Muutused on aga siin:
- Hambaid on 7. Kogu aeg tundub, et 3 tükki on veel tulemas, kuna öösiti on vahest meil põrgu lahti ja näpud kipuvad seal suus ikka kogu aeg midagi taga ajama. Ja ma ei usu, et see on lihatükk, mis kuskil hambavahes vedeleb, mida need näpud sealt otsivad.
- Patrik seisab vabalt ja kõige najal (mina, diivam, kapp, laud, sein jne). Vahest ajab ennast püsti (minu najal) ja siis laseb korraga mõlemad käed lahti - ei ole just kõige kirkam kriit eksole - ja kukub potsti pikali.
- Kukkumises üldse on Patrik varsti väärt mingit eripreemiat Darwinilt - taburetilt hambad huulde oli klassika. Aga kust aga saaks, näiteks voodilt, diivani käetoelt, söötmistoolist jne, läheks alla otse pea ees. Kui toas on pesukuivatusrest, siis suudab ta seda nii palju raputada, et see koos märja pesuga ikka talle kaela langeks. Kuigi ma pean tunnistama, et see on küll nüüd juba möödanik - nüüd on ta juba ära õppinud, et ei tasu, saab märjaks ja saab haiget.
- Ronimine, pugemine, ukerdamine ja kangutamine on vahva. Igast pilukesest tahaks ta läbi roomata, igast mäest üles ronida, igast takistusest üle lennata. Vahest on ta lausa pahane, et ta ei mahu lauajala ja seina vahele või diivani alla ning võib selle maailmavalu tõttu vinguma hakata.
Kõige meelsamini ronib ta oma turvahälli ja kui sang on ka veel üleval, siis on ta kohe krapsti püsti ja hakkab end kiigutama. Kartmatu! - Söömise osas on toimunud edasiminek. Hommikul võib ta nüüd juba põhimõtteliselt süüa ka saepuru kui ainult maasikamoosi peale pannakse. Tegelikult pean tunnistama, et ma tegin selle katse ära. Üks hommik keetsin meile tatramanna pudru (saepurust eristab teda vaid paari vitamiini sisaldus, kõik muu on sama) ja Patrik sõi seda oluliselt isukamalt kui mina. Tõtt öeldes oleksin ma oma portsu hea meelega wc potile annetanud (tulumaksu tagasi oodates), kuid piinlik oli, kuna Patrik sõi enda oma korralikult ära.
Välja on kujunenud ka maitseeelistused. Keetsin talle ükspäev õuna, mille püreestasin ära koos banaaniga. Äärmiselt mõnus püree sai, mida Patrik sõi täpselt nii kaua, kuni ta silmas E võileiba. Pidu läbi. Püree võid kasvõi vastu seina visata, aga laps seda ei söö, vehib käega ja tee mis tahad, aga võileib tundub ahvatlevam. Nüüd me toidamegi teda vahest võileivaga. Kuigi edasiminek on ju seegi. Enne sai ta ju leiba ja vett, nüüd on lisandunud või.
Poe püreedest soolaseid variante pole mõtet pakkuda. Kõik peab olema ise keedetud, et Patrik seda vähemalt maitseks. (Minu) lemmikud on lillakapsas kanaga (juurde vastavalt tujule kartulit, porgandit, suvikõrvitsat) ning läätsed juurviljadega. Olen hakanud andma ka väikestes kogustes maitsestamata jogurtit koos erinevate magusate püreedega. See ka maitseb talle väga. Eriline maiuspala on suvel keedetud ploomipüree vähese pruuni suhkru ja jogurtiga. - Lõunaunede režiim on nüüd kaks 40 minutilist und. Mõnikord kui ma ta eriti ära väsitan, siis teeb ta ka ühe 1,5 tunnise une, kuid seda juhtub pigem harva.
- Ööunne läheb jätkuvalt kella 21 ajal. Ja jätkuvalt arvab Patrik heaks mõni öö süüa iga tunni tagant. Ma ei vingu ja virise E'le, et ma tahaks magada ühe korra hommikuni kordagi ärkamata. Ma oleks lausa õnnelik kui ma saaks mõnikord isegi 2 tundi jutti magada. Eriti teeks rõõmu 3 tunnine häirimatu uni, kuid selliseid öid meil peaaegu ei ole. Kui Patrik just oma sõpra tissi ei nõua, siis väike pai või kussu-kussu kulub ikka marjaks ära.
- Ostsin esimese mänguasja. Universaal universumist, muusikariistade osakonnast. Tundub, et ma pean sed apoodi veel väisama, kuna seal oli veel geniaalseid pille, mille omamine võib Patrikus heaolu tunnet tekitada.
- Plaksutab, kallistab, näitab juba peaaegu sõrmega, teeb patsu palumise peale, patsutab kui käskida. Saab aru, kuidas tehakse pai ja kui temaga koos seda teha, siis naudib protsessi. Iseseisvalt aga veel ei silita kedagi. Samuti meeldib talle kui keegi ära läheb ja siis koos lehvitada. Ise veel ei lehvita, aga saab aru selle tegevuse tähendusest ja soovib, et seda toimingut koos temaga teostataks.
- Kardab kasse. Koeri, eriti veel hirmsaid ja suuri, aga mitte!
- Patrikul on parim sõber Pennu. Pennuga koos nad mängivad ja müravad. Enamasti küll mõtleb Pennu mänge välja, kuid ka Patrik on vähemalt ükskord oma mõeldud mängu soovi avaldanud (Patrik ajas käpuli Pennut taga. Mingi hetk viskas tal kopa ette, et tema alati kull on ja pööras mängu teist pidi. Nüüd pidi Penn teda taga ajama). Kodus peame vahel Pennuga mängitud mänge mängima, kuid minule ei paku põlvili maas roomamine sugugi nii palju lusti. Mul lähevad umbes minutiga põlved valusaks ja ma üldse ei saa aru, kuidas tema jaksab päevad läbi põlvedel käia. Huvitav, kas selle pärast ongi täiskasvanu eas meil nii palju põlvevalusid?!
Kahjuks on aga ikka nii, et üle kuu aja Patrik korraga terve ei ole. Siis ikka tuleb mingi pisike nohu või palavik ja hakkab hinge närima. Muidu oleks me hea meelega kogu aeg Pennu juures. Ehk õpetaks siis Penn Patriku korralikumalt rääkima. Hetkel on vaid üks sõna, mis kahjuks tähistab vist mind. Tiss...
No comments:
Post a Comment