Istusin täna Nõmme turul puust pingikesel ja sõin kohupiima. Üsna minu lähedal oli uisuplats, kust kostis tasast diskot ja ja mingi lasteaia rühm oli toodud uisutama. Nad kilkasin ja hõiskasid ja kukkusid. Päike soendas mind ja ma tundsin ennast täpselt nagu alpides lõunat pidades. Ei võinud see 12 000 aastat tagasi taanduv jää siis Nõmme mäge suuremaks vormida!
Tundub aga, et kehal on mälu. Kui ikka 10 aastat on iga märts suusatamas käidud, siis hing ja keha juba elavad selles rütmis. Järgmine aasta enam küll vahele ei jäta, ei suuda.
Seal pingil mõnuledes mõtlesin endamisi, et kui mina Patrikut konnapojuks nimetan, siis olen ju mina padakonn. Peab ikka ütlema linnupoju (või olen ma siis käoema!) või siiski ainult Käku. Käkude esivanemad pole õnneks veel enda marki maani teinud.
Muidu sai käidud aga EITSAs last näitamas. Mitte õnneks üksi, R'i ja tema pisitütrega koos. Nõnda hajus tähelepanu kahele tibule ja olukord oli meeldivam. Patrik sai aga meie praeguse rektori süles olla. Vaat kus lops, nüüd saab tema ja ta õved ja nende lapsedki veel uhkustada. Nii nagu meie tunneme uhkust, et Papa vend on Mannerheimil süles istunud.
Eitsasse minnes aga ütles E: "Säästa riideid, vett ja pesupulbrit, anna last teistele hoida peale sööki.". Aga ma ausõna hoiatasin rektorit ja õnneks Patrik mõtles oma haridusele ja hoidis piima kõhus. Huuh.
No comments:
Post a Comment