Treenitud lapsed

Patrik kõnnib pikki vahemaid. Kui jalutamas käime, siis 2-3km tuleb lõdvalt. Muidugi võimalusel läbitakse kõik Nõmme lombid. Lisaks loetakse kõik kakajunnid kokku ja korjatakse kaasa kõik kivikesed. Aga kogu see jalutamine ei väsita teda karvavõrdki. Kui koju jõuame söödan lapsel kõhu täis ja ta ikka ei ole piisavalt väsinud, et taldrikusse unele kukkuda ja last peab lõunaunele panema. Kui aga Pärtel ärkvel on, siis on see paras tegemine. Vaidlen ja meelitan ja lõpuks pean ikka kaissu pugema.

Patrikuga on viimasel ajal aga jama. Laps keeldub õue tulemast. Olen olnud sunnitud teda mitu korda tuppa mängima jätma. Ükspäev oli minul tarvis minna turule ja E'l vaja õues tööd teha ja laps õue ei tule. Peale pikka kaklust ja taga ajamist jätsin ta tuppa. Käskisin välisukselt issit hõigata kui tal peaks olema tuju õue siiski tulla.
Peale tunniajast üksi toas olemist hakkas ta mind igatsema ja siis sai E ta suure kisaga siiski õue. Tema tahtis muidugi, et mina tuppa tuleks mängima, lootes et ikka ei pea õue tulema.
Ootan suve, et saaks tal lastagi üksi sisse-välja käia. Praegu on ikkagist veel tarviline riietumine, mis eeldab tihtipeale tagaajamise protsesse.

Patriku sõnavara laieneb iga päevaga. Sellega seoses aga läheb ka kokutamine aegajalt hullemaks. Intellekt töötab kiiremini kui motoorika. Kui lapsega rääkida nagu inimesega ja mitte kokutamisest välja teha, pole üldse probleemi ollagi. Kui aga keegi teatab, et räägi rahulikult, ütle õigesti või nõuab kiirelt, et mis sa öelda tahad, siis on meil kaks päeva laps, kes ei saa sõnu suust. Rahulikult ja õigesti rääkimine on tema jaoks nii abstraktsed mõisted, et sellise nõudmise peale läheb ta endast välja ja ei saa üldse sõnu välja hääldatud, sest ta ei saa aru, mis ta tegema peab.

Sassis on fraasid ükskord, mõnikord ja õhtu: "Õhtul ma käisin taadi juures"; paneb lusika pudingi topsi ja ütleb "õhtul lusikas kukkus maha, hommikul ei kukkunud" (tõlge: ükskord lusikas kukkus maha aga ükskord ei kukkunud). Kõik, mis oli minevikus, on õhtul.

Sõnu ja lauseid väänab Patrik nii, et tal endal oleks mille üle naerda: (Benita mõjutusel) "Nali, nali, püksis kali"; (peale Johansonide plaadilt Päevakaja laulu kuulamist) "Kajakas, kajakas, päeva kajakas" või siis "Kajakas, kajakas, maa/mere/naeru kajakas". Mulle teevad aga nalja tema mõnusalt lapselikud käänded - nähes mind kätekreemi panemas, küsib laps, et "Kas on hea kätega kreemida".

Pärtlile tegime ära unekooli. Kui rutiin on paigas, siis panen õhtul 20-21 vahel lapse voodisse, teen talle pai, ütlen, et on tudu aeg ja laps jääb ise magama. Muidugi kui mõni õhtu on rutiinivabam, siis järgmine päev võib kindel olla, et enne uinumist on 4-5 minutit nuttu, aga siis jääb laps ikkagi ise magama. Ometigi ma pole loodud rutiinseks eluks. Mul on vaja ju lapsega käia külas, Tartus, liiga uneaja lähedal sõita autoga (mis päädib sellega, et enne magama minekut toimub üks uinak, mis kõik rutiini pea peale lööb) jne.
Oma kaissu võtan lapse alles kella 7 ajal hommikul. Siis tõstan oma magusamais unes lapse ühes tema suletekiga enda juurde. E teeb sama aga siis kui Patrik näeb halba und ehk tõstab lapse ühes tema suleteki ja padjaga enda juurde. Nii võib meil mõni hommik ärgates voodi olla täis suletekke. See on erakordselt õdus ja sellise sulekuhila all ei tekigi isu ärkamiseks.
Päevaste unedega on meil ikka veel suhteliselt ebaselge olukord. Ideaalis on päev selline, et hommiku poole on üks lühem uni, siis 12 ajal üks pikem uni ja 17 ajal veel üks lühem uni. Reaalsus on aga see, et on päevi, kus hommiku unest ei ärgatagi enne 13't või siis päeva uni jääb sootuks ära või siis päeva uni on 40-60 minuti pikkune (kõige tavalisem argipäev) või magatakse kogu päev maha.

Pärtel on rahulik, kannatlik ja seltsiv laps. Jutustab palju ja talle väga meeldib, kui keegi viitsib temale aü ja kulukulu öelda. Arstilt sain palju kiita, et laps on ideaalne. Olin emana siiralt liigutatud, et arst mu lapse heaks kiitis.