Vabanduse valm

Me kallis Lell - Sa tead ju küll, et tõesti tahtsime me sõita! Kuid reede õhtul uneajal, just siis kui valmis sai mu tort, hakkas Patrik aevastama ja kõrvapõletikust sai mu rahvussport. Meil kink on pakit' ja kookki söödud. Pean tunnistama, olen löödud ning õnnetu, et tulla'i saand. See on mul kopsu üle maksa aand. Ma siiralt lootsin, et ma magan ja Sinu vanemad mu last siis hoiavad. Kuid välja kukkus, oh sa pagan, nii nagu alati - ma jälle kodus olla saan!

Kas kingi saadan postiga või tuled külla? Sa tead ju küll, Sul teeksin süüa. Ja märjukest on keldris küll. Koos saaksid E'ga veini juua, sest lastes üksi juua tal, ma peaksin olema küll loll. Sa tule tema kaaslaseks, teil ühes lõbusam on eks!
Sul siiski õnne soovime kõik koos ja loodame, et õnnelik saab lõpp ses loos. Ning Patrik terveks saab ja Sinu vanadus ei ole nakkav, sest rohkem haigusi ei taluks ma. Ei miskit muud ma taha öelda, lihtsalt Sind nüüd igatsema hakkan.
PS! Kink on soe. Tule meile külla ruttu, enne kui see külm Sul varbast sisse poeb, sest Tartu on ju vajund sügisuttu. (Tahtsin kirjutada riimiks "igavesse tuttu", kuid araks lõin. Sa mõistaksid mu huumorit?! Et see pole sõim vaid lihtsalt kirjutan ma pähetulnud juttu.)
Ja vabanda, et riim on kole kasin. Ma pole luuletaja vaid lihtne rütmimasin.

Vanad kombed, uued laulud

See aasta Mardi päevaks ostsin ma terve paki komme siiras lootuses, et Mardid ei tule. Aga nagu kiuste nad siiski saabusid. Ja täna saabusid meile ka Kadrid. Oleme nüüd mõistatanud ja laule kuulnud. Üks Kadri laulis meile ka ema keelust hoolimata Barbie Girl laulu. Ema seisis seljataga ja ütles, et ma tõepoolest ei luba, aga poiss esines siiski. Tänapäevalik Kadri.

11 - olen üks meist

Olen siin ikka mõelnud viimasel ajal, et kas on võimalik soorolle kasvatada või mitte. Mulle tundub igatahes, et mitte. Ma ju räägin entusiastlikult ka inimestest, loomadest ja muudest tegelastest, kuid paistab,et ainus, mis mu last huvitab, on autod ja traktorid. Hommikul ärkab laps üles, kõigepealt ütleb tiss ja kohe sinna otsa prrr. Huvitav, kas see siis tähendab, et emme näita mulle autosid? Ka raamatu kastile osutades teeb ta nii kaua prr, prr, kuni ma loomsed ja taimsed raamatud traktorite ja lennukiteraamatute vastu välja vahetan.

• Sööb reeglina hästi. Mõnikord ka liiga hästi. Minnes juuksurisse jätsin E'le karbiga Patriku söögi koju. Söök oli mõeldud vähemalt kaheks toidukorraks, aga koju tulles, selgus, et E oli selle kõik talle kerre keeranud. Ta lihtsalt polnud ammu last söötnud ja ei teadnud kui suuri koguseid ta sööb. Mina jällegist suutsin Patrikule sööta nädal aega jutti maasika toormoosi sisse (pudru peal ja suurtes kogustes) ja lõpuks läksidki ta põsed punaseks ja kärna. See vanemlik hool tahab veel harjutamist saada.
  See nädal suutsin naga Patrikule õpetada keeldumise viisakama variandi. Mitte sellise nagu Karlsson õpetas väikevennale: "Ei tänan, ennem surm" ja mitte ka sellise, mida ta enne kasutas: võimalikult täpne hoop vastu putru hoidvat lusikat, nii et kogu ködi vastu seina või heal juhul mööda põrandat laiali lendab. Nüüd, kui Patrikul kõht täis saab, siis ta hakkab itsitama ja raputab pead. Seda tahan osa ehk noogutamist veel harjutame...
  Päeval saab Patrik veel ühe korra rinda. Ja õhtul magama minnes saab ka. Ja öösel võtab ta kogu päeval saamata jäänud osa järgi ja sööb keskmiselt 5-7 korda. Vahest üliharva 3 korda. Ma tunnen end öösiti nagu püsti-pikali jonnipunn.
• Magamisega on lood endised. Päeval magab ideaalis 2x40 minutit. Reaalis 5+20 või 30+20 minutit. Õhtuti läheb magama ikka 21-22 vahel ja enamasti uinub ise. Välja arvatud see nädal aega, mil me arvasime, et pimedas toas jääb laps hõlpsamini tuttu. Tegelikkuses karjus ta paaniliselt ja iga kord kui ma talle käe ulatusse sattusin haaras ta minust 10 küünega kinni nagu uppuja õlekõrrest. Lasime nõnda tal nädal aega piinelda ja siis tulime selle peale, et panna öölamp põlema. Laps jäi kohe iseseisvalt oma voodis magama. See vanemlik hool tahab veel harjutamist saada.
• Sellel kuul on tulnud juurde palju suhtlemist. Patrik osutab. Nii pea kui E koju tuleb roomab ta tema juurde, tõstab käed üles ja kohe sülle saades osutab akna juurde ja ütleb prr (tõlge: läheme vaatame aknast, kuidas Vabaka ääres autod mööda vuravad). Eriline piin oli olla maal H juures, kus Patrik terve päeva ja õhtu osutas kõigile akendele sõnaga prr ja ei leppinud seletusega, et siin akna taga ei ole autosid. On puud, on majad, aga no vot ei ole autosid. Teisel päeval ei pidanud H närv enam vastu ning ta läks ja ajas oma auto akna alla. Vaata siis, palun, ole rahul!
  Lehvitamises näeb Patrik kahte funktsiooni: "Tsau-pakaa" ja "Mine minema". Variant 1: mina lähen esikusse, Patrik hakkab lehvitama. Kumb funktsioon siin kasutuses on, on hetkel teadmata. Variant 2: Patrik kardab kedagi ja tahab temast lahti saada. Lahenduseks näitab ta näpuga kardetava objekti suunas ja lehvitab.
  Lisaks laps nüüd plaksutab, paneb asju sisse, võtab välja, paneb peale ning üritab kätega järele teha ees tehtavaid liigutusi.
• Rääkimiseks on Patrikul kaks sõna. Tiss ja prr. Nende kahe sõnaga seletab ta ära kõik, kuid kuulja kõrv peab oskama tabada õigeid varjundeid. Tiss = tiss, ätss = Jacki, tss = buss, prr, trr = auto, traktor. Aga prr, juhul kui ta mu säärest kinni hoiab ja ei osuta ei aknale, mänguasja kastile, ega raamatukastile tähendab üheselt, et tal on kaka püksis. Ja iga kord peale seda, kui ta on seda teavitanud, läheb mul ikka 10 minutit aega, et aru saada, mida ta tahab. Ikka seletan ma talle midagi autodest aimamata, et seekord on see teine prr põrinaga mähkmesse sõitnud. Eks see vanemlik hool tahab veel harjutamist saada. 
• Toe najal kõnnib Patrik vabalt. Samuti teeb ta suurima rõõmuga sellist harjutust, et käpuli olekust tõstab põlved maast lahti ja on sirgetel jalgadel, toetades kätega vastu maad. Nagu sild, aga teistpidi. Ju varsti tõuseb sellest asendist püsti ka.
  Voodi pealt oskab pepu ees alla tulla, kuid seda peab veel meelde tuletama. Kui ei ütle, sajab ta voodist pea ees alla nagu pudrukuul.
• 2 päeva enne oma 11 kuu täitumist sai Patrik autotooli. Turvahälli oli teda juba üsna keeruline sisse suruda, kuna jalad pidi panema põhimõtteliselt rätsepa istmesse.
• Hämmastaval kombel on alles nüüd Patrik nõus olema rahulikult sellili. Ei tea, ehk on ta enda jaoks avastanud kõigi laste lemmik objekti lambi ja vaatab seda. Või unistab? Igatahes nüüd kui ta kidiseb mu jalgade najal, siis panen ta sellili köögi põrandale maha ja ta isegi püsib selles asendis (~30 sekundit). 
• Iga nohuga, mis meil õnnestub hankida, kaasneb kohe ka kõrvapõletik. Seega kui muidu lapsed saavad väikese tatise ninaga siiski liivakastis mängida, siis meie iga väiksese tati tilkumise peale võime kindlad olla, et kaks nädalat tubast vaikelu on garanteeritud.

See jääaeg ajab mul ikka kopsu üle maksa. Täna hommikul tõusime üles kell 10.20 kuna oli nii pime, et Patrik arvas, et on öö. Ta oleks edasigi maganud, kuid ma äratasin ta üles, kuna muidu poleks me trenni jõudnud. Üleüldse on kogu aeg pime, kõle, niiske. Koli või Taisse. Usun, et emapalga eest elaks seal kolmekesi lahedamalt ära kui siin ema ja isa palga eest. Ja nohust ja rõvedast novembrist võiksime seal vaid unistada.

Toidublogi

Täna õhtul võttis E end tõsiselt käsile ja hakkas sorteerima pilte. Meil on pildid alates suvest sorteerimata, kustutamata, töötlemata ja seetõttu on kannatanud ka blogi. Tahtsin juba ammugi panna kirja toidupostituse, kuid kuna pildid olid kõvaketta pragudesse talveunne vajunud siis asi venis.
Selle suve hitiks oli meil suvikõrvits. Pealaest jalatallani - kõigepealt õisi, siis vilju. Ja siis õisi ja vilju korraga. Ime, et me lehtede kallale ei asunud! Vilju täitsime, püreestasime supi sisse, panime viiludena sinihallitusjuustuga ahjuplaadile, riivisime omleti sisse, wokkisime ja tädi Evi pani meie suvikõrvitsaid ka purki ja keldrisse. Erinevaid täidiseid oli miljon ja sellest toidust tüdimust ei tulnudki. Ma tõeliselt ootan juba uut suve!

Suvi on aga möödas ja nüüd puhuvad köögis uued tuuled. Talvisemad. Pidevalt kuskil potis haudub ja podiseb midagi. Sügise hitiks on aga H poolt saadud maapirnid. H - äriidee sulle - hakka müüma neid! Neid sai lisatud haudepotti kui ka ahjuplaadil juurikatega küpsetatud.

Ja vahest puhuvad ka köögis nutma ajavad tuuled. Eriti kui tegemisel on sibulasoust. See aasta on kuidagi nii palju sibulaid kulunud, et Peipsi vanik, mis tavaliselt on jõuludeni pliidi kohal rippunud, sai juba nädal tagasi otsa.

Märkamatult on kätte jõudnud ka avokaado hooaeg ja ka neid sai suvises järelkajas täidetud. Kahjuks ostsin aga soolalõhet poest ja see polnud üldse nii hea kui E või papa tehtud. Tundub, et olen liiga ära hellitatud ja poe kala enam ei kõlba. Kohe ausõna ei kõlba!

Seemned ei ole seal taldrikul mitte üks raas ilu elemendid vaid puhtalt selle pärast, et avokaado pruuniks ei tõmbuks.

Ahjus on küpsenud ka vähemalt 10 erinevat sorti õunakooki, kuid kahjuks nende pildistamiseni pole veel keegi jõudnud. Ikka on enne otsa saanud.

Aus ülestunnistus

Sööme E'ga kahepeale (Patriku osakaal on imeväike) nädalas 600 gr võid. Iik.

Toiduämbrid

Klassikaline ämber nr 1
Kiire päev. Õhtupoole tuleb sõita Soome ja selleks on vaja pakkida asjad, seejärel kõik trään autosse viia, koristada nati tube, käia duši all ja kõige selle kõrvale veel olla ema. Ja seda ma olin - lausa superema. Lõunasöögiks tegin lapsele lõhekala, pruuni riisi ja lillkapsast, mille ma kõik ära püreestasin ja siis talle lahkesti pakkusin. Sama lahkesti näitas aga Patrik mulle kogu oma võimaliku emotsiooniga kui väga see talle ei maitsenud. Ei jäänud midagi muud üle kui sukelduda oma sügavkülma varude kallale ja taas sööta talle kuubikuid.

(Pildil kõrvits, läätsed, lillkapsas, brokoli-lillkapsas-kanaga)

Klassikaline ämber nr 2
Mäletate seda paksu Piilupart Donaldi raamatut, kus hiired kingivad Pardimammale parimat, mida hiired teavad: juustu. Nii ka mina otsustasin teha Patrikule parimat pudru mida ma tean: peene odratangu pudru. Hautasin seda täna hommikul tund aega, segasin võiga, moos peale ja paar ampsu sisse, mille järel Patrik selle tagasi välja oksendas. Ei sobi! Egas midagi, sukeldusin kiiresti taas jääkuubiku maailma. Sulatasin kiirelt üles paar ploomi, segasin jogurti ja banaaniga ja meisterdasin uue hommikusöögi. Aga ärge arvake, et see on mingi mõnu. Tund aega hautamist tähendab umbe näljast last, kes on su peale pahane, et sa jokutad ja kogu see uue hommikusöögi väljamõtlemine ja tegemine möödub laus kisa saatel.
Nii tore on jalgu ämbris pesta!