Mõista mõista: Üheksa pirdu nelja hamba taga. Vastus: Kooreürask või Pärtel.

Pärtli üheksanda elukuu suurim muutus avaldub tema suus. Pea on välja pistnud neli hammast. Kaks on kohe-kohe tulemas (villid on juba katki) ja päris palju paistes laike paistab suust veel. Hammaste tulek ei ole aga üldse mõjutanud tema söömisharjumusi. Endiselt sööb ta väga hea meelega puid. Üks päev tabasin ta liiga hilja teolt ning põsk, kurk ja tõenäoliselt ka magu olid juba pungil täis peeneks järatud puupirde, millest osad olid juba päris paberiks leotatud. Päris söögiga on endiselt kehvasti. Hommiku poole on Pärtel nõus võtma paar ampsu tatrahelbe putru õunapüreega, kuid õhtupoole maanduvad kõik mu ponnistused sügavkülma või rajale külmkapp-soojendus-vetsupott. Hetkel olen pannud sügavkülma hulga kõrvitsapüreed, imepeeneks hakitud imepehmeks hautatud veiseliha, püreestatud päris suppi (kartul, kapsas, porgand, sibul, hakkliha), kuid kõik need kuubikud ootavad paremaid aegu. Seal juba kolm kuud olnud brokoli ja suvikõrvitsa kuubikud keetsin Patile supiks ära.

Liikumise osas on Pärtel avardanud end kõrgusesse. Nüüd seisab laps tugede najal püsti, mis ühelt poolt kergendab mu elu - uus huvitav dimensioon paelub teda ja laseb mul vahel miskit toimetada, kuid teisalt on kukkumine kõrgemalt valusam. Käpuli laps endiselt ei käi ja kõik püksid on viledaks kulunud reie pealt.
Püstiseismine raskendab muidugi oluliselt õhtust magamapanekut. Nüüd jääb laps magama alles siis, kui ta on saanud täpselt nii kaua võrede najal püsti olla, kuni ta enam ka hammastega kah ei jaksa end püsti hoida. Siis alles allub laps paile ning paneb silmad jõuetult kinni. Mingit ise uinumist enam tänu püsti asendile ja saabuvatele hammastele pole üldse, aga see ei häiri mind. Pigem naudin õhtust rahumomenti beebiga, kui saan ta selga silitada püha rahus ja vaikuses (ja tema väsimist oodates oma voodi peal mobiili valgusvihus raamatut lugeda).
Kui õhtul tabab last voodis aga mingi seletamatu jonnihoog, siis pole mõtet ponnistada magamapanekuga vaid tuleb tal lasta mängima tulla. Ja oi seda võidukat nägu kui ta saab veel tunnike maas roomata. Hämmastaval kombel sellistel juhtudel mingit üleväsimust ei ole. Laps on energiast pakatav ja mängib ning tegeleb iseendaga iseseisvalt kuni toimub magamapaneku katse number kaks.

Hommikuti on laps muutunud nii suuremeelseks, et teeb kõhu kenasti potti tühjaks. Muidugi seda vaid juhul kui tema vana ema voodis ei põõna ja kogu öist kremplit mähkmesse ei lase lasta. Mõnda aega oli mul sellega kenakene häda, kuna Pärtel kippus potilt end üles ajama. Õnneks avastasin, et kui mina oma kätega teda ei toeta, siis on tal nii palju oidu juba peas, et ta saab aru, et rabelemine ei too head nahka kaasa ja istub potil kuss ning ajab asja ära.

Sotsiaalselt on laps lahe. Suhtleb, peab dialoogi (äää - äää), vastab kui teda hõigata või tema hõikab, et saada vastust. Huvid on tal selgelt tehnilised ja eriti tahab ta näha kuidas asjad öötavad. Näiteks kuidas uks liigub, kuidas grammofon töötab, kuidas tuli põleb, kuidas pudel veereb, kuidas Pati rong sõidab jne. Probleem, kas töötab, teda ei paelu., Patrik otsis ja otsib siiani igal asjal nuppu, et kas töötab, aga Pärtlil on nuppudest suva. Selle eest on Pärtel pidevalt midagi surkimas ja uurimas. Ma siiralt ei oota aega, millal tema näpuosavus võimaldab hakata käsitlema kruvikeerajat.
Kodus on vähe asju mida ta kardab, aga õnneks tolmuimeja on üks neist. Nüüd vastavalt vajadusele nihutan tolmuimejat sinna, kust tahan Pärtlit eemal hoida. Tihti on näha tolmuimejat näiteks grammofoni ees, sest Pärtli meelest ei ole midagi huvitavamat kui ligi saada nupule 33/45 või siis kiiruse seadistuse kettale. Õnneks nõela ja plaati katab kaas.

Õhtuti (ja hommikuti ja päevati) vaatame E'ga oma last ja ei jõua ära imestada, et kui nunnu saab ikka üks beebi olla. Teadupärast Pati meil ju nunnu ei ole - Mina: "Pati sa oled nii nunnu." Pati: "Ei, ma ei ole nunnu!" Mina: "Miks sa siis nunnu ei ole?" Pati:"Sest ma olen mees."
Aga Pärtel on nunnu ja naljakas. Eriti siis kui ta tahab midagi oma seljatagant kätte saada, aga ei oska ennast istudes õigesti keerata või kui ta on ülimalt väsinud ja ei saa aru, mida närimise mänguasjaga peale hakatakse ning üritab seda suu asemel silma toppida. Siis ma lihtsalt vaatan seda ussikest ja mõtlen, et küll see elu on alles imeline ja areng alles eksponentsiaalne.