Ruuben on peaaegu kahe kuune ja mina, oma õnnetuseks, oman ikka veel täiusliku ringi kuju. Minu sportlik vorm ja välimus meenutavad kõige rohkem kuulitõukajat. Tõstan enamasti ikka kaks last korraga (ja viskan nad endast võimalikult kaugele).
Ometigi otsustasin ennast tänase päikeselise õhtu auks käsile võtta. Kärutasin-kussutasin Ruubeni magama, läksin tuppa ja teatasin E'le, et ma nüüd lähen jooksma, panin ennast riidesse, läksin õue ja avastasin, et Ruuben on ärkvel ja nutab. Oleksin hea meelega lasknud kõlada kõigel sellel ja sellisel toonil, mida toob endast välja kuulitõukaja peale õnnestunud MM katset, aga no mis sa ikka Nõmme elanikke ilmaasjata üles käratsed. Vinguma hakkamise asemel tegin hoopis seda, mida olen näinud teisigi emasid tegevat. Võtsin oma vääksuva tite ja käru ja hakkasin jooksusammul tõukama.
Oh, oh, oh. 4,5 km läbisin küll rõõmuga, aga kerge see ei olnud (keskmine pulss 157!, aeg 38 min). Seekord läheb vormi ajamine valulikumalt, sest ring ikka ristkülikuks nii naljalt ei muutu.
No comments:
Post a Comment