Rohkem kui korra olen sattunud kõrvuti lugema eri autorite sama teemat ja pean ütlema, et vaatenurk avardub. Üks väga huvitav sellelaadne kogemus oli lugedes '96nda aasta Everesti katastroofist läbi Jon Krakaueri, Anatoli Bukrejevi ja Beck Weathersi silmade.
Nüüd asusin mitte nii maise vaid pigem taevase probleemi kallale - hakkasin otsima Püha Graali. Alustuseks võtsin Dan Browni Da Vinci koodi ja jätkuks Umberto Eco Baudolino.
Kui Everesti saaga erinevad raamatud avasid probleemi uusi tahke, inimeste erinevaid vaatenurki ja kogemusi jäädes kõik samale tasandile, siis Graali otsingul sain jälle aru meelelahutusliku ja kultuurikajastusliku kirjanduse vahest.
Dan Brown on kindlasti väga palju materjale läbi töötanud ja ülimalt ladusa ja põneva kirjutamisstiiliga (lugesin päeval iga võimaliku silmapilgu, kasvõi kaks rida, kui laste kõrvalt sai ja mitu ööd takka pihta), kuid tema stiilis jääb minu jaoks midagi vajaka. Võibolla on selleks tõsidus ja tõsiselt võetavus. Võib olla truudus(etus) ajaloole. Ma vist pigem eelistan lugeda raamatuid, mille faktidele saan ma 100% kindel olla (ehk harivaid) või neid, mis on täis jaburad (väljamõeldised). Sellised vahepealsed raamatud, mille puhul ei tea kunagi, kas loetud lõik juhtus olema tõsi või autori fantaasiavili jätavad mind kimbatusse. Tahaks ju kõiki huvitama hakanud fakte järgi kontrollida, aga no kus mul see aeg. Niisiis tulebki paigutada kõik autori väljaütlemised mingile ebakindlale kandikule ja see sügavkülma paremaid aegu ootama panna. Seega külmetasin enda jaoks ka Browni järgmiste teoste lugemise ja jätkasin Graali otsinguid hoopis ühes Baudolinoga.
Umberto Eco on aga täitsa teisest killast. Humoorikas, täis ajalugu, täis fantaasiat, täis selgust. Temal on juba piirid paigas, et mis on tõeline ja mis on väljamõeldis, kuigi lugu on valetajast ja sama ilmselgelt vale nagu Brownilgi, kuid inimesed tajuvad seda vahetumalt. Eco laveerib väga peenelt sellel fantaasia ja päris ajaloo maastikul.
Eco tundus kohati mulle liiga aeglane. Turtsusin, et miks sa ometi muned nende väljamõeldud elukate ja nende uskumuste kirjelduste juures, kuid kindlasti on neid lugejaid, kes näevad seal õiget allteksti meie enda kultuuriruumi ülekantuna ja hakkavad ka ülejäänud raamatut ja ilma paremini mõistma. Mina kahjuks ei ole nii erudeeritud ning võtsin seda kui meelelahutuslikku teost ja mõistetamatutest kohtadest libisesin kiirelt üle. Kuid selle raamatu järel võin kohe kindlalt öelda, et olen targem nii ajaloo kui ka avardunud maailmapildi mõttes.
Kirsiks tordil juhtusin üks päev rongiga sõites vastakuti sõitma umbes 80 aastase prouaga. Peale esimesi viisakuseavaldusi ilusa lapse teemadel (sõitsime Pärtliga kahekesi) hakkasime vestlema raamatutest ja sealhulgas ka Da Vinci koodist. Proua lõkerdas mu vastas ja teatas, et tema on ise käinud Püha õhtusöömaaega vaatamas ja mingit üleliigset kätt ta küll ei näinud. Pealegi on tema tütar kunstiteadlane ning raamatus olev maali tõelgendus on nii kunstiteadlaste kui ka nende seas, kes asjasse vähegi süveneda viitsivad, küll ilmselgelt ilukirjanduslik lugu, kuid hämmastaval kombel leidub ikka neid, kes hakkavad uskuma muinasjutte. Arutlesime, et miks küll keegi Larssoni Millenniumi triloogiat või Hargla Melchiori jutte tõeks ei pea, kuid sealt ju puudub Püha Graal, mis tundub, et ikka veel inimeste mõistused kimbatusse ajab.
No comments:
Post a Comment