Valmistume jõuludeks

Jõulude aeg on meie perel väga sünnipäevade rohke ja nagu eestlastele kombeks hakkasime juba varakult valmistuma. Äi lubas hakata kanadel kaelu kaksama, küdi pani viina sisse jõhvikad ja mustsõstrad ligunema ja mu kallis abikaasa pani käima terve ankrutäie siidrit.

Et siidrit teha, siis selleks peab alustuseks olema õunaaed. Loomulikult pelgalt õunaaiast ei piisa. Peab olema ka hea õuna aasta. Ja loomulikult ei tohi kõiki õunu lasta lapsel ära süüa.
Järgnevalt läheb vaja palju vett, avarat ruumi ja boilerit, et pesta kõiki vajaminevat sadat miljonit nõud ja tuhandet miljonit õuna.
Kui õunad said pestud ja mõni üksik ka puhastatud, siis asusin mina purustama. Ma olen eluaeg tegelikult armastanud purustada ja paistis, et see tegevus paelub ka Patrikut. Kuigi kahjuks pean ma siiski tunnistama, et enamus aega oli tegelikult mu äi kättpidi hakkmasinas ja mina leelotasin lapsega niisama ringi. Käe sain külge panna vaid siis, kui E'l vabam moment oli.
Kui hakkmasin oma pudru oli väljutanud, siis liikus õunaködi edasi pressi alla ja mahl liikus edasi ämbrisse ja siis tünni.
	Peale pressi said ka herilased oma osa. Ma küll ütlesin neile, et see on sohk ja McDonaldsis käik ja nad peavad ikka õunapuu aia poole hoiduma, kuid nad ei kuulanud mind. Olgu siis neilgi oma hea päev, kui pool fabrikaat toit otse õuele tuuakse.
Protsess selge, hakkasime sama teemat kordama pirnidega. No ja kui see mahl siis voolama hakkas, läksin ma ausõna ja panin oma suu ämbri asemele. See oli nii magus ja hea nagu jooks vedelat mett või vahtrasiirupit.
Ja siis kordasime seda sama asja paradiisi õuntega. Nende puhul oli ainult tükk tegemist, et neid korjata ja siis pesta/puhastada. Mahl sai kange aga hea ja imeilusa punase värviga. Paradiisiõunad pidavat just õiged siidri õunad olema - hea värviga ja kuiva järelmaiguga.
Kui kõik mahlad valmis said, siis läks ankurdamiseks. Sekka sai pandud kõike - õuna mahla (antoonovka ja valge klaar), ämbri täis pirni mahla ja kolmveerand ämbrit paradiisiõuna mahla. Kokku sai 35 liitrit. Lisasime ka kolm kilo suhkrut, segasime läbi ja panime ämmale-äiale tuppa käärima. Loodetavasti käärimisprotsess ei lõppe suure pauguga...
Nüüd siis E iga õhtu helistab koju ja küsib, et kuidas mulksub. Vastused on enamasti sekundilise täpsusega antud. Näiteks: "Mulksub iga 45 sekundi järel". Kõigil on põnev. Minul eriti. Näis näis, kas ma suudan jõuludeks lapse tissist niivõrd võõrutada, et saan täiel rinnal siidrit nautida!