Laps voodisse; musi, kalli, pai, toast minema ja uks praokile. Alates karjuma hakkamisest oled toast veel väljas 8 minutit. Seejärel tuppa tagasi ja silitad 22 minutit pead ja selga (aga ei räägi ja ei võta sülle) ja oled juures. Siis võid 10 minutiks lapse sülle võtta ja siis kõik otsast peale. Raamatus väljub unekooli buss kell 19, aga meie ei ole säärased valged inimesed ja meie, neegrid, väljutame oma bussi kell 21.
Mina kartsin, et meil läheb esimesel korral vähemalt kolm tsüklit, aga läks 1,3. Peale esimemese tsükli lõppu ja lapse voodisse tagasi asetamist kulus veel 4 minutit nuttu ja siis järgnes juba päris rahulik uinumine.
Probleemid:
- Häll kiigub. Kui laps rabeleb, siis käib ta kolksti vastu seina. Seega praegune plaan on endale siiski võrevoodi muretseda. Seniks aga oleme hälli jalgade alla oma viimsed küttepuud pannud.
- Öösel jahtuvad lapse käed jääklompideks. Täna on plaan panna lapsele selga riided, tudukott ja ümber veel Savisaare magamiskott.
- Kui laps haledalt nutab, siis tikub ikka endale ka nutt peale. Kordasin seal hälliveerel nagu mingit mantrat, et ma-ei-ole-halb-ema ma-ei-ole-halb-ema, aga usku jäi iga minutiga vähemaks. 22seks minutiks olin juba täitsa veendunud, et ma siiski olen lapsepiinaja, aga õnneks siis tuli 10 minutiline paus.
- Patrik sööb öösel kell 01, 03, 05, 06, 07 jne. Seega iga kord tõusen ma üles, söödan ta ära, panen tagasi hälli, kuulan nuttu ja kui ma lõpuks ise uinun, siis ongi uus söögiaeg käes.
Ma maletan oma lapsukese unekoolituse algust. Seda sundis elu, sest valida oli: kas hukun ise unepuuduse tottu voi elame molemad lapsega edasi. Onneks laabus kogu ettevotmine Sinu omaga sarnaselt suhteliselt kiirest, nii et me pidime seda kisa vaid loetud minuteid kannatama.
ReplyDeleteAga ... oo labi hakkas ta uhes juttis magama alles siis, kui lounauinak ara jai. Ja see toimus 5. eluaastal. Joudu,
Kulli