Käisin esimest korda jooksmas see hooaeg. Kodust väljudes on kell 22 (väiksem laps magab sügavasti ja emal on nüüd aeg trenni teha), paistab kuu, ootan värava juures, et GPS end leiaks ja tunnen, kuidas külm tuul läbi kontide poeb. Pulss on 55 ja ma olen teele asudes optimistlik. Loodan, et lapsed on mu võhma treeninud (aga hiljem tuleb välja, et ei. Treeninun on nad ainult mu jõudu ja kannatust). Nõmmel juba sajab. Tuul möllab. Glehni pargis puude all on sadu juba nii tugev, et puud ei paku varju ja tossud ja riided ligunevad. Mõtlen kaks korda, kas on ikka nii, et ilm on kole ainult aknast vaadata. Öine vihmane mets tundub ikkagi piisavalt kole. Ohkan vaid kergendatult, et ma Nõmmele ei saabunud Rahumäe kalmistu juurest. Praegu oleks veel erakordselt kõhe mööda surnuaia äärt joosta.
Pean tõdema, et joosta tossudega on kergem kui kummikutega. Viimane jooks oli mul botikutega, 1 km, koju kinnaste järgi, kuna Patrik plärtsatas lompi. See bota-bota-jooks võttis ikka tõeliselt läbi.
Kohe saan ka aru, et riietus on vale: põlvekaitsete koju jätmine oli viga. Asflat ei ole minu rida ja ootan, et saaks juba öisesse parki.
Kindaid ei pannud, kuna ju alati on kätel palav, kuid olen unustanud, et meil on ju igitalv. Väljas möllab tuul ja vihm ja on pagana külm. Käed külmetavad ja varukad pole piisavalt pikad, et käsi peitu mahuks, aga vähemalt mu käed on vabad! Päeval pidin Nõmmelt koju ruttama nii, et ühes käes oli karjuv beebi ja vankris oli suurem jurkam. Nii ma siis kõndisin ja lükkasin. Patrik oli sillas, Pärtel oli ärritunud ja mina olin väsinud! Nüüd surun kramplikult käsi rusikasse ja varukasse ja mõtlen, et nii on kergem, nii on kergem, nii on kergem...
Kogu tee Glehni ootan ja ootan, et tuleks päästev kõne - beebi ärkas, tule kohe koju tagasi, kuid juba pargi kõige tagumises nurgas saan aru, et see ei aitaks midagi. Ainult tempot tuleks kiirendada, mida jõudu teha ei oleks.
Vanasti tegin alati enne kodu spurti, aga seekord ei olnud selleks suuteline. Katsusin lihtsalt tempot tõsta. Õie tänava pargist läbi tulles oli see kukkunud peaaegu 7,8 km/h peale ja siis otsustasin, et koduni hoian vähemalt 10 km/h. Aga enamaks ma võimeline ei olnud. Vorm on läinud.
Distants 8.72 km
Aeg 58:26
Maksimaalne pulss 172
Keskmine pulss 154
Keskmine kiirus 9.0 km/h
Super ju!!! Sa OLED vormis. Ma eile sibasin umbes sama pika maa umbes sama ajaga. (pildistamise ja linnavaatluse ajaks panin telefoni kinni). Ühtlasi oli see mu elu esimene kord Endomondot tarbida.
ReplyDeleteAga mis kaitsmed???
Tead ma isegi helistasin sulle, aga su telefon oli välja lülitatud. E ei tahtnud mind alguses üksi öösel välja lasta.
ReplyDeleteNo ja näed, meie mõte ikka töötab ühtemoodi.
Põlve peale panen sellise tugeva elastikust soolika. Toetab põlve. Asfaltil on kuidagi nadi joosta. Ma lihtsalt olin kunagi nii paks ja raske ja jooksin kogu aeg asfaldil ja nüüd ongi põlved läbi.
Aga ma lugesin su 20km ringi ja mul jäi suu lahti. E muidugi oli pahane su plaani peale Roccasse üle jää minna. Vahutas, et uppumiseks ei ole vaja väga sügavat vett. Piisab külmast ja natuke sügavast. Ühesõnaga oli ta väga mures sinu ja su laste pärast.
No mul on sihuke mälestus, et ma kunagi nagu oleks rattaga stroomist roccale sõitnud. Vbl eksin ja ehk tulin samamoodi tagasi. Aga kui ei eksi, siis on seal vett 10-15 cm. Telefon oli muidugi väljas, sest ma olin samal ajal (üleeile kell 8) matildal. Mõtlesin sinule seal muuseas. Helista teine kord uuesti :)
ReplyDelete