Restoran Kadriorus

Pühapäeval sadas vihma ja kuna mu küdi oli eelmisel õhtul mänginud tähetarka ja üritanud pudelipõhja läbi taevast uurida, siis pühapäevaseks tegevuseks ei valinudki me seekord batuudikeskust või Oleviste kiriku torni, vaid otsustasime, et kunst on rahvale ja läheme Kummu. Mul oligi eelmine kord Eesti kunsti osa pooleli jäänud ja võtsime siis suuna Kadriorgu. Patrikul oli uneaeg. Panime ta Kumus kärru ja lootsin, et esimesed renessanssi saalid uinutavad teda, kuid selgus, et see mees naudib kunsti sama palju kui mina ja ta ei jäänudki magama. Eriti meeldisid talle pead, millest mina eriti ei pea.

Lõpuks väsis Patrik, siis küdi ja E. Kõiki neid valdas ka nälg ja nii me seadsime oma sammud otsimaks restorani Kadriorg. Kõndisime mäest alla, ja luige tiigi vastas vaatas meile otsa silt "Restoran-kohvik Kadriorg". Patrik suikus sellises kahtlases poolune faasis. Palusin E'l tellida endale supp ja tee ja jäin välja last kärutama. Loomulikult aga laps ei jäänud magama, sest ta on meil juba kord selline restorani poiss ja polnudki midagi teha, läksin siis teistele poistele restorani järgi. Restorani sisse astudes tabas mind kohe see paha tunne, et miski on VALE! See tunne alati leiab mingi väljundi ja seekordseks äraandjaks oli õntsat-õntsat muusika. Ei saa olla hea koht, kui sul mängib nurgas tümakas. Ma ei saa üldse öelda, et E'l ei oleks silma selle õige ja vale restorani eristamise osas. Oleme nii mõnigi kord kohvikust tagurpidi välja jalutanud, kuna esmajoones just E jaoks pole lõhn õige või laualina on kahtlane jne. Aga seekord oli vist kunst teinud oma töö ja E silmad olid liiga 1990ndate kahtlast kubismi täis ja ta lihtsalt ei näinud. Ja see restoran tõepoolest ei olnud SEE. Söök oli soolane või piprane ja rasvane, teenindaja oli liiga pimps, nurgas oli telekas, küdi taga istusid neiud, kes teineteist liiga palju ja liiga avalikult silitasid, meie taga istusid neli venelast, kes tellisid endale kohe ära kolm käiku pluss magustoidu, vetsu uks oli lukus ja võtit ma ei julgenud küsida, kuna teenindaja rääkis teises ruumis sõbrannaga ja ma ei söandanud segada.

Mis ma siis sellest loost õppisin: näljastega restorani minekul pead ikka ise enne nina koopasse panema. Nagu ürgajal ikka - enne koopasse naine ja siis, kui naine ellu jääb, siis tulevad mehed järgi. (Näljased mehed võivad lihtsalt vale karu maha lüüa)

Muide, kas siis tõesti ei ole seadust, mis keelustaks kahele restoranile sama nime panemast. Eriti kui nad teineteisele on ümbernurga naabrid. 

Kunst ja söök aga kokku annavad sellise koosluse:

Ma mängisin nende kõrval Patrikuga, Patrik jutustas, laulis ja tagus kõiki oma mänguasju vastu maad aga nemad kuulsid vaid uduselt läbi une Bosh, Bush, Picasso, El Greco, Chirico, ars longa vita brevis est, est, est, vita brevis est.