Kaheksa kuud ma piinlesin ja nutsin ja nüüd ma võin esimest korda öelda, ilma üle õla oma puhtale põrandale sülitamata, et lõpuks ometi on poisid sõbrad. Pärtel teeb Ruubenile lakkamatult pai, ei roni talle selga, ei löö, küünista ega hammusta. Ma võin julge südamega jätta lapsi tuppa ja ise minna keldrisse. Pärtel pigem juba mängib Ruubeniga - käitub debiilselt, teeb järgi kõik Ruubeni hääled, üritab maha sülitada, kui Ruubenil ila voolab, käib käpuli ja asjatab vennaga madalamal tasemel.
Öösel, kui lapsed meie voodis kokku saavad, siis isegi läbi une käib Pärtli käsi Ruubenit silitamas.
Kui Ruuben läheb Pärtli mängu segama, siis Pärtel hakkab küll hüsteeriliselt karjuma (appi, emme , Godzilla tuli, võta ta opsuuuu--uu-uu), aga ta ei tee talle liiga.
ja no muidugi lugesin ma "piima palk"...
ReplyDelete