Käisin esimest korda jooksmas see hooaeg. Kodust väljudes on kell 22 (väiksem laps magab sügavasti ja emal on nüüd aeg trenni teha), paistab kuu, ootan värava juures, et GPS end leiaks ja tunnen, kuidas külm tuul läbi kontide poeb. Pulss on 55 ja ma olen teele asudes optimistlik. Loodan, et lapsed on mu võhma treeninud (aga hiljem tuleb välja, et ei. Treeninun on nad ainult mu jõudu ja kannatust). Nõmmel juba sajab. Tuul möllab. Glehni pargis puude all on sadu juba nii tugev, et puud ei paku varju ja tossud ja riided ligunevad. Mõtlen kaks korda, kas on ikka nii, et ilm on kole ainult aknast vaadata. Öine vihmane mets tundub ikkagi piisavalt kole. Ohkan vaid kergendatult, et ma Nõmmele ei saabunud Rahumäe kalmistu juurest. Praegu oleks veel erakordselt kõhe mööda surnuaia äärt joosta.
Pean tõdema, et joosta tossudega on kergem kui kummikutega. Viimane jooks oli mul botikutega, 1 km, koju kinnaste järgi, kuna Patrik plärtsatas lompi. See bota-bota-jooks võttis ikka tõeliselt läbi.
Kohe saan ka aru, et riietus on vale: põlvekaitsete koju jätmine oli viga. Asflat ei ole minu rida ja ootan, et saaks juba öisesse parki.
Kindaid ei pannud, kuna ju alati on kätel palav, kuid olen unustanud, et meil on ju igitalv. Väljas möllab tuul ja vihm ja on pagana külm. Käed külmetavad ja varukad pole piisavalt pikad, et käsi peitu mahuks, aga vähemalt mu käed on vabad! Päeval pidin Nõmmelt koju ruttama nii, et ühes käes oli karjuv beebi ja vankris oli suurem jurkam. Nii ma siis kõndisin ja lükkasin. Patrik oli sillas, Pärtel oli ärritunud ja mina olin väsinud! Nüüd surun kramplikult käsi rusikasse ja varukasse ja mõtlen, et nii on kergem, nii on kergem, nii on kergem...
Kogu tee Glehni ootan ja ootan, et tuleks päästev kõne - beebi ärkas, tule kohe koju tagasi, kuid juba pargi kõige tagumises nurgas saan aru, et see ei aitaks midagi. Ainult tempot tuleks kiirendada, mida jõudu teha ei oleks.
Vanasti tegin alati enne kodu spurti, aga seekord ei olnud selleks suuteline. Katsusin lihtsalt tempot tõsta. Õie tänava pargist läbi tulles oli see kukkunud peaaegu 7,8 km/h peale ja siis otsustasin, et koduni hoian vähemalt 10 km/h. Aga enamaks ma võimeline ei olnud. Vorm on läinud.
Distants 8.72 km
Aeg 58:26
Maksimaalne pulss 172
Keskmine pulss 154
Keskmine kiirus 9.0 km/h
Wednesday, April 24, 2013
Tuesday, April 23, 2013
Treenitud lapsed
Patrik kõnnib pikki vahemaid. Kui jalutamas käime, siis 2-3km tuleb lõdvalt. Muidugi võimalusel läbitakse kõik Nõmme lombid. Lisaks loetakse kõik kakajunnid kokku ja korjatakse kaasa kõik kivikesed. Aga kogu see jalutamine ei väsita teda karvavõrdki. Kui koju jõuame söödan lapsel kõhu täis ja ta ikka ei ole piisavalt väsinud, et taldrikusse unele kukkuda ja last peab lõunaunele panema. Kui aga Pärtel ärkvel on, siis on see paras tegemine. Vaidlen ja meelitan ja lõpuks pean ikka kaissu pugema.
Patrikuga on viimasel ajal aga jama. Laps keeldub õue tulemast. Olen olnud sunnitud teda mitu korda tuppa mängima jätma. Ükspäev oli minul tarvis minna turule ja E'l vaja õues tööd teha ja laps õue ei tule. Peale pikka kaklust ja taga ajamist jätsin ta tuppa. Käskisin välisukselt issit hõigata kui tal peaks olema tuju õue siiski tulla.
Peale tunniajast üksi toas olemist hakkas ta mind igatsema ja siis sai E ta suure kisaga siiski õue. Tema tahtis muidugi, et mina tuppa tuleks mängima, lootes et ikka ei pea õue tulema.
Ootan suve, et saaks tal lastagi üksi sisse-välja käia. Praegu on ikkagist veel tarviline riietumine, mis eeldab tihtipeale tagaajamise protsesse.
Patriku sõnavara laieneb iga päevaga. Sellega seoses aga läheb ka kokutamine aegajalt hullemaks. Intellekt töötab kiiremini kui motoorika. Kui lapsega rääkida nagu inimesega ja mitte kokutamisest välja teha, pole üldse probleemi ollagi. Kui aga keegi teatab, et räägi rahulikult, ütle õigesti või nõuab kiirelt, et mis sa öelda tahad, siis on meil kaks päeva laps, kes ei saa sõnu suust. Rahulikult ja õigesti rääkimine on tema jaoks nii abstraktsed mõisted, et sellise nõudmise peale läheb ta endast välja ja ei saa üldse sõnu välja hääldatud, sest ta ei saa aru, mis ta tegema peab.
Sassis on fraasid ükskord, mõnikord ja õhtu: "Õhtul ma käisin taadi juures"; paneb lusika pudingi topsi ja ütleb "õhtul lusikas kukkus maha, hommikul ei kukkunud" (tõlge: ükskord lusikas kukkus maha aga ükskord ei kukkunud). Kõik, mis oli minevikus, on õhtul.
Sõnu ja lauseid väänab Patrik nii, et tal endal oleks mille üle naerda: (Benita mõjutusel) "Nali, nali, püksis kali"; (peale Johansonide plaadilt Päevakaja laulu kuulamist) "Kajakas, kajakas, päeva kajakas" või siis "Kajakas, kajakas, maa/mere/naeru kajakas". Mulle teevad aga nalja tema mõnusalt lapselikud käänded - nähes mind kätekreemi panemas, küsib laps, et "Kas on hea kätega kreemida".
Pärtlile tegime ära unekooli. Kui rutiin on paigas, siis panen õhtul 20-21 vahel lapse voodisse, teen talle pai, ütlen, et on tudu aeg ja laps jääb ise magama. Muidugi kui mõni õhtu on rutiinivabam, siis järgmine päev võib kindel olla, et enne uinumist on 4-5 minutit nuttu, aga siis jääb laps ikkagi ise magama. Ometigi ma pole loodud rutiinseks eluks. Mul on vaja ju lapsega käia külas, Tartus, liiga uneaja lähedal sõita autoga (mis päädib sellega, et enne magama minekut toimub üks uinak, mis kõik rutiini pea peale lööb) jne.
Oma kaissu võtan lapse alles kella 7 ajal hommikul. Siis tõstan oma magusamais unes lapse ühes tema suletekiga enda juurde. E teeb sama aga siis kui Patrik näeb halba und ehk tõstab lapse ühes tema suleteki ja padjaga enda juurde. Nii võib meil mõni hommik ärgates voodi olla täis suletekke. See on erakordselt õdus ja sellise sulekuhila all ei tekigi isu ärkamiseks.
Päevaste unedega on meil ikka veel suhteliselt ebaselge olukord. Ideaalis on päev selline, et hommiku poole on üks lühem uni, siis 12 ajal üks pikem uni ja 17 ajal veel üks lühem uni. Reaalsus on aga see, et on päevi, kus hommiku unest ei ärgatagi enne 13't või siis päeva uni jääb sootuks ära või siis päeva uni on 40-60 minuti pikkune (kõige tavalisem argipäev) või magatakse kogu päev maha.
Pärtel on rahulik, kannatlik ja seltsiv laps. Jutustab palju ja talle väga meeldib, kui keegi viitsib temale aü ja kulukulu öelda. Arstilt sain palju kiita, et laps on ideaalne. Olin emana siiralt liigutatud, et arst mu lapse heaks kiitis.
Patrikuga on viimasel ajal aga jama. Laps keeldub õue tulemast. Olen olnud sunnitud teda mitu korda tuppa mängima jätma. Ükspäev oli minul tarvis minna turule ja E'l vaja õues tööd teha ja laps õue ei tule. Peale pikka kaklust ja taga ajamist jätsin ta tuppa. Käskisin välisukselt issit hõigata kui tal peaks olema tuju õue siiski tulla.
Peale tunniajast üksi toas olemist hakkas ta mind igatsema ja siis sai E ta suure kisaga siiski õue. Tema tahtis muidugi, et mina tuppa tuleks mängima, lootes et ikka ei pea õue tulema.
Ootan suve, et saaks tal lastagi üksi sisse-välja käia. Praegu on ikkagist veel tarviline riietumine, mis eeldab tihtipeale tagaajamise protsesse.
Patriku sõnavara laieneb iga päevaga. Sellega seoses aga läheb ka kokutamine aegajalt hullemaks. Intellekt töötab kiiremini kui motoorika. Kui lapsega rääkida nagu inimesega ja mitte kokutamisest välja teha, pole üldse probleemi ollagi. Kui aga keegi teatab, et räägi rahulikult, ütle õigesti või nõuab kiirelt, et mis sa öelda tahad, siis on meil kaks päeva laps, kes ei saa sõnu suust. Rahulikult ja õigesti rääkimine on tema jaoks nii abstraktsed mõisted, et sellise nõudmise peale läheb ta endast välja ja ei saa üldse sõnu välja hääldatud, sest ta ei saa aru, mis ta tegema peab.
Sassis on fraasid ükskord, mõnikord ja õhtu: "Õhtul ma käisin taadi juures"; paneb lusika pudingi topsi ja ütleb "õhtul lusikas kukkus maha, hommikul ei kukkunud" (tõlge: ükskord lusikas kukkus maha aga ükskord ei kukkunud). Kõik, mis oli minevikus, on õhtul.
Sõnu ja lauseid väänab Patrik nii, et tal endal oleks mille üle naerda: (Benita mõjutusel) "Nali, nali, püksis kali"; (peale Johansonide plaadilt Päevakaja laulu kuulamist) "Kajakas, kajakas, päeva kajakas" või siis "Kajakas, kajakas, maa/mere/naeru kajakas". Mulle teevad aga nalja tema mõnusalt lapselikud käänded - nähes mind kätekreemi panemas, küsib laps, et "Kas on hea kätega kreemida".
Pärtlile tegime ära unekooli. Kui rutiin on paigas, siis panen õhtul 20-21 vahel lapse voodisse, teen talle pai, ütlen, et on tudu aeg ja laps jääb ise magama. Muidugi kui mõni õhtu on rutiinivabam, siis järgmine päev võib kindel olla, et enne uinumist on 4-5 minutit nuttu, aga siis jääb laps ikkagi ise magama. Ometigi ma pole loodud rutiinseks eluks. Mul on vaja ju lapsega käia külas, Tartus, liiga uneaja lähedal sõita autoga (mis päädib sellega, et enne magama minekut toimub üks uinak, mis kõik rutiini pea peale lööb) jne.
Oma kaissu võtan lapse alles kella 7 ajal hommikul. Siis tõstan oma magusamais unes lapse ühes tema suletekiga enda juurde. E teeb sama aga siis kui Patrik näeb halba und ehk tõstab lapse ühes tema suleteki ja padjaga enda juurde. Nii võib meil mõni hommik ärgates voodi olla täis suletekke. See on erakordselt õdus ja sellise sulekuhila all ei tekigi isu ärkamiseks.
Päevaste unedega on meil ikka veel suhteliselt ebaselge olukord. Ideaalis on päev selline, et hommiku poole on üks lühem uni, siis 12 ajal üks pikem uni ja 17 ajal veel üks lühem uni. Reaalsus on aga see, et on päevi, kus hommiku unest ei ärgatagi enne 13't või siis päeva uni jääb sootuks ära või siis päeva uni on 40-60 minuti pikkune (kõige tavalisem argipäev) või magatakse kogu päev maha.
Pärtel on rahulik, kannatlik ja seltsiv laps. Jutustab palju ja talle väga meeldib, kui keegi viitsib temale aü ja kulukulu öelda. Arstilt sain palju kiita, et laps on ideaalne. Olin emana siiralt liigutatud, et arst mu lapse heaks kiitis.
Thursday, April 18, 2013
Sõda "palju pekki" vastu
Oli kätte jõudnud neljapäeva hommik, mil olin sõbrannaga kokku leppinud, et läheme külastame Babyfit treeningut. Sellise lastekarjaga nagu meil on, ei saa ju muidu trenni, kui ainult siis kui lapsed kaasas.
Juba öösel üritasin hakata välja mõtlema vabandusi, et miks ma minna ei saa: keegi lastest on haige (aga ei ole), et beebi unerütm läheb sassi (aga mis siis), et raha ei ole (aga on). Ühtegi vabandust ei olnud kahjuks ja olin juba valmis sõprust maha salgama, kuid sõbranna teatas, et ka see ei vabandaks mind ja trenni peab minema.
Egas midagi, pakkisin asjad ja lapsed kokku ning sõitsin autoga trenni (selle asemel, et sinna jalutada, et pekki natukegi rohkem kuluks).
Trenn hakkas kohe peale suhteliselt kõva tambiga - ei mingit rahulikku soojendust. Ja selliselt ta jätkuski terve tunni. Ei saanud hingegi tagasi tõmmata. Lisaks igasugustele kükki-püsti hüpetele ja toenglamangutele pidi ka vahepeal lapsi jälgima. Et nad ei kisuks teistelt oma mänguasju tagasi, samal ajal teiste omi endale pidades, et nad ei kakleks, kukuks, nutaks. Poisid olid mul ideaalsed: Pärtel magas esimese otsa üldse maha ja siis kui ärkas, vaatas ülejäänud trenni selili olles lakke. Patrik oli rahulik, mängis, vaatas raamatut. Ainult vahepeal jagas ühe nohuse poisiga oma mänguasju ja õunu-porgandeid. Tõenäoliselt on nüüd meil paari päeva pärast nohu majas, kuigi koju jõudes pesin seebiga käed ja lasin kõik mänguasjad antiseptikuga üle. Aga ühise söömaaja vastu ei saa!
Minu maksimaalne pulss oli 171 ja keskmine 136. Keskmine on uskumatult madal. Minu meelest iga kord kui ma kella kontrollisin, siis kiirgas sealt 160 mulle vastu.
Higi voolas kulmudelt otse silma ja nägu õhetas. Silme eest võttis mustaks see spordisaali põranda hais. Mõttes süüdistasin juba spordiklubi, et nad piisavalt ruumi ei pese ja tuuluta, kuid järsku taipasin, et see lilleke olen mina, kes nõnda haiseb.
Koju jõudes muidugi Pärtel ei maganud, Patrik tahtis süüa, mina tahtsin süüa, Pärtel tahtis süüa. Kui Pärtel lõpuks sai voodisse sööma, siis jooksis Patrik oma toast voodist välja, teatega kakahäda. Lõpuks aga sain kogu bande magama, mis oli sisuliselt järgmine trenn, et ise pessu minna. Nüüd värskena mõlgutan mõtteid, et kas õhtuks teha šokolaadi muhvineid või tellida E'lt kihilisi küpsiseid. Kaotatu tuleb ju muidugi mõista kiirelt taastada.
Juba öösel üritasin hakata välja mõtlema vabandusi, et miks ma minna ei saa: keegi lastest on haige (aga ei ole), et beebi unerütm läheb sassi (aga mis siis), et raha ei ole (aga on). Ühtegi vabandust ei olnud kahjuks ja olin juba valmis sõprust maha salgama, kuid sõbranna teatas, et ka see ei vabandaks mind ja trenni peab minema.
Egas midagi, pakkisin asjad ja lapsed kokku ning sõitsin autoga trenni (selle asemel, et sinna jalutada, et pekki natukegi rohkem kuluks).
Trenn hakkas kohe peale suhteliselt kõva tambiga - ei mingit rahulikku soojendust. Ja selliselt ta jätkuski terve tunni. Ei saanud hingegi tagasi tõmmata. Lisaks igasugustele kükki-püsti hüpetele ja toenglamangutele pidi ka vahepeal lapsi jälgima. Et nad ei kisuks teistelt oma mänguasju tagasi, samal ajal teiste omi endale pidades, et nad ei kakleks, kukuks, nutaks. Poisid olid mul ideaalsed: Pärtel magas esimese otsa üldse maha ja siis kui ärkas, vaatas ülejäänud trenni selili olles lakke. Patrik oli rahulik, mängis, vaatas raamatut. Ainult vahepeal jagas ühe nohuse poisiga oma mänguasju ja õunu-porgandeid. Tõenäoliselt on nüüd meil paari päeva pärast nohu majas, kuigi koju jõudes pesin seebiga käed ja lasin kõik mänguasjad antiseptikuga üle. Aga ühise söömaaja vastu ei saa!
Minu maksimaalne pulss oli 171 ja keskmine 136. Keskmine on uskumatult madal. Minu meelest iga kord kui ma kella kontrollisin, siis kiirgas sealt 160 mulle vastu.
Higi voolas kulmudelt otse silma ja nägu õhetas. Silme eest võttis mustaks see spordisaali põranda hais. Mõttes süüdistasin juba spordiklubi, et nad piisavalt ruumi ei pese ja tuuluta, kuid järsku taipasin, et see lilleke olen mina, kes nõnda haiseb.
Koju jõudes muidugi Pärtel ei maganud, Patrik tahtis süüa, mina tahtsin süüa, Pärtel tahtis süüa. Kui Pärtel lõpuks sai voodisse sööma, siis jooksis Patrik oma toast voodist välja, teatega kakahäda. Lõpuks aga sain kogu bande magama, mis oli sisuliselt järgmine trenn, et ise pessu minna. Nüüd värskena mõlgutan mõtteid, et kas õhtuks teha šokolaadi muhvineid või tellida E'lt kihilisi küpsiseid. Kaotatu tuleb ju muidugi mõista kiirelt taastada.
Friday, April 12, 2013
2+2
Kui sul on kaks peoglast, ja jalas on kaks sussi ja sa jätad ühe lapse mähkimisalusele paljalt, kuna teine nõuab potile, siis lihtne matemaatika käib nii: kaks pissi kahes sussis. Vanemal oli riistvara halvasti potti paigutatud ja ma tundsin seda läbi oma vasema talla. Järgmine hetk, kui just plaanisin hakata koristama tundsin kuidas märgub minu parem jalg. Ülevalt mähkimisaluselt saabus uus juga. Ei osanudki midagi muud kosta kui Patriku moodi: miks, miks, miks?!
Monday, April 1, 2013
Subscribe to:
Posts (Atom)