Igavikuline Vormsi

Otsustasime, et matkahooaeg ei ole veel lõppenud. Ilm oli taas natuke sandiks pööranud ja see on ju meie perele parim rattasõidu ilm. Pealegi oli meil natuke ise õhutatud kutse Vormsile, mis tähendas rattasõitu mugavustega - katus, soe vesi, köök ja söök ning sõbrad ja õdusad õhtud.
Nii pea kui olime saarele jõudnud teatasin E'le, et kui ta üldse kunagi tahab minu peal rakendada programmi "maale elama", siis kõlbab selleks vaid Vormsi. Äärmisel juhul Kihnu, Ruhnu või Hiiumaa. Vormsil on hea õhk ja õhkkond. Elu käib ja mitte ainult poe taga.

Reede:
6 km.
Tugev tuul. Tibutamine ja paduvihmad. Praam läheb kell 18 ja minul on terve päev täis lapsi ja pakkimist. Kodust sõidame välja 15 minutit hiljem kui plaanisime, aga Rohukülla jõuame täpselt.
Kui kunagi Papa üle Atlandi purjetas, siis oli neil sadamasse jõudmisdeks välja trillitud selline meeskonnatöö, et randudes ei antud ühtegi käsklust. Kõik teadsid mida nad tegema peavad ja laev saadi kai äärde täielikus vaikuses. Meie toimisime Rohukülla jõudes sama moodi - hülgasime oma autot, pakkisime oma rattaid ja kotte kokku asjalikus vaikuses ning isegi lapsed olid kuss. Asjad koos, kimasime praamile, sest Vormsi ja hakkliha pitsa ootas meid.

Laupäev.
21 km.
Päike. Tuul. Pilved.
Vormsi elab mingis oma rütmis, kliimas ja ajas. Hommikune ärkamine oli küll vara, kuid kuna kella ei olnud käepärast, siis tundus normaalne. Ääremärkus - peab kodust kellad eemaldama ehk siis saaks ka kodus hommikuti voodist püsti! Peale hommikusööki külastasime Patrikuga peamist Vormsi kaheaastaste atraktsiooni: lasteaeda, kuhu tohtis sisse minna. Patrik sai ometi lõpuks mängida ühel lasteaia mänguväljakul. Pealegi oli seal ju puust purjepaat ja tuuleveski. Tagasi koju tulles õnnestus vankumatu tinasõdus Patrik magama saada ja oli selline tunne, et me ainult puhkame ja sööme  ning jalgrattad on kaasas ilu pärast. Kuid E oli ettevõtlik ja ajas meid välja vaatama majakat, paeplaatidest põhjaga merd ja kivist randa. Nii saime ikka sõidu maitse suhu ja otsustasime ära teha Vormsi lõpmatuse või igaviku märgi, nagu L selle kohta ütles.

Metsad olid Vormsil täis igasuguseid marju. Patrik käis pidevalt väikese ämbrikesega metsas (Issi, lähme sügavasse metsa. Käime sügavas metsas ära, siis lähme madalasse metsa). Tagasi tulles oli ämbris popurrii: metsmaasikad, mustikad, pohlad, põldmarjad, vaarikad.
Minu hämmelduseks olid Vormsi teeääred täis tikripõõsaid. Selliseid ei-kellelegi kuuluvaid marju täis põõsaid, kollaseid, punaseid, lillasid, musti. Saxby alguses lugesin kokku teeääres üle kahekümne põõsa ja majade läheduses oli neid veel rohkemgi.

Pühapäev.
19km.
Päike. Soe. Suvi.
Taas oli päev nii rahulik ja tundus, et polegi lahkumise päev. Me ei kiirustanud kuhugi ega kusagil. Külastasime taas mänguväljakuid kooli ja lasteaia juures. Käisime mereääres suplemas, vaatasime mandrile kogunenud tormipilvi. E ja Pati müttasid taas metsas marju korjates ja kõik me sõime ohtralt jäätist. Õhtuks otsustasime sõita sadamasse ringiga ja vaadata üle ilusaimad külad Vormsil. Peipsiga võrreldes peab ütlema, et Vormsi on küll sama värviline, kuid värvid on malbed. Peipsiääres oli kõik kärtslilla, türkiissinine, erkroheline, Vormsil aga naturaalne puit, mahe kollane, Rootsi punane, helesinine. Ja majadel ei ole mitte venemaale suunatud antennid vaid Rootsi lipud. Vaheldus.

Sadamasse jõudes ootas meid ees bussitäis pensionäre, kellele jätsime muidugi oma käru ja lastega kustumatu mulje. Isegi praamil veel pidid tädid pead kahekorra käänama, et ahhetada, kui punased põsed, kui sinised silmad, kui vaprad poisid. Arvan, et ma pole kunagi pidanud nii palju võõrastele inimestele aru andma, kui Vormsi praamil - kui vanad, mida söövad, kuidas magavad, jne.
Peale tädide saabus veel sadamasse ka L, kes oli vahepeal korjanud kotitäie kukeseeni. Nii me siis läksime Vormsilt, kukeseened üten ja sõitsime tagasi argipäeva, kus juba keset merd vajus vihm meile peale nagu paratamatus.