Külmad ilmad on andnud mulle mõista, et ma olen ikka emana veel üsna kollanokk. Alates Käku sünnist on ta iga päev väljas käinud ja mul ei olnud tänaseni (või õigemini pole siiamaani) õrna aimugi, kuidas lapsi toas lõunaunne saadakse. Aga täna oli väljaminemise hetkel -18°C ja eile oli tal ninas koll ja üleüldse öösel ta lurises nagu Lurich ja ma lihtsalt ei söandanud täna õue minna.
(Luriseda võib ta mul loomulikult ka sellest, et kui iminapp eriti ahnelt on end mu külge pookinud, siis hakkab ninast piima tilkuma. Peseb lõõre???)
Kui lõunaaeg kätte jõudis, panin beebi peaaegu õueriidesse, hälli, aken lahti ja hakkasin kiigutama. Kiigutasin tund aega, ise samal ajal suleteki sisse keeratult raamatut lugedes ja silm läkski kinni. Et teada saada, millise tempeatuurini me toas jõundud oleme tõin vannitoast meie vannitermomeetri pardi ja asetasin selle voodile. Viis minutit hiljem läksin kiikama, et mis part siis mulle pajatab, kuid selgus, et tuba langes välja pardi ampluaast. Temal oli kõige madalam pügal 10°C. Tuli kasutada induktsiooni meetodit temperatuuri hindamiseks - aknalaudadel olevad kondensvee loigud olid jääs.
Aga emm - kas sa tead, et sa olid mulle Stalkeri pannud raamatute kuhja! Teadlikult või kogematta? Igatahes suur täna, põnevust jätkub ja loen kahjuks ka hämaras ja pimedas toas. Varsti peab vist silmaarstile kontrolli kobima.
No comments:
Post a Comment