Maandab

E'le ütles üks projektipartner, et ta olevat stressis ja naeratab liiga vähe. (Ma sain hea kõhutäie naerda küll, stressis JAH, aga selle sama projekti pärast, aga naeratab ta nagunii koguaeg väga vähe).
Nüüd siis maandab:

Migreen ja Minesweeper

Alustuseks, pean kirjeldama meie väikest kaheaastast Pärtlikest. Minu kalli Mary Poppinsiga leidsime parima ja täpseima kirjelduse: Minesweeper.
Iga hommik antakse sulle see kõige keerulisem mäng ja sa pead alustama oma päeva. Ei keeda riisiputru - bumm, lendad õhku; paned riidesse, et õue minna - pauh, lendad õhku; ei lase ise üle ülekäiguraja käia - babuum, plahvatab; lähened kodule - ohtlik olukord; lähed aeda - pumm, plahvatab; tuppa - plahvatab; söök pole valmis - lendad õhku; vale söök - buum, mäng lausa plahvatab järgmised kaks tundi.
Vahest läheb ka õige ruut lahti, juhul kui mina või E ma keedame seda päris riisiputru või laseme tal uinumiseni õues mängida või laseme tal ise teed ületada ilma, et me isegi kätt tema selja taga hoiaksime või viime ta lompi kive loopima. Siis saad sa paar ruutu oma väljakust boonuseks lahti, kuid mäng pole kaugelti mitte läbi. Eks seda tea ise igaüks, kes minesweeperit proovinud on. Kes pole, proovigu või tulgu Pärtlit hoidma.

Niisiis, mina, Ruuben, Pati, Minesweeper ja Mary Poppins otsustasime minu isekal ajendil minna Tartusse K'le külla (sest lastega on ju nii tore reisida ja nad ju kindlasti ise ka tahavad minna K'le küll hahahaa). Alustasime oma päeva sellega, et ei lasnud lastel magada vaid tõstsime nad püsti ja viisime rongi peale. Tartus alustasime oma Jurjeviretke sellega, et ei lasnud lastel rahus mööda kaldteed turnida, vaid kiirustasime poodi. Kesklinnas ei lasnud neid ei poodi ega mänguväljakule, ei lasknud Pärtlil ise üle ristmiku kõndida (mis tagantjärele mõeldes oleks olnud võimalik), sest on ju kiiresti vaja külla minna (mida ju nemad hirmsasti ka tahaks eksole). Bussipealt tulles jälle ei lasknud neil ise teed ületada, kõigist nendest uutest ja ilusatest ning puhastest mänguparkidest möödusime kiiresti, sest on ju vaja kohale minna ja seal olles on ju vaja, et nad käituksid nagu suured, mitte nagu lapsed. Tagasi tulles jälle kõik sama moodi otsast peale - ei saa mänguparki, ei saa isegi bussipeatuses puuokstega mängida, sest emme röögib, et buss tuleb (ja Tartus tuleb järgmine buss poole tunni pärast ja siis päriselt ei jõua rongile).
Iga eelpool kirjeldatud olukord põhjustas plahvatuse, aga ma ei imesta, sest iga oma käiguga ma sõitsin oma laste tahtest teerulliga üle ja siis imestasin, et miks me Mary Popinsiga mõlemad peavalu saime ja üks meist hakkas suurt suitsu ja teine punaveininälga tundma, kuigi kumbki pole meist ei alkohoolik, ega suitsumees.
Sain täna suure õppetunni "minu vs laste tahe". Enne sõitu tuleb mul endale selgeks teha, et kes mida tegelikult tahab ja kas on mõistlikum jätta lapsed Mary Poppinsiga mängima, muuseumisse ja mänguparki või tarida neid endaga kaasa. Kolme lapsega ei kehti enam kahelapsereeglid. Ei saa enam liikuda nii vabalt pikki vahemaid, ükskõik kui hea näo ma pähe manan. On vaja jagada ja jaguneda. Armastust laste vastu võib küll korrutada, kuid lapsi peab jagama.

Koduteater

Tegevuspaik: köögis rosinapurgi juures
Tegelased: Vasem ja parem käsi
Süžee: Rosinad on vasemas käes. Pärte karjub: "Anna siia, palun". "Anna siia, palun" (valjemini). "Anna siia, palun"(valjemini ja pahasemalt).
Käed teevad kätepesu ja kakluse vahepealseid liigutusi. Seejärel liigub üks rosin vasemast käest paremasse. Pärtel: "Aitäh".

Spordigeomeetria

Ruuben on peaaegu kahe kuune ja mina, oma õnnetuseks, oman ikka veel täiusliku ringi kuju. Minu sportlik vorm ja välimus meenutavad kõige rohkem kuulitõukajat. Tõstan enamasti ikka kaks last korraga (ja viskan nad endast võimalikult kaugele).
Ometigi otsustasin ennast tänase päikeselise õhtu auks käsile võtta. Kärutasin-kussutasin Ruubeni magama, läksin tuppa ja teatasin E'le, et ma nüüd lähen jooksma, panin ennast riidesse, läksin õue ja avastasin, et Ruuben on ärkvel ja nutab. Oleksin hea meelega lasknud kõlada kõigel sellel ja sellisel toonil, mida toob endast välja kuulitõukaja peale õnnestunud MM katset, aga no mis sa ikka Nõmme elanikke ilmaasjata üles käratsed. Vinguma hakkamise asemel tegin hoopis seda, mida olen näinud teisigi emasid tegevat. Võtsin oma vääksuva tite ja käru ja hakkasin jooksusammul tõukama.
Oh, oh, oh. 4,5 km läbisin küll rõõmuga, aga kerge see ei olnud (keskmine pulss 157!, aeg 38 min). Seekord läheb vormi ajamine valulikumalt, sest ring ikka ristkülikuks nii naljalt ei muutu.