Maalkäikude saaga

Nädalavahetusel otsustasime, et oleme nüüd piisavalt küpsed, et võtta ette esimene pikk autosõit ja põrutada diagonaalis läbi Eesti maale. Leppisime E'ga kokku, et ei lähe laupäeva päeval, lapse uneajal, kuna siis ei ole üldse aega maal olla, vaid üritame reedel kohe peale tööd sõita. Leppisime ka kokku, et kohe peale tööd võiks Patrik autos magada 2,5h, kuna mootor ju müriseb, seejärel teeme Jurjevis pikema pausi, söödame ja oleme ärkvel ja siis sõidame edasi maale. Ainult, et Patrikuga unustasime seda kokku leppida, mille tulemusena tema tegi autos ainult 40 minutit oma õhtust und (Koseni) ja seejärel hakkas röökima. Põhjusega. Palav. Nälg. Liigutada ei saa. Mäekülas tegime siis piimamehe pausi ja sõitsime siis röökiva lapsega edasi Jurjevi suunas.
Uued kohad aga Käkule meeldivad. Palju uusi asju on vaadata ja laps käitub väga hästi. Ainult et meie 20/21 kraadise kodu kõrval oli maal korraliku ahjuga elamine tema jaoks nati liig. Enamike mitte-nälja-karjumiste põhjuseks oli palavus ja last sai rahulikuks ainult külma koridori või mõne külmema toaga. Luksusega ei ole ta lihtsalt harjunud.
Laupäeval saime meie jällegi E'ga nautida Haanjat. Kahjuks küll ainult 9,4 km kuna esimese ringi poole peal kaotasin ära ma taju oma varvaste arvu kohta ja teise ringi peal ei olnud ma enam kindel, kas mul üldse jalgu all on ning nõnda otsustasime koju tagasi sõita. Esimesel ringil nägime rajal veel ühte inimest. Teisel ringil oli vist rajal veel 5 inimest peale meie. Tõelised massid.
Tagasi Revalisse otsustasime aga sõita seekord Patrikuga kokku leppides tema uneajal. Kosest sai taas meie piir. Seal tegi Patrik silmad lahti, kuid lohutult karjuma hakkas õnneks alles Tallinna jõudes.

Esmaspäeval aga oli mul kindel plaan Mudaaugule sõita. Emme vist ei tahtnud, et ma läheks ja ähvardas, et nii külma ilmaga ei sõida isegi rongid mitte ja panigi sõna maksma. Rong, mis mitte kunagi ju meil ei hiline, jäi 2 minutit hiljaks. Õhus oli kahtlane ärevus. Ja igas jaamas jäi taas minuti või paar graafikust maha kuni Pääskülas teatati, et rong on katki, tsau-pakaa. Tuli ümber istuda uude rongi.
Ilm oli aga ilus ja karge. Käkule panin pesulõksudega vankri suu ette ühe oksutilapi ja ta nautis külma täiega. Hiljem vankrist välja võttes oli ta nagu soe sai ja nii kaua nagu sel päeval ei olnud ta veel kunagi lõunaund teinud (4h kokku, kuid loomulikult sellest õues oli ta vast ainult tunnikese). Siis kui minu laps aga magas sain mina oma väikse täditütrega kelgutada. Tulemuseks oli suures õhinas mats ja maaühendus. Käisin üsna seisvast asendist üsna korralikult selja peale siruli ja nüüd olen nagu radikuliidihaige.

Sinilille õige vastus on käru, mida ma iga päev pean tõstma. Kärul on külje peal detail, mis vajutab mulle ilusad sinised lillekesed kintsule.

Meil Nõmmel aga on ikka veel vahva jalutada. Täna võtsin julguse kokku ja tegin ka pilti meie vahvatest sõpradest (kellest ma muidu pea maas mööda nohisen-tuhisen).