Esimene aasta suure kõhuga suusatama minnes oli kogu pere närvis. E käis piinlikult iga kord kaasas, telefon laetud ja kord majas.
Teine aasta hoidis E last, aga mina vaatasin, et keegi oleks kaasas, telefon taskus ja ei läinud üksi ukerdama.
Kolmas aasta - E hoiab lapsi, kellelegi ei viitsi helistada, telefon pole isegi laetud. E lükkab mu uksest välja sõnadega - suusad on määritud, ole kurvides ja laskumistel ettevaatlik.
Elu teeb oma korrektiivid, ei mingit suurt pidulikkust ega üleliigset muretsemist pole vaja. On lihtsalt vaja oma elu elada, omas tempos ja suusatada. Omas tempos.
No comments:
Post a Comment