Sellel aastal läksime H'ga taas maijooksule, kuid seekord treenimata olekus. Eksole, lapsed on ju piisav trenn! Tegelikult mina käin küll iga nädal korra jooksmas, kuid ei pea seda mingiks trenniks. Vanasti käisin 4-5 korda nädalas ja praegune öine jooksuring on selle kõrval lihtsalt üliaeglane meelelahtus.
Ja nõnda siis juhtuski iga endise sportlase õudusunenägu - minust sai pidur ja H'st vedur. Peale avapauku hakkas mul kohe pistma ja ma oleks hea meelega keeranud mitte stardist paremale, rajale, vaid vasakule, piknikule. Pistis mul sisuliselt järgmise hommikuni ja terve jooks olin ma suu kriipsuks tõmbunult vait. Eelmine aasta me H'ga sädistasime, kädistasime ja tegime nalja. See aasta me lihtsalt läbisime. Aeg tuli küll nelja minuti võrra parem kui eelmisel aastal (2013: 45.50), kuid eelmine kord oli rohkem lusti. Pealegi see aasta oli vist säästu eelarve, kuna kilomeeter enne finišit ei olnudki maasikajagajaid. Porisisesime omaette, et kas oli siis mõtet üldse tulla, kui isegi maasikaid ei saa...
Kohalikud elanikud Pirita nõlval jätavad aga ikka ja jälle hea mulje. Eriti armas oli muidugi ise organiseeritud joogipunkt - ema jagas vett ja lapsed korjasid topse maast üles. Veelgi armsam oli aga see joogipunkt, kus üks meesterahvas kallas topsi valget veini ja hõikas igale joojale, et sa oled võitja. Õnneks ei puudunud ka raja äärest puhkpilli orkester, mis tõepoolest turgutab ja kiirendab tempot ning muidugi tõstab ka tuju. H suutis nende saatel isegi kepsutama hakata.
Peale jooksu korjasime mehed-lapsed-beebid kokku ja kimasime ratastega ruttu-ruttu Vesivärava kohvikusse burgsi sööma. Kaotatud kalor oli ilmselgelt vaja tasa teha.
Päeva lõpuks oli mu skoor 7km jooksu, 25 km ratast, ja üks suur-suur peekoni burger. Selle viimaseta mina enam psorti ei tee.
No comments:
Post a Comment