Tartu vaimuga vastu pead

Nädalavahetusel sõitsin üksi kolme lapsega maale ja kuna ettevalmistused pikaks autosõiduks jäid kesiseks (toidumoona ei jõudnud varuda) ja lapsed hakkasid Puurmanist alates ärkama, otsustasin nendega Tartus lõunapausi teha. Kõikidest variantidest pidasin parimaks üksi lastega minna Tervisekohvikut külastama. Olen ju küllalt kuulnud, et seal on meeldiv õhkkond ja kena olla. Mõeldud - tehtud, auto parklasse ja lapsed kohvikusse ja siis tuli see va vaim...

Astun sisse kohvikusse. Kohviku ees otsassööb üks paarike, taamal lastenurga juures on lõpetamas üks pere. Suundun lasterikkama paiga poole, kus paistavad kahesed lauad, kuid õnneks ühe lauataga on kolm tooli. Mis sest, et laud on pläga täis, eelmiste lõunatajate (keda mul pole olnud au kohata) toidujääke, leivataldrikuid ja salfräti kuhilaid, võtame istet. Riietan lapsed lahti, jätan teisi inimesi jälgima ja lähen leti äärde. Vabandan, et külastan nende kohta esmakordselt ja uurin, et kust menüüd saaks. Teenindaja ulatab mulle ühe kaardi ja ütleb, et teine on laua peal. Naasen menüüga lauda, leian teise poole ja hakkan tudeerima - tomati kookosesupp, tatranuudliroog suhkruherneste ja kanaga, lademes tatrapannkooke küll köögiviljade, küll metsaseentega. Oh sa mu meie, kontrollin kiirelt seinad üle, et kas ka need on tatrajahust ja meeleheites kammin menüüd läbi, et mida küll valida lastele, kes muidu söövad tervislikult aga sellise tervislikkuse tasemega pole veel hästi välja koolitatud.
Remark: Ettekandja pole lauda koristanud. Ruuben proovib laualt süüa eelmiste lõunatajate jääke ja Pärtel joob nende vett.
Suudan leida ühe kalasupi, mis peaks lastele sobima ja lähen tagasi leti juurde." Tere. Ma olen nüüd otsustanud. Kas lastele saab mingit praadi, näiteks neid tatranuudleid või suppi pooleks ka teha? Ei saa, hea küll, ma siis võtan kaks kalasuppi palun ja vett."
Remark: Läheme lastega tualetti külastama. Peale pikka pissi, mähkme ja kätepesu pausi naaseme lauda. Laud on ikka koristamata. Korjan ise mustad nõud ja toidujäänukid kokku ja viin ühele teisele koristamata lauale.
Lapsed vaatavad lastenurga poole ja küsivad minult, et kas jalanõud ära või jalga. Püüan ettekandja kinni ja uurin taas vabandades asja. "Kuna ma esmakordselt olen, siis ei tea, et mis kord lastenurgas on". Selgub, et muidugi ära (mis sest, et eelmised tatsasid tossudes). Selge-selge, jalanõud ära, lapsed pallimerre ja istun. Nüüd avaneb mulle alles vaade - minu väljavalitud laua kohal on silt, mis selgelt ütleb, et jalanõud ära, aga paigutus oli minu asukoha suhtes nii õnnetu, et ma oleks pidanud lapsi sättides kaela õieli ajama nagu noor kukk, et seda näha. Veelgi enam aga paneb mind ahastama see, et lastenurgas seinal on tahvel, kuhu on kirjutatud LASTEMENÜÜ.
Remark: Ettekandja saabub laudu koristama alles nüüd.
Küsin nüüd ettekandjalt, et näe, istun nüüd lõpuks siin, kui laste esmavajadused rahuldatud ja nüüd ma siis näen, et teil on lastemenüü ka. Ettekandja vastab mulle sulni naeratuse saatel, et muidugi on, see menüü on tal eraldi kaardi peal ka olemas. Vau. Aitäh, et see sul olemas on (letitaga), kindlasti oleks mul sellest enne tellimist abi olnud. Tartu Vaim on mu jalust niitnud. Muidugi tulin ma sinna restorani ju lastega ainult selleks, et endale kolm portsu sööki tellida. Muidugi pole mõtet lastemenüüd pakkuda emale, kes kolme lapsega uksest sisse astub, muidugi pole ettekandjal seda kõike aega märgata, sest restoranis on ju üks pere veel (mis sest, et lahkumas). Ma olen sõnatu ja loodan ainult, et kalasupis hulpivat suvikõrvitsat peaksid mu lapsed kurgiks ja tšillist paprikat tomatiks.
Remark: hoolimata hoolimatusest, oli tegelikult seal lastega tore olla. Lastenurk oli ruumikas ja kalasupp  oli väga maitsev ning lapsed sõid kaks portsu kolme peale hea meelega ära. Ühesõnaga sinna võib minna, aga ainult siis, kui sa a) ei ole seal esimest korda või b) oled sama Tartlane nagu nemad.

Vaim ilmud taas.
Sõidan maalt tagasi. Päike paistab, ilm on soe, inimesed maanteel ei kihuta, vaid sõidavad rahulikus rivis, kuni järsku sama rahulikult jäävad kõik seisma. Ees paistavad politsei vilkurid ja sügaval kraavis on suur piimaauto. Kõik on aga kahtlane, kuna veoki ümber on nagu liiklusmärkidest aed ehitatud ja kiirabi ei ole ning ühtegi teist nö kannatanud autot kusagil ei paista. Peale kahtkümment tühja passitud minutit lähen ka mina asja uurima ja mis selgud - piimaauto on kraavis juba varahommikust saati, aga nüüd otsustati, et proovitakse seda välja sikutada tillukese puksiiri ja kohaliku talumehe traktoriga. Muidugimõista naeravad isegi politseinikud selle ürituse peale, sest ilmselgelt on näha, et rasketehnikat on veoki liigutamiseks puudu. Mina oma silmaga ei näinud liikumas ei puksiiri, ei traktorit ega piimaautot. Kõik olid selle poole tunni vältel lihtsalt risti jalus ja tegevus toimus ainult suusõnaliselt. Samal ajal ühelt poolt kasvas autode rivi Tartuni, teisalt Tallinnani. Lõpuks läks üks bussijuht politseile ütlema, et mis te mehed nalja teete, laske läbi, tahaks inimesed kohale viia. Tundus, et selle peale nii politsei, politsei aiad, kui ka puksiir taandusid ja edasine arutelu jätkus ilma auseisakut tegevate autodeta kraavis, kus oli ka peategelane.
Kui ikka veok on juba varahommikust saati kraavis, pole paremat aega maantee sulgemiseks ja kõnekoosoleku pidamiseks kesk Tartu maanteed kui päeval kell kolm. Selle peale tulemiseks peab küll olema ikka vaimust valgustatud.