Peeter Paan

See ta mul on kodus. Ta ronib igale poole - mida kõrgemale, seda parem ja seejärel hüppab alla. Kui ma üritasin täna madratsit diivani ette sokutada, et kukkumine ei oleks nii valus, siis hakkas Peeter Paan täiest kõrist kisama. Asi peab olema nii, nagu on.
Korraks selja keerates avastasin ta seismast oma mänguauto istmel. Järgmine hetk ta liigutas, auto liikus ja sealt ta alla lendas.
Mõne aja pärast nägin teda kiikumas pesumasina ukse küljes. Järgmine hetk jäid sõrmed ukse vahele, kuna poiss võttis liiga suure hoo sisse.
Saatsin lapsed välja ja tahtsin korraks ise toas ära käia. Muidugi hakkasid mõlemad tegema trepilt allahüppeid. Patrik ülevalt, Peeter Paan kolmandalt astmelt. Imekombel aga veeres trepist täna alla Patrik.

Päriselt, ühe lapse kõrvalt oleks ma superema, jõuaks kõike teha, peaks äri ja koristaks tube. Aga kahe kõrvalt, kellest üks arvab, et ta õpib lendama, olen ma ikka hädapätakas. Ma jõuan päev läbi ainult ohkida ja tohterdada, lohutada ja enda silmi kinni pigistada, et ma ei näeks, mis toimub.