingi õiged saapasokid ja ka õige numbri (37-40) üles. Sokk oli väga pisike ja kartsin tõsiselt, et tõmban selle katki. Kutsusin ühe müüja enda juurde, et las räägib mulle natuke asjast ja ütleb kas ma võin ikka teda kõvasti siukutada. Müüja vaatas mind kahtleva pilguga ja palus mul siiski sikutada suuremat numbrit ehk 41-44'ja. Mina vaidlesin vastu - ütlesin, et kui suusasaabas on 38, siis ma ikka hea meelega sikutaks õiget numbrit, aga ma tahaks teada, et kui katki läheb, kas siis olen süüdi mina, pood, või tootja. Müüja oli segaduses ja läks kutsus teise tädi. Koos jõudsid nad otsusele, et süüdi on tootja ja vastutab pood, nii et tõmmaku ma aga. Suure tirimise peale saingi katte saapale ja esitasin kahele abilisele küsimuse - kas see kate peab tuult, lumeniiskust ja kas ta hingab seespoolse niiskuse välja ka. Küsimus osutus liiga keeruliseks. Kutsuti suusahooldusruumist kolmas müüja, meesterahvas. Esitasin tallegi oma küsimused. Suusajopedel ja spordiriietel on ju teatavad näitajad ja numbrid, mis iseloomustavad tuule ja märjapidavust, kuid selle saapakatte puhul ei osanud ka kolmas müüa mulle midagi kosta. Ta vaatas tuima näoga mu saabast ja küsis, kas ta võib mu saapa alla piiluga. Ma lahkelt lubasin, mille peale ta teatas, et selle saapaga ei või jah asfaldil käia. PIDAGE! Peaaegu röögatasin, et kuidas see siia puutub. Müüja ütles, et ma ju parasjagu proovin saapakaitset, mis kaitseb saabast asfaldil käimise eest ja transportimisel tekkinud vigastuste eest. Ma vaidlesin vastu, et ma ikka soojakaitset otsin. Müüja ütles, aaa, siis see on ju vale asi, lippas minema ja tuli tagasi elektriliste saapa eelsoojendajatega. Oeh. Palusin viisakalt endale soojakatte mudeli numbri ja tootja üles kirjutada ja lubasin kodus ise googeldada. Müüjad olid väga õnnelikud, et asi niigi läks ja ma piisavalt kiirelt poest lahkusin.
Ma saan aru, et müüja ei pea kõigest kõike teadma, aga mulle jääb mõistetamatuks, kuidas need kolm nii tumbad olid. Kuidagi oleksid pidanud nad oma teadmatust rohkem varjama, kasvõi tühja kiites ja vandudes, et see on parim kaup mis neil on. Või vähemalt selle asemel, et kolmekesi suud lahti minu ees seista, oleks üks neist võinud minna arvuti taha asja uurima, teine oleks võinud otsida välja toote karbi ja sealt infot lugeda ja kolmas mulle valetada toote headust kokku. Vahel kohe mulle ei meeldi kui ollakse loll ja aus.