Sellel aastal otsustusid kõikide laste vanused ja kõiksugu elulised tähtaajad lõpuks võimalikuks minna lastega suusareisile. Kuna lennureis on väikeste lastega keeruline, valisime asukohaks Rootsi. Kuna Åre tundus liiga pikk autosõit väikelastega, valisime keskuseks Säleni. Kõik valikud olid suurepärased ja reis oli imevahva. Sälen on üks lastesõbralikumaid keskusi ning sinna me kavatseme veel tagasi minna.
Reisi tegime nö lühikese nädala reisi ehk kohapeal olime kolm täispäeva. Minekule ja tulekule kulus mõlemale poolteist päeva (öö laevas + päevane kohale või ärasõit). Majutus oli meil otse nõlva lõppedes, nii et vajadusel oli hea lastega käia lõunasööki ja -und tegemas. Kuna osad nõlvad olid valgustatud, siis sai sõita nii hommiku kui õhtupoolikul ja keset päeva said lapsed puhata ja mängida. Selletõttu ei tundunud ka ainult kolm päeva kohalolekut liiga väike aeg. Ainult murdmaad oleks ka tahtnud teha ja selle jaoks küll aega ei jätkunud, kuid tõele au andes ei oleks tegelikult ka murdmaa varustus auto peale mahtunud.
 |
| Meie kodumaja nõlvalt vaadates |
Sälenit iseloomustabki minu arvates tohutu lastesõbralikkus. Palju on nõlvasid, mis algavad tipust, kuid on väga lauged (rohelised laskumised). Osad rajad ongi tehtud lastele - näiteks lumememm Valle rada, kus laps saab sõita läbi metsa ehitatud tunnelitest (mis on igalt poolt vooderdatud porolooniga, et otsasõit ei ole mitte ühestki kohast ohtlik), rajale on pandud kõikuma poroloonist batoonid, mida lapsed saavad käega kiikuma lüüa ja kesk rada on lumememme küla, kus saab vaadata seespoolt vanaaegset mäetehnikat, erinevaid lumememme majakesi, juua kakaod ja kohtuda Vallega, kes laulis, tantsis, suusatas ja tegi lastele patsu. Teine vägev koht oli küll meie keskusest 15 km eemal, kuid sama mäepiletiga trolli rada. Seal oli lastele tehtud metsa sisse mõnus lauge rada, mis oli täis häält tegevaid ja laulvaid trolle, trollimaju, puude külge nikerdatud häält tegevaid loomi, maju, millest sai läbi suusatada või mille uksi sai avada ja sisse piiluda. Kuna rada oli lahti ka õhtul, siis pimedas, erivärviliste prožektorite valguses oli see lastele veel eriti põnev.
Kõik rajal olev meeskond oli ka väga abivalmis ja lahe. Näiteks Pärtel sai juba teisel päeval rajameeste abiga ise taldrikuliftiga väiksematest nõlvadest üles sõidetud. Patrik sai muidugi juba esimesel päeval nipi kätte. Ühel korral Ergo takerdus suusaga kuhugi aeda kinni, kuid Ruuben astus ise julgelt edasi mööda liftijärjekorda. Kohalik onu oli vist selliste allakahestega harjunud ja eeldas, et seegi mees võiks ise üles sõita, pani talle taldriku jalgade vahele ja saatis lapse teele. Kahjuks see tee kestis vaid meetri, aga mulle meeldis see suhtumine, et ka kõige pisemad saavad hakkama ja neid ei tule süles üles tassida.
Kõik poisid olid erakordselt tublid suusatajad. Ruubenile muidugi meeldisid liftidest kõige rohkem eripisikeste suusalint ja toolliftid, kuid meiega koos oli ta väga tubli ka taldrikute peal. Allasõidul oli Ruuben kas traksis või jalgade vahel (minuga koos rohkem jalgade vahel). Laugetel nõlvadel nõudis ta vahepeal ka, et ma ei hoiaks üldse kinni ja "Luuben ise suusata".
Pärtel esimesed päevad oli traksis, kuid kolmandal päeval sõitis juba täitsa ise. Patrik muidugi sõitis algusest peale ise, nii et temaga ei olnud üldse probleeme. Temaga oli võimalik juba ka raskemaid nõlvasid rahulikult läbida ning aeglaselt kuid päriselt käia sõitmas.
Ühel õhtul jõudsime seal isegi ujulasse. Rootsi lapsed on karastunud ja õues käivad poolpaljalt. Ujulas on samuti sellele vastavalt jahe - jahe on õhk ja jahe on bassein (ka lastebassein). Lastel muidugi külm ei olnud, pigem ikka minul, kes ma seal pahkluuni vees üritasin sooja saada.
Kõikidel hommikutel ärkas Ruuben üles ja esimeseks asjaks ütles: "Palun saapad jalga. Luuben ka suusata." Isegi kodus olles ärkab ta vahel öösiti üles, viskab jalad teki alt välja ja nõuab suusasaapaid jalga, nii et võimalusel Eesti kõrgustikesse ja järgmine kord jälle päris mägedesse.
