Tagasi trenni(tsunami)lainel

Nädala alguses saabus mu postkasti kiri, mis lahkesti tuletas meelde, et taas hakkab mu kontolt igakuiselt  maha tiksuma treeningkaardi tasu. Laps on juba piisavalt suur ja aeg on pekit trimmida. Kuigi minu meelistrennid T ja N kell 7.30 olid treeningplaanist kadunud, siis oli asemele tulnud T ja N kell 12 trenn nimega BabyFit.
Enne trenni: Arutasime E'ga, et huvitav, kui ma tahaks pärast trenni kauplusesse või tööjuurde minna, et kas trenn teeb ka higiseks. Või kui teeb, siis kas seal on normaalsed pesemistingimused. Ja ega ta tegelikult ikka vast ju ei tee higiseks. Mis sa ikka seal saad koos lapsega teha. Hopa-hopa lapsele natuke ja ju vast enamus aega ajad lihtsalt põrandal oma last taga, sotsialiseerud nende lastevanematega, kelle mänguasju su laps parasjagu närib või kelle lapse silmi sinu laps parasjagu välja urgitseb.
Trenni ajal: Trenn oli põhimõtteliselt nagu BodyPump või muu jõu treening, kuid mitte 10 kilose ühtlaselt jaotatud raskusega kangiga, vaid kümne kilose väänleva ja itsitava/vinguva lapsega. Kui laps hakkas minema roomama, siis ei jäänud muud üle, kui ta sülle võtta ja teha näiteks kõhulihaseid nii, et laps oli käes ja iga kord kui maast keha ja jalad üles tõstsid, siis tõstsid ka lapse kõrgele. Pean kahjuks tunnistama, et just kõhulihaste osa pakkus Patrikule kõige enam lusti ja just seal tundisn ma kui väga ma igatsen seda 3 kilost pisikest beebit taga. Poole tunniga olin ma oma särgi tilkuma higistanud ja põsed õhetasid nagu ladvaõunad.
Vahepeal õppis laps stepi pingil ronides ära selle, et ta ei tule alla pea ees, vaid pepu ees! See on tõeline töövõit, kuna eile õhtul ronis Patrik pisikesele taburetile ja tuli sealt siiski kiiremas korras pea ees alla, hambad otse huulte. Suu oli verd täis, huul rullis ja laps nägi välja nagu õudusfilmist võetud.
Keset trenni, pean piinlikusega tunnistama, hüppas tagant lahti rinnahoidja pael, mille kinni panemine käis totaalselt üle jõu. Enne seda oli just tehtud ära tsükkel kõhulihast, piitsepsit, triitsepsit ja väljaasteid ja kükke, mille vahele mahutati veel tsirka 40 kätekõverdust. Kas mõistate mind, miks see eluline liigutus osutus nii suureks raskuseks?
Peale trenni: Treener tuli minu juurde ja küsis, et kuidas kah esimene kord oli. Ainuke asi, mida ma suutsin küsida, oli: "Kas teil on olemas ka see teenus, et keegi pärast trenni mu lapse koos turvahälliga siit autosse tassib." Selle peale sain kiita, et olin tublisti trenni kaasa teinud.
Loivasin saalist välja - unustasin selle, et emapalka peab säilitama - ostsin hirmkalli vee ja koperdasin lapsega autosse. Hüürgavale entel-tentelile ma kaasa laulda ei suutnud. Ka kopsud olid väsinu. Õnneks oli ka Patrik üsna samas seisus, kuna tema sealnde põhieesmärk oli ronida stepi pingile, või siis ronida kangi peale, mis veereb ja sealt end stepi pingile upitada või siis niisama kiiruga mõne endast väiksema titani roomata ja teda maitsta. Ühesõnaga trenni sai temagi. Nõmme ülesõidul ta juba magas ja lasi end imekombel turvahällist kärusse panna ja magab nüüd ja laseb mul õnneks hinge tõmmata.
Kokkuvõte: Trenn super, treener veel rohkem super. Pulsikella kojuunustamine (nagu seekord juhtus) võib saada saatuslikuks. Ma usun, et vahepeal oli mu pulss, mitte kõrge ja laes, vaid lihtsalt piiksus jõuetult, et EI EI EI, MA EI SUUDA ENAM.MA EI TUNNE NUMBREID 200'NI. Mina terve trenn aga naeratasin kramplikult, sest tegelikult oli paganama mõnus ja järgmine nädal lähen rõõmuga veel. Juhul kui ma selleks ajaks suudan end liigutada juba ...