Tagasi unede kiviaega

Et kuumalaine tubast kuumust paremini taluda, otsustas Patrik, et kehatemperatuuri 39 korral on tagasi see tunne, et toas on külm. Nii et kolm päeva ja ööd oli meil käsil teine Patriku tõsisem haigus. Seekord olin ainult mina stoiliselt rahulik ja ajasin sellega vist kõik teised enda ümber närvi. Laps oli aga silmnähtavalt haige. Silmad on hallid, tuju oli ka pigem hall. Nüüd oli mul taas sülebeebi, keda kordagi ei kannata maha asetada ja kellele tuli pidevat teha tubade tuuri või kükist üles hüppeid. Sassi läks meie unekool ja haiguse tõttu olime tuppa aheldatud. Magamine käis nii nagu vanasti - tissi küljes, kahe käega oma varandust kaitstes.
Oma voodist tegime taas oma peamise elupaiga. Voodis elasid lisaks meile ja sulepadja loomadele (E on nimelt kindel, et minu vanas sulepadjas elavad suleloomad, kes mulle öösel kõrva ja ninna võivad pugeda) Patriku mänguasjad, kuhi raamatuid, paar lina, mida öösel endale peale panna, kokkuvolditud tekk, mis paraku lihtsalt võttis ruumi, kuid kasu polnud tast rohkem kui tikkudest tulekahju korral, liiter vett, telefon, käekell, oksutilapid, tissimislapp ja riideid (kahjuks pean tunnistama, et nii Patiku kui ka minu omad). Ime, et meie ka veel sinna mahtusime.
Ei tea kas see on saatuse vingerpuss, kuid olingi juba õnnetu, et enam ei saa nii palju lugeda. Eelmine kuu lugesin ainult Kristiina Lauritsatütre kaks osa ja üleeelmine kuu läbisin terve aeg Plekktrummi. Nüüd järsku oli lugemiseks taas maa ja ilm aega. Ära tuli lugeda hommikune uinak (30 min), siis lõunane ja õhtune uni (mõlemad 1,5-2h). Raamatuid kulus nagu mähkmeid. Haigusega lugesin ära Kristiina Lauritsatütre kolmanda osa, Benioffi "Varaste linna" ja hetkel on pooleli Pulkkineni "Tõde". Enda vabanduseks saan vaid öelda, et klassikaga on vääksuva kuuma poisi kõrval äärmiselt raske tegeleda.
Tõeline klassika on aga see, et E läks maale nädalavahetuseks ja koju saabudes oli tal 38 palavik ja nohu-köha. Koju tulles ta vandus, et enam ta ilma oma mõistuse hääleta maale ei lähe, kes keelaks teda nohu ja "külmetus tuleb" tundega järve ujuma või telki magama minemast. Mõistuse hääl aga oli Tallinnas ja nüüd saan ma öösel olla kahe haige mehe vahel ja enda immuunsust proovile panna. Ometigi teeb see meile mõlemale ainult nalja - nüüd saame ju niisama kodus koos aega veeta.

Aitab aga sellest blogimisest, mis peab paari aasta pärast mu mäluks olema. Alustame nüüd sellega, miks teie seda loete:

• Maalt tulles sõitis E H juurest läbi, kus parasjagu oli külas meie bioloogiline isa P.L.
  P.L. oli toonud lastele kingitused - trummipulgad. Ma olen üsna kindel, et selle kingitusega pääseb ta maailma jaburamate kingituste top kümnesse. Me siin nüüd aegajalt kõkutame diivanil ja mõtiskleme, et kas a) trummi polegi vaja, kui sul on pott ja pann, põrand ja vann; b) ta sai inspiratsiooni Tallinnat väisanud prügibändist Weapons of Sound  ja tahab ka H lapsi prügimäele trummi otsima saata; c) üleüldse milleks sulle trumm, kui juba pulgad on olemas.
• Täna küsisin korteri omanikult S'lt, et mis suur arm tal käe peal on. Eks ta siis jutustas. Parasjagu olime õues, mina istusin, Patrik süles. Järsku tundsin, et nüüd ma enam ei suuda - sain veel õnneks valida, et kas minestan või oksendan. Valisin minestamise, kuna kõhus paiknevaid maasikaid ei tahtnud raisku lasta, tõusin püsti, ulatasin lapse S'le ja kukkusin minestuse krampides murule pikali. Selgus, et ma ei suuda ka kuulata õõvastavaid juhtumisi verest, haavadest ja valust.
• Terve kevade olen ma hoovis jalutades mingeid imelikke nn lammutustagajärjel tekkinud 30x15 cm vineerplaadi tükke oma akna alt minema loopinud ja arvanud, et küll ma olen ikka hea üürnik ja koristan hoovi prahist. Imeväel on tükid/plaadid ikka ja jälle tagasi ilmunud (ma vist mõttes süüdistasin lapsi või Jackit). Täna esimest korda nägin aga miks need vineerplaadid mu akna all ja kuuri ees on - S ja K panevad oma mootorrataste jalad sinna peale!!! Ma olen nii nii nii lammas. Küll E naeris pikalt ja kõva häälega kui ta mu kevadpuhastusest kuulis ning siis pidas mulle pika loengu, kuidas ära käpi, näpi, topi. Plaat las olla seal, kus ta on viimati jäetud. Muidu tulevad öösel K ja S ja ei saa oma rattaid püsti seisma jätta, kuna jalg vajuks muidu pinnasesse ning nad ei saa ju ratast lahti laskmata minna endale kuskilt hunnikust uut vineerplaadi tükki otsima. Ma ei julge vist S'le enam otsa ka vaadata ja kui nüüd siiski vaatan, ütlen ainult alandlikult määää.

Ma usun, et nendest "Vahva sõdur Šveiki juhtumistest" piisab teile, et ülejäänud nädala minu üle naerda. Aga naer on terviseks. Me naerame ka praegu ja loodame, et ehk saab E nii terveks ja Patrik ka. 

PS! Ärge küsige ka mult, et mis selle käega siiski juhtus, sest ma tõesti ei taha teada, kas ma ka kirjutades pildi tasku pistan.