Kui vanasti oli nii, et meie perekonna nõrgimaks lüliks, kes alati mõnd haigust kohates, selle ka üles korjas, Patrik, siis nüüd olen talle sõbraks lisandunud ka mina. Tundub, et imetamine on imenud minust viimsegi elumahla välja ja järele on jäänud tühi kest.
Nohu kohates haaran nüüd minagi võimalusest jääda haigeks. Lihtsalt nii seltsi mõttes, et Patrikul oleks vahvam. Nüüd olemegi Patrikuga koos haiged - Patrik vähem, mina rohkem. Minul tundub, et nohu on löönud lausa põskkoobastesse. Pea lõikab, kummardada ei saa ja tunnen ennast nagu õhupall avakosmoses. Ööseks küüditasin ennast Patriku tuppa, et mitte segada beebit ja nakatada E'd. Nagunii Patrik nohuga ei maga, nutab, kaebab valu ja seda, et nina on paha ning keegi peab lihtsalt ligi olema. Muidugi nuuskama ta unise peaga ei kipu ja tati tõmbamisest nutval ja karjuval lapsel, ei tule ka midagi välja. Seega tulebki lihtsalt öö läbi kõrval olla, kallistada, kaisutada ja nina pühkida (kui lubatakse). Patriku tuppa minnes aga unustasin maha taskurätid. Ööga nuuskasin täis Pati kasutatud pidžaamad ja kogemata. läbi une, ka pool tekikotti, mille ma peale olin tõmmanud (õnneks tekk polnud kotis ja kasutatud nurga sai eraldada).
Hommikul avastasin, et minul ei ole enam häält. Saan ainult õrnalt hellusi sosistada. Patrik on kohe täitsa hädas - emme räägi palun ilusti. Aga emme ei saa...
E on ka hädas. Kui ta köögist hõikab, et kas ma tahan kohvi, siis vastus jääb tal kuulmata. Ma küll pingutan kõigest väest ja nõuan teed, kuid välja tuleb hale sosin.
Hommikusöögi lauas avastasin aga, et toidul pole maitset. Kohe üldse ei tunne noh! On kuum pudru ja külm moos. Kuna lauale sai pandud eriti delikatess vaarika toormoos, siis küüditasin ruttu moosi Pati taldrikusse, kes seda hindas õiglaselt. Minu peale polnud lihtsalt mõtet head kraami raisata. Kohvil ka ei olnud lõhna ja see tegi mind kohe eriti õnnetuks - mis mind siis virgutab kui mitte hommikune kodus hõljuv kohviaroom. Seega: õhtuks tuleb teha seenerisottot rohkete mereandidega. Kui nagunii maitset ei tunne, siis võib ju lustida.
Nii Mariakene - nüüd vutt-vutt-vutt arstitädi juurde antibiotsi järgi. Kui kallutada ei saa, siis on tegemist jah põskkoopapõletikuga ning see tuleb välja ravida. Põletikud on pahad-pahad asjad...:(
ReplyDelete