Kuus - varbad suus

Mida vanemaks Patrik saab, seda rohkem kipume unustama, et taas on kuu aega täitunud. Eriti nüüd suvisel ajal. Pealegi nagunii areng tundub väliselt enam mitte nii tormiline olevat nagu varem.Aga kuuendaks kuuks on meil varbad tõepoolest suus, sokkidest rääkimata. Kahjuks aga roomamisest ei ole veel haisugi. Tean küll, et peaks oma imetabaselt musta vaiba pesumajja viima ja lapse paljale põrandale panema, kuid vaibaga tegeleda pole viitsinud ja last pole põrandale panna raatsinud.
Kuues kuu on aga toonud endaga kaasa järgnevad muutused:

• Haarab äärtest - voodi äärest, käru äärest. Kuna nüüd on väljas ka öösel valge, siis uueks lõbustuseks öösiti on Patrikul see, et ärgates vajutab ta võrepehmenduse alla, piilub mind. Tabanud mu pilgu lõkerdab naerda. Eks ta saab vist aru, et mulle ei tee see mitte teps nalja; kell 4 või 5 või 6 öösel, ja see teeb talle meeletult hea tuju.
• On tohutult hea laps. Temaga saab reisida ja ka ööseks külla jääda.
• Tekkinud on vahepealne näoilme "ÄRAOOTAV" (silmad suured, suu lahti, mokk töllakil, pigem naerev kui nuttev lohk põsel). Nüüd suudab ta mõista, et ei pea alati kas naerma või nutma, vaid on ka mingeid vahepealseid võimalikke olekuid ja tundeid. Samuti on olemas esimesed märgid sellest, et ta oskab pead puhata kui ta kõhuli olles ära väsib. Vahest harva olen teda tabanud pead külje peale maha toetamast ja kui ise kõrval oled, siis ta paneb pea vastu kätt või kintsu, et hetkeks kaela puhata. Aga nii pea, kui ta saab haisu ninna, et sa jälgid teda, siis on nutt lahti ning puhkus peab jätkuma süles ja tubade tuuri tehes.
• Mängib omaette pikemalt, haarab paremini, toimetab mänguasjadega, suhtleb inimestega, huvitub enam teistest lastest. Kuu aega tagasi veel teised lapsed pigem natuke hirmutasid teda - kui nad liiga lähedale sattusid. Kaugelt oli neid tal küll hea vaadata, aga kui nad pead tulid silitama, siis tõmbas kohe näole "emme päästa mind" ilme ja tahtis kõrgele sülle.
• Sööb jälle kaks korda öösel. Aga pai tahab vahest söögikordade vahele korda viis. Mida rohkem ma päeval ringi koperdan, seda rohkem tahab öösel pai.
• Andsime pojale esimese lisatoidu. Selleks käisime Patrikuga hommikul Nõmme turul ja valisime talle Eestimaise värske pisikese suvikõrvitsa. Kodus keetsin ja pressisin sukiini läbi sõela ning kui ma esimese lusikatäie sellest Patrikule suhu toppisin (Jah toppisin, sest kuigi kõik muu paneb ta sipsti suhu, siis rohelise mögaga lusikasse suhtus ta äärmiselt umbusklikult), siis pidi ta peaaegu nutma hakkama ja tükk aega ei neelanud suvikõrvitsat allagi. Piinasin teda vast kolm ampsu. Iga kord võttis ta hernetera suuruse ampsu ja manas ette sellise grimmassi, et ma söödan talle õitsevat vett konnakullestega.
• Allergiad annavad järgi. Söön juba vahest harva piimaga keedetud pudru ning mitte nii harva suurt ja rammusat jäätist, meekärge ja šokolaadi komme.