Lastega elu argipäev

Oo seda õnnist kahelapseelu - pole enam aega kirjutadagi! Aga süüdi ei ole mitte need kaks last, vaid pigem see, et eelistan viimasel ajal kirjatööle külalisi. Seega, ei võta aega mitte arvuti taga passimiseks, vaid koristan ja küpsetan. E on küll endast väljas, ta teatas, et tal ei lähe enam mitte midagi magusat sisse, kuid täna on jälle keeks ahjus ja õhtul külalised tulemas.
Aga nüüd siis peateemast, millest te kindlasti lugeda tahate (ja ka mina mõne aasta pärast). Minu lapsed: milliseks nad on vahepealse ajaga kujunenud ja mis ma ise mõtlen:

Patrik
Patriku kõne on viimasel ajal teinud nii hüppe kui ka tagasilöögi. Üha enam hakkab ta rääkima keeruliste sõnadega ja keeruliste lausekontsruktsioonidega. Ära jäävad sellised vahvad sõnad nagu mahliliin (plastiliin), jaip (vaip), llalga (jalga), kaap-pudit (kakaopuding) jne. Keerulised sõnad ja laused tõid aga omakorda kaasa kokutamise. Tema kokutab pigem sõna lõpuga kui sõna välja ütlemisega. Eriti siis, kui sõna lõpus on sulghäälik. Nt Taat-t-t-t-t-t teeb-b-b-b kala. Alguses olin väheke mures, et kas see on seotud kuidagi uue ilmakodanikuga, kuid siis rahustati mind maha, et tegemist on pigem tavalise poiste kõnehäirega, mis tuleb suhteliselt varases rääkimahakkamises suhteliselt suure sõnavaraga. Säh sulle raamatuid ja luuletusi. Arendasin lapse üle! Nüüd tuleb aga ennast talitseda, probleemist mitte välja teha, et füsioloogiline probleem ei muutuks psühholoogiliseks ja kaoks ära mõne kuuga, selle asemel, et kollitada terve elu. Seega me ei palu tal sõnu uuesti korralikul korrata, öelda rahulikult  lauseid uuesti või "ei palu teab mida veel teha", et ta ei taipaks, et tal on mingi probleem hammaste taga kinni.
Keeleliselt ja loogiliselt konstrueeritab ta selliseid lauseid, et naera puruks. Teeme seljankat, Patrik on mul saos ja närib hapukurki. Mõne aja pärast ütleb: "Emme, mina söön peeti, pissu läheb siis punaseks. Kui mina söön hapukurki, pissu läheb siis roheliseks." Teine kord tegime aga kana hautist ja couscouse'i, mis Patrikule kohe erakordselt sügava mulje jättis. Pisikesed sõmerad terakesed ootamas kausis ja neid saab segada ja näppu sinna sisse vajutada. Räägin Patrikule, et see on couscouse ja seda emme-issi söövad ning Patrik saab ka, kui ta tahab. Söögi lauas nõuab Patrik seda kussunussut maitsta (kussunussuks nimetame muidu suuri tolmurulle, kes mööda seinaääri jooksevad). Mõistet kahjuks kasutab Patrik tihti ja valesti: "Kahjuks tahan ma mängima minna", "Kahjuks tahan punast õuna". Muudkui seletame, et millal on õnneks ja millal on kahjuks, aga kahjuks ta sellest veel aru ei saa.
Pärteli sünniga hakkas aga muidugi siiski ka pihta titetsemine (mitte, et ta tegelikult seda ei olekski). Nüüd tahab ta ka, et teda teki sisse mähitakse. Peale sööki pingutab ja siis laseb kuuldavale häälitsuse, mis peaks meenutama krooksu ja palub oma suu puhtaks pühkida. Vahel rekurgitatsiooni täheldades püüab ta nii meeleheites ka oksele hakata, et hakkab kohe hirm. Probleemid tekkisid ka pissimisega. Liigagi tihti juhtub pissiõnnetusi ja mitte pelgalt tilk püksi, vaid lausa suuremaid. Laenasin sõbrannalt paar Patriku suurusega mähet ja ähvardasin, et kui see nali jätkub, siis panen mähkme. Muidugi oli see just täpselt see, mida ta ootas. Üks õhtu patseeris meil ringi mähkmes ja see ei häirinud teda teps mitte. Järgmine hommik, peale esimest sorru püksi, küsisin, et kas paneme mähkme. Vastus oli, et jah, emme pane mulle ka mähku. Tõmbasin märjad püksid üles ja ütlesin, et ise sa tegid püksi ja nüüd on märjad püksid jalas. Härra esteet võttis end paariks päevaks kokku, kuid hädasid juhtub endiselt. Ka õues, juhul kui ma talle tähelepanu ei pööra ja jutustan sõbrannaga. Kui kahekesi/kolmekesi õues olla, siis õnnetusi ei juhtu.
Tähelepanuvajadus väljendub ka muudes sigatsemistes. Kui ma piisavalt kaua oma iminapaga kuskil paigal püsin, siis hakkab asju lendama või tegeletakse tagantjärele kiusuga. Näiteks kui ma beebi magama saan, siis üritab ta teda minna äratama. Karistuseks olen hakanud oma vanatädi nippi kasutama ehk asju kapi otsa panema. Kui tooliga ronitakse beebi voodi juurde teda äratama, siis läheb tool kapi otsa, kui E trenni pudelit hakatakse loopima, siis läheb pudel kapi otsa, kui mänguasjade või raamatutega ei käituta sihtotstarbe kohaselt, lähevad kapi otsa. See mõjub. Vajadusel ronin ise ka sinna. Mõnel korral mõjub ka pelgalt meenutamine: Mäletad, mis juhtus tooliga kui sa emme sõna ei kuulanud ...
Julmalt kasutan ka ähvardust, et ei saa õue. Kui on välja minemise aeg ja Patrik hakkab märatsema, siis panen endale jope selga, lükkan beebi õue ja teatan, et kui ta tahab, siis ta võib toas ka vaikselt mängida, kuid kui ta soovib õue tulla, siis olgu abivalmis kui ma teda riietan. Mõjub!

Patriku kujuteldav maailm läheb üha võimsamaks. Mängukaaslasteks on meil kujuteldavad tibud, kutsud, püütakse kujuteldavast merest kujuteldavaid kalu ja põgenetakse kujuteldava suure musta asja eest, mis uksest sisse tuleb. Siis karjume mittekujuteldavalt koos selle suure musta asja peale ja tormame kujuteldamatu kiirusega mööda tube. Üks päev pargis jäi Patrik vaatama ühte endast vast aasta vanemat tütarlast. Tüdruk tõi kujuteldavast majast oma vanaemale kujuteldavat kommi. Mina ka vaatasin ja ütlesin sellele vanaemale, et meil on täpselt samasugused mängud. Vanaema ütles, et neil on tibud ka kaasas. Ma ütlesin, et meil ka, aga meil on üks tibu alati punane. Naljakal kombel nimetati ka seda vanaema Nanaks. Kui need lapsed ainult veel kunagi kohtuks ja sõpradeks saaks.
Ühesõnaga tundub, et teatriklassi esimene aasta ei oleks Patrikule mingi probleem. Moodustab naljakaid lauseid ja suudab esimese aasta etüüdidega edukalt toime tulla.

Samas tähelepanuga tal probleeme ei ole. Patrik suudab kuulata pooleteise leheküljelisi lugusid raamatust (muidugi eakohaseid ehk Balzaci talle veel ei loe) ja siis valida veel ja veel ja veel uusi lookesi. Eilsed külalised jäid tunnike hiljaks ja kogu selle aja istusime kabinetis, ootasime ja lugesime Pärtelile annetatud Savisaare raamatust muinasjutte. Kusjuures eriti peale lähevad absurdsed lood, kus näiteks koer on nagu sügis, kellel karvad lähevad sügisel kollaseks, punaseks, seejärel talvel maha kukuvad ja kevade saabudes hakkavad koeral tihedad rohelised karvad taas kasvama.

Arengus on laps ikka veel seal maal, et numbrid on meil sellised: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, üheksa, kaheksa, ja-mingi-suvaline-sõna-siia-lõppu. Tähed meeldivad talle rohkem. Ta tunneb ilusti ära E (elevantsu ja emme täht), P (Papa ja Pati täht), N (Nana ja Namina täht), I (issu täht), A (katus!), R (rongi ja ratta täht). Seega panustame rohkem tähtedele.
Kujunditega on ka pidevalt vaidlemine. Kolmnurka pole olemas. Selle asemel on alati midagi muud. Kaasa arvatud "pool rombi". See termin meeldib talle kolmnurga kohta oluliselt rohkem lihtsalt. Paremad lood on nimedega. Nimelt teab Patrik oma ees ja perekonnanime, terve meie pere täisnimesid, H pere täisnimesid, oma sõbra Etsu pere täisnimesid ja peaaegu Nana ja Papa pere täisnimesid. Samuti teab ta, kus tänaval ta elab, mis maal ta elab, mis maal elab sõtse ja tädi A.

Lõunaunedega on meil pooltel päevadel seis hea, kuid pooltel jääb uinak vahele. See on minu mätta otsast tüütu, aga samas õhtul saab lapse kergemini magama.

Hambaid on 19 ja peaaegu veel üks. Juba kuu aega tagasi luges lastearst kokku 20 hammas, aga kaldun arvama, et ta luges vist pigem oma mõtteid kokku, sest sellel ajal oli lapsel alles 18 hammast ja laps hoidis äärmiselt kaua ja korralikult suud lahti ja eksida ei olnud võimalik.

Pärtel
Pärtel on lõpuks hankinud endale põsed, kuid jalad on endiselt tõelised spagetid. Ja sellest tulenevalt on nõnda, et nii pea kui riided lapselt seljast võtan, siis ta röögib. Pepu on haudunud, aga tuulutada ei saa. Täitsa minu lapse moodi (Patrik oli samasugune).
Samuti ei meeldi Pärtelile selili vannis olla. Või üldse eriti kuskil selili olla. Kahtlustan, et Patrik on talle kõrva sositanud, et nii ei tohi meeldida ja nüüd Pärtel on selle omaks võtnud. Esimesel vannitamisel nimelt oli ta täitsa rahulik ka selili asendis, aga järgmine päev, kui ma olin oma lapsi natukeseks ajaks kahekesi jätnud, olid õhtul asjad vussis.

Kuna Pärteli esimene elukuu oli lühem kui Patrikul, siis esimese kuu lõpuks ei olnud veel mingit päeva rütmi. Aga nüüd, nädal aega hiljem, juba hakkab tekkima. Tundub, et tema rütm on hetkel selline:
6.50/7.00 äratus, sööb, kakab. Vaatab tunnikese voodis ringi, tutvub tekikoti mustri ja päikeselaikudega ja kaheksa ajal jääb jälle magama. See uni kestab nii kaua kuni lastakse. Vahel ajab Patrik ta suuremat sorti kisaga või kallistuste ja paidega üles, kuid vahel põõnab ta paar tundi. Siis on jällegi tunnike või poolteist ärkveloleku aega ja siis õue magama. Õue uni on kas kell 11.30 või 13 ja kestab kella 15.30ni või 16ni. Vahel harva ka kauem. Õhtu on aga suhteliselt rütmivaba veel. Sööb, tukub, sööb, tukub, kuid vaikselt harjub ka vaatama. Kella 21/22 vahel panen teda magama. Magamaminemiseks on vaja vanni ja kahte tissi ja nõnda jääb ta magama kahjuks süües. Ja kuna ma söödan külili, siis jään ka magama mina ja vaene väike E peab kogu meie õhtuse tohuvabohu ära koristama. Eile näiteks olla ta mind vähemalt kolm korda käinud üles ajamas, kuid asjatult. Alles kell pool kaks olin nõnda välja puhanud, et võtsin riided seljast ja käisin hambaid pesemas.

Pärtelit ei vaeva gaasivalu. Muidugi õhumulle on, aga krooks ja puuks tulevad välja. Pole veel siiani andnud ühtegi gaasirohtu ega kõhubakterit, kahjuks ka mitte D-vitamiini, aga õnneks laps näeb iga päev õues kolm-neli tundi valgust.

Pärtel on juba maailma asjadest õigesti aru saanud - mina olen tiss ja söögilauas ei ole sobilik ei jutustada ega naeratada.
Esimene naeratus H'le.
Teine naeratus Patrikule.
Kolmas naeratus E'le.
Neljas naeratus M'le, oma tulevasele ristiemale
ja alles seejärel tuli peale minu pikka torisemist naeratus minule (aga kuna M seisis kõrval ja see oli kohe peale tema naeratust, siis ma siiralt kardan, et see oli inertsist).
Üldiselt on nii, et kui laps mind näeb, teeb ta suu o kujuliseks ja hakkab kala nägu tegema.

Mina ise
ei ole enam pooltki nii nõudlik kui vanasti. Ma ei nõua enam iseendale aega (mis sa ikka võimatut tahad). Nüüd olen ma hirmus õnnelik, kui mul õnnestub teha toimetamisi - triikida, pesu panna masinasse, kuivama, süüa teha, koristada. Eriti mõnusaks muutuvad kodused tegevused siis, kui saab samal ajal näiteks ööülikooli loenguid kuulata ehk kui mõlemad lapsed magavad ja korteris võtab maad vaikus. Kõige sügavama mulje on jätnud Ülo Vooglaiu "Laps ja maailm" ja Tõnu Otsa intervjuu Tegija saates. Ülo loeng peaks olema kohustuslik igale lapsevanemale ja ilma seda kuulamata vanemapalka ei tohiks välja makstagi. Tõnu Otsa intervjuud on lihtsalt äärmiselt huvitavad ja mõtlema panevad. Nii tema käsitlus laste kasvatamise osas kui ka vananemise juures. Tema loenguid kuulates kohe tahaks juba vananeda. Väärikalt.
Ü õnneks on aga hoiatanud meid ette paljuski, mida ise ei oleks muidu osanud tähele panna. Aegajalt tema kõrval istudes ta ikka poetab mõne mõtte meile pähe, et näiteks pange tähele, varsti hakkab aeg, mil laps kõike eitab - ärge siis närvi minge ja leppige sellega. Kahjuks pidavat aga sel perioodil enamik lapsi lihtsalt peksa saama. Ja kui Ülo ei oleks hoiatanud, oleks ehk minagi nüpeldanud, kui tuli kätte see periood: Ei ole see laud, Ei ole need riided, Pati ei kuula, Ei taha magama, Ei lähe vanni, Kõvasti tohib silma vajutada, Tohib haiget teha jne. Üldiselt eitati kõike, pöörati kõik normid pahupidi ja keelduti kõigest. Üldiselt on tore näha kuidas vahelduvad erinevad faasid: emme vaata, eitus, miks-miks-miks, titetsemine. Olles hoiatatud erinevate ealiste iseärasuste tulekutest ja minekutest on mu suhtumine aga õnneks pigem jälgiv kui taluv.

Kahe lapsega kuhugi kellaajaliselt jõuda on minu jaoks veel sport. Niisama õue minna on kökk-mökk. Üks laps riidesse, õue või külma tuulekotta, ja siis hakkan teisega tegelema. Õigeks kellaks aga kuhugi kohale jõuda, see on juba iseasi! Viimati külla minnes lubasin kaasa teha šokolaadi küpsiseid ja võtta kaasa veini. Veini panin isegi külma, et temperatuur oleks õige, aga seal külmkapis on ta siiani. Ja küpsiste asemel käisin lõpuks läbi Pagaripoistest ja võtsin tordi ning külla saabusime ikka pea 40 minutit hiljem kui lubasin.
Neljapäeval otsustasin kahe lapsega käia ära neljapäevasel armulauaga palvusel. Tulemuseks oli see, et ma jäin peaaegu veerand tundi hiljaks. Seega jutlusest jäin ilma, kuid pattu jõudsin kahetseda ja armulauda sain ka. 15 minutiga olid asjad aetud. Tõeline luterlane - töö kiire ja korralik. Loodetavasti teeb siiski harjutamine meistriks ja näiteks Pärteli ristimisele jõuame õigeks ajaks. Sinna ei pea vähemalt armulaua veini ise kaasa võtma...