Polkovniku lesk tahab diagnoosi ja läheb arstile

"Armastad sa mind, polkovnik?"
"Jah!"
"Mina olen su kindral. Täida mu käsk!"
"Kuulen."
"On sul polgus kahureid?"
"On."
"Siis kallis, veeretad homme siia tankitõrjekahuri ja kümme mürsku!"
"Milleks on sul vaja tankitõrjekahurit?"
"Armas, naabri kass sööb mu närve ja angerjaid ja ma tahan ta maha lasta - kahuriga, efektiga, sirge seljaga!"

Mina tahaks aga maha lasta Mustamäe polikliiniku. Ka efektiga ja sirge seljaga. Sellest võidaksid ausõna kõik ja Savisaar saaks uue kena maja püsti panna selle jõletise asemel.
Ühesõnaga lasin end taas ära rääkida ja läksin lastearsti juurde. Iseenesest on ju püha üritus see arsti juures käimine, aga mind jätab terve beebiga arsti juurde minek tõepoolest külmaks. Mind lihtsalt ei huvita kui palju ta kaalub ja kui pikk ta on ja kui sul kaebusi ei ole, siis midagi muud seal arsti juures küll mõitslikku ei teha.

Arsti juures käik nägi aga järgmine:
Mustamäe polikliinik. Aeg jäi siin seisma tuhandeüheksasajatollendal aastal. Inimlikkus ja terve mõistus on lahkunud eraarstide juurde. Et saada kabinettideni on vaja kõndida trepist pool korrust üles poole. Invaliidid ja vankriga emad vaadaku ise kuidas saavad, sest lift on alles seal pool korrust ülevamal pool ja nagu üks onu, kes mul käru tõsta aitas ütles, siis sinna käru ega ratastooliga nagunii sisse ei mahu. Et saada õigesse koridori tuleb läbida uksed, mis on nii kitsad, et taas käruga läbi minek on ülim raketiteadus! Arvutasin seal nurga siinust, et sisse mahtuda.
Ootekoridor on vana ja räämas. Seinte ääres on õnneks siiski pingid, mähkimisalus on, kuid mingi lapp peaks endal kaasas olema, mis sinna peale panna (Fertis on mähkimisaluse all kuhi neid ühekordseid linasid, millel ühel pool on kile ja teisel riie, et saaks last selle peal mähkida). Kraanikaussi ja prügikasti ei paista kusagil. Koridor on kõle ja külm. Lapsel mütsi küll peast ei taha võtta.
Õnneks aga üsna peagi kutsutakse mind sisse. Sisse kutsub rämeda vene aksendiga tohutult ülesmukitud leekblond õde. Saan tast aru, et vist minu kord ja lähen kabinetti. Laua taga istub arst, kes ei vasta terele (või ehk ta siiski mühatas midagi) ja ei tõsta pilku. Õde palub lapse lahti riietuda, et teha ära püha rituaal - kaalumine ja mõõtmine. Võtan lapse riidest lahti. Ruumis on külm. Arstil on kitli all kampsun. Laps karjub. Õde mõõdab ja kaalub ja annab mulle lapse tagasi, viitab mähkimislauale ja palub last riietada. Riietan lapse, kusjuures pean siinkohal mainima, et mitte niisama pluusi ja sipupüksi, vaid ikka pluusi peale veel kampsun ja sipukate peale soojad püksid, kuna me ju sõidame käruga. Istun siis arsti ette ning et laps rahuneks annan talle rinna suhu. Arst selle peale, et ma rinda hakkan andma räägib minuga põgusalt juttu (küsib nime ja isikukoodi, mille ta just on mu antud paberi peal saanud) ja hakkab mingeid protokolle täitma. Natuke piilusin - protokollid ei olnud seotud Patrikuga. Natukese aja pärast vaatab arst mind altkulmu pilguga, et ikka veel sööte jah, ja ütleb, et kui lõpetame, siis võtame lapse riidest lahti ja mõõdame ja kaalume. WTF??? Mina pisarsilmi vaatan talle otsa ja teatan, et EI, ei võta uuesti riidest lahti. Me just mõõtsime, me just kaalusime, ja just mul paluti laps riidesse panna. Arst teatas, et siis võiks ikka reflekse vaadata ja võtame ikka. Mina arvasin, et refleksid võivad järgmise külastuseni oodata.
Peagi lasi Patrik korra rinna lahti ja ma tegin südame kõvaks ja ei aidanud talle rinda suhu vaid allusin arstile ja panin Patriku korra mähkimislauale. Arst tegi nimelt nägu et ta kuulab last. Ja tõepoolest arst kuulas ja järgmiseks imekiirelt rabas ta sipukate trukid lahti ja kooris lapse taas paljaks, kuigi ma olin ju öelnud, et me ei tee seda. Patrik röökis nutta, kõht oli tühi, jälle külm, võõras tädi jne. Arst vaatas üle mingid mõtetud refleksid ja selle, et kas tal on kaks muna, mida ta oleks võinud mult küsida, selle asemel, et last piinata. Hea oli aga see, et Patrik pissis ta kitlikäisele.Vähemalt niigi palju sai ta end väljendada.
Loomulikult pissis Patrik ka iga riidest lahti võtmise ajal endale pluusile ja sukapükstele ning lisaks määris ära ka kaks mähkut. Õnneks oli mul kaasas kolm pluusi ja kolm mähet. Keerasin mähkmepommid kokku ja  pissise aluslina kokku ning hakkasin mähkimislaua alt prügikasti otsima. Aga mida pole seda pole! Küsisin, et kuhu need mähkmed ja selle kile visata võib ja vastus oli, et VÕTKE KAASA! Siia küll kuhugi ei või!
Kui ma lapse olin riidesse saanud, siis hakkas arst minuga rääkima. Patrik tihkus nutta. Meeleheites rahustasin teda ja sellest, mis arst minuga rääkis ei ole mul õrna aimugi. Tegelesin oma lapsega. Arst pistis mulle enne lahkumist pihku paberi, kus oli kolme gaasirohu nimi peal. Ütles veel, et andke ühte neist, ükskõik millist (üki-kaki-kommi-nommi meetodil võib valiku teha). Õnneks mina tean, et iga gaasirohi on erineva olukorra jaoks. SubSimplex'it tuleb anda kui gaasid on kohe peale söömist ja Espumisani juhul kui gaasid on tunnike peale söötmist, aga võibolla mõni ema ei tea. Igatahes selline suhtumine ja käitumine tundub mulle küll kahtlane.
Teemaks tuli ka vaktsineerimine. Teatasin oma seisukoha, mille peale arst ütles, et vaktsiin on ülim arstiteaduse saavutus ja mina sain vaevu sõnasabast kinni, et mitte talle meenutada narkolepsiat ja kõiki muid kõrvalmõjusid mida vaktsiinid tekitavad. Küsisin ainult, et kust kohast peaks mu beebi saama endale B-hepatiidi, mille peale arst vastas, et leiab õuest süstla ja torkab ennast sellega. Mina teatasin, et ikka ei leia küll, mille peal tuli küsimus, et kus ma siis elan. Eks ta vist eeldas, et ma olen sealt samast Mustamäe südamest, kuid ootamatu vastus, et Nõmmel, eramajas, millel on aed ümber, veenis ka teda, et vaktsineerida ei ole vaja.

Lahkusime kabinetist. Võtsin siis istet seal kõledas ja külmas koridoris ja hakkasin lapsele rinda andma. Tusjad vuhisesid sisse ja välja ja rääkisid minuga vene keeles. Ei saanud midagi aru, ei huvitanud ka. Ju nad küsisid, kas ma olen viimane sabas ja ma vastasin kõigile, et mul on juba arsti juures käidud. Mitmed haiged lapsed ootasid kabineti ukse taga, jooksid koridoris ringi ja vaatasid heldinult Patrikut ja köhisid oma pisikuid.

Ära minnes ei aidanud käruga mind keegi ja kasvatasin musklit. Nii tore on arsti juures käia!