Laps oli vaevalt seitsme kuuseks saanud kui hakkas kõike tegema, mida vanus ja vanemad temalt ootasid:
- Käpuli käima.
- Hambaid lõigatama. Neli hammast on nüüdseks kenasti väljas ja ma pean tunnistama, et ta teab, mida nendega teha. Esimesele hammustusele järgnes Patriku rõõmus naerulagin, mis tegi mulle paraku nii nalja, et ma ei suutnud teda mitte tõsise näoga keelata. Patrik on üllatavalt tubli selles, et lubab endal hambaid pesta. Muidu kui üritan talle sööki suhu panna või hambaid vaadata/katsuda, siis tõmbab ta lõualuud nii kramplikult kokku, et minu jõud neid küll lahti ei kanguta, kuid hambaid laseb ta tõesti mul vabalt ja pikalt pesta. Tõeline kuldne poiss.
- Jutustama.
- Potil käima. Uskmatutele pilt (pilt sai võetud seetõttu, et E ka tööl teaks, mida me kodus teeme. Küll tänapäeval on ikka noortele vanematele loodud head võimalused üksteisega side hoidmiseks.)
Ja ülejäänud kuuga tulid ülejäänud asjad:
- Saab aru, kui teda palutakse ilusasti. Nt: "Patrik need on emme raamatud, neid vaatab ainult emme. Palun tule sealt ära." või siis "Patrik, juhet karta on OK" või siis "Seda me vaatame. Seda me ei maitse." Viimane loomulikult on selline küsitav arusaamine pigem. Telefonid ja kellad lähevad ikka suhu, aga kui paluda tal seda vaadata, mitte täis tatistada, siis vähemasti ei hakka ta nutma kui asi suust ära kisutakse.
- Mängime koos juba edukalt. Veeretame ja ajame taga palli, ajame käpuli toas jänku Mallet taga, paneme pähe prille ja poeme koos teki alla. Mingi tema mäng, mida mina keeldun mängimast, on ka see, et suudle kõike mis ette jääb ja siis ta roomab mööda tuba ja suudleb kirglikult kamina esist klaasi, parketti, seina, vaipa jne.
Täna suutis Patrik teha esimese teadliku katse mind lollitada. Mina tegin köögis süüa ja tema tahtis opasse. Roomas minu juurde, võttis pükstest kinni ja tõmbas end põlvili ja üritas üles saada. Mina ütlesin loomulikult, et praegu ei saa poja, mille peale Patrik lasi lahti, keeras end ringi, roomas pool meetrit eemale, seal tegi kannaka ja roomas minu juurde tagasi ja üritas uuesti. Proovida ju võib! Sellist katset tegi ta, ma arvan, üks viis korda kindlasti ja siis lõpuks preemiaks tema geniaalsuse ja järjekindluse eest võtsin ta ka sülle.
- Sätib ennast istuma. Kõigub veel küll ja ei oma kurelikku tasakaalu, kuid häda korral saan ta juba jätta näiteks potile istuma ja ise joosta helisevat telefoni kaugemalt haarama. Toe najal põlvitab - mänguasjade kastist saab seega juba ise mänguasju kätte ja kui jätta diivanile telefon, siis suudab ta ka selle sealt kätte urgitseda.
- Uuesti ujumas käima hakkamine tegi Patriku seest nii hõredaks, et basseini tuli suurest eufooriast kaka. Kui ma lapse veest välja tõstsin, siis lödistas ta basseinist kuni duširuumini kõik kohad s*tta täis. Pidime peris mitu korda ikka paliga vett lahmama ja siis kuivatuskummiga lögast vett õigesse kohta suunama, et seda värki natukegi korrastada.
- Saab hakkama autos ka ärkvel olles. Viimane kord tulime juba maalt tagasi nii, et laps oli alates Möost ärkvel ja ei röökinudki nutta!
Ja mida meie Patrik ei tee:
- Ei söö. Kas ma tõesti pean hakkama Ella's Kitchenit ostma!!!
Potil istutaksegi ainult häda korral!
ReplyDeleteA see on muidugi põnev, kui suudate lapsel välja kujundada reaktsiooni, et ta telefoni helisemise peale pissib. Ainult - miks? Ja mida sugulased ütlevad? Kus raamatus need hüppavad tibud olidki...?
ReplyDelete