Näeme kevadel

Poistest pole saanud tükk aega kirjutada. Ju on põhjus selles, et nad on nii tublid ja sõnakuulelikud viimasel ajal. Ehk on hästi mõjunud eriti pikad kodusviibimised, mis on põhjustatud küll rõvedatest haigustest, kuid vähemalt oleme saanud omakeskis tegutseda.
Pati on Pärtliga ime kannatlik ja mõnus. Pärtli poole pöördub ta nii "kus sa oled mu tibulinnuke" või siis "kas pojuke on juba ärganud" või "kallikene Pärtlikene". Vahel esineb küll väiksemat sorti kaklusi, kuid Patit on tabanud mingi mõistlikkuse hoog, et ta isegi vahel kuulab meid. Näiteks olukorras, kus Patrik on sidunud mängu mõõga külge nööriga teesõela ja kasutab seda õngena, tormab tema kallale Pärtel, kes nõuab mänguasja endale. Pati hakkab kisama, et ei võta ära, ma teen sulle samasuguse, aga see on minu õng. Üritan talle seletada, et kuigi meil tõepoolest on võimalik täpselt samasugune õng teha, siis see ei ole pooltki nii mõistlik, kui korra Pärtlile järgi anda. Pealegi me ei saa ju ometi alati kahte asja teha/omada/saada - vahest tuleb lihtsalt ühte asja jagama õppida. Patrik selle peale annab ilma kisata õnge Pärtlile. Minul on mokk imestusest maani.
Üldine tase on meil suhteliselt hoidev. Pati tuleb vannitoas, trepptool süles nii, et jalad on nagu tanki torud ees ja koperdab oma toa poole, ise kõvasti rääkides: Tule eest Pärtel, mul on raske trepptool ja see kukub sulle muidu pähe. Siis on meil suur jama majas ja me peame koristama seda suurt luudega verehunnikut. (Sõnastus on täpne, kuna märkmik juhtus mul kõrval vedelema).
Ei jää Patrik ka meiega suheldes vastuseid enam võlgu. Näiteks järjekordsel köögisahtli rüüsteretkel, kui ta on sahtli pärani tõmmanud, endal käed täis haaranud ja juba silkab suure toa poole hõikab E talle järgi, et kes siis sahtli kinni paneb. Patrik vastab kiiresti üle õla: "Sina - mul on ju käed täis!"
Mängud käivad ikka koos. Mõni päev teeb Pati Pärtlile tsirkust ehk paneb kepphobu kahe tooli vahele, et Pärtel saaks köiel kõndimist harjutada.

Või siis ehitatakse kuulidele veeremise tee, aga enamasti tehakse ikka kõike koos. Piparkookide küpsetamiselgi on mõlemad poisid abiks ja Pati ütleb mulle ikka: Las Pärtel olla siin, ma ei lase tal sind segada, ma annan talle kogu aeg tainast süüa.

Pärtel tahab olla kõiges Pati moodi ja armastab Patit üle kõige. Lõuna ajal magavad poisid kaisus meie voodis, õhtu unele poetakse kaissu Pati voodisse. Sinna kuhu astub Pati, sinna astub Pärtel ja kui Pati kukub, siis sekund hiljem on Pärtel maas sirakil. Ka rääkimine on tulnud Pärtlil varem; Pati enne teist eluaastat oli ju puhtalt kõhurääkija. Pärtel pursib aga juba liitsõnu ja kahte sõna järjest - kakao [paus] piim (tähendus: kakaokohupiim), tagur [paus] rong (rong, mis sõidab tagurpidi), kauba rong, kukkus alla, issi kraaaž tööd (tähendus: issi teeb tööd garaažis).

Pati on lõpuks soostunud meiega rohkem koostööd tegema oma S probleemiga. Oleme teda paar korda näidanud logopeedile, kuna laps ütleb S'i nii, et keel on hammaste vahel. Esimesel näitamisel saime teada, et on jah pahasti, kuid veel on vara tegeleda, aga kui laps on nõus, siis võib, kuid teisel näitamisel septembris saime start käsu, et nüüd kohe hakata harjutama. Vaikselt olime küll juba suvel hakanud harjutama, kuid Patrik keeldus meiega koostööst. Olin juba masenduses, et kas ma pean tõesti nii väikese probleemi pärast hakkama last logopeedi juurde vedama, kuid novembris läks laps järsku lahti ja nüüd me harjutame. Kõnes veel S paigas ei ole, aga kui me konkreetselt harjutame, siis tuleb juba välja SSSSSSSSSSS, issi, siil, mis, sokk jne. See väike S tundub mulle suurema võiduna kui abiratasteta jalgratta sõidu selgeks saamine. Pealegi juba praeguseks on näha, et Pärtlit ootab ees sama harjutuste tee. Eks see ole vist kõik selle süü, et laste esimene sõna on tiss, kuid siis kui nemad seda ütlema hakkavad, ei ole neil veel hambaid, kuhu taha keelt lukku panna.

Pati kirjutab meile kogu aeg kirju. Kui järjekordne teadaanne valmib, keeratakse see korralikult rulli ja tuuakse meile ära. Vanasti oli kasutusel ka meie rattapudel postkastina, kuid kuna kirju oli sealt siiski suhtelielt raske kätte saada, siis õnneks Patrik loobus. Enamasti on kirjad väga olulise sisuga, kuid jutu järgi sisaldavad nad teksti, et lell K peab sinisest traktorist vee välja laskma ja veel punasest traktorist ka:

Vahel tuleb sekka ka mõni tähtsam käsklus, nagu näiteks meie kiri arstile:

Vahest harva juhtub sisse ka mõni pilt, nagu näiteks see, millel on kujutatud meteoriit, tsunami laine ja dinosaurus:

Mul on siiralt hea meel naabrite käest saadud paberikuhja üle, sest paberit meil praegu kulub. Eriti viimase haigusega, mil meie kodu omandas lennujaama mõõtmed. Hetkeks jätsin poisid kolmekesi ja tagasi tulles oli üle söögilaua tõmmatud sukakumm, söögilaua otsa oli ehitatud raamatutest trampliin ja volditud oli minu andmetel 13 lennukit, mis lendasin üle toa meile kõigile näkku, kätte, sülle, pähe.

Kuna alates septembri lõpust on mul lapsed haiged olnud tempoga 2 nädalat haige, 2 päeva terve, siis nüüd lõpuks olen ma astunud meditsiini imede anumise teele. Tellisin ära pneumokoki vaktsiini ja nüüd jääb loota ainult, et vaktsineerimise ajaks on lapsed päriselt terved. Ei jõua enam iga päev 2 tundi hommikul ja 2 tundi õhtul tegeleda protseduuridega (see nimekiri on sulle H: kõrvade soojendamine, aurumasin, ingveri mähis, sinepijalavann, igasugused kreemid ja salvid rinnale ja talla alla, looduslikud ja homöopaatilised rohud), sest lusikaga keemia sisse söötmine ei tule minu laste puhul kahjuks arvesse. Näis näis, kas 1) saab teha vaktsiini ja 2) kui saab, siis kuidas mõjub. Praegu igatahes olen kõigile sõpradele öelnud, et näeme kevadel.