Hiinakalendri hiireaasta

Alustame algusest: Meie taat tihtipeale ei käitu heaperemehelikult ehk pehmelt öeldes on tal sügavalt savi näiteks sellest, kas tal on hiir kapi taha ära surnud ja mädaneb seal või ei ole.
Ühel kenal varasügisesel päeval helistab mulle taat ja teatab, et tal on üüriline. Mina siis ääri-veeri küsin, et kes ja kuidas, et kas mõni sugulane või sõber vajab ajutist elamispinda jne kuni taat lõpuks ütleb, et kass tõi hiire tuppa. Ise oli taat veel uhke selle üle - vaat kus lugu, kass lasi endale mänguasja tuppa ja nüüd käib toas tõeline hiirejaht! Mina muidugi ütlesin, et kohe tuleks lõksud üles panna ja hiir kinni püüda, kuid taat ajas sõrad vastu ja teatas, et see on ju kassi mänguasi ja küll kass ta kätte saab ja ära sööb (muide see kass ei puutu kalagi, rääkimata, et ta mõne oma sõjasaagi nahka paneks). Suhteliselt sama hirmutava ja sarnase kõne sai ka meie emme ja ka tema reaktsioon oli olukorrale sama, kuid kahjuks jäid ka tulemused samale tasemele ning lõksud üles ei saanud.
Läks mööda mõni päev ja emmel oli aeg taadile külla sõita. Maja haiseb... Emme koristab ära köögi, viib komposti välja, vaatab kõik kapid üle, et kas kusagil on pahaks läinud toitu.
Järgmine päev läheme emmega koos Keilasse. Ikka haiseb ...
Asjakohase kommentaari peale, et kodu haiseb, teatab taat, et ju see kompost ole. Selle peale emme lausa röögatab, et ta ju viis komposti juba eile välja, et taat saa aru, see hiir on sul ikka ää koolnud. Taat muidugi vaidleb vastu, aga emmel on hea nina, ta ütleb kohe, et see on köögikapi taga ja vaidlemiseks ei jäta ruumi ei emme, ega lõhn. Taat muidugi keeldub uskumast ja teatab, et me ei tohi köögikapi alt äärt lahti kangutada. Seal all on meil selline liist, mis alati on sealt ära kukkunud ja nüüd hiljuti võttis taat end käsile ja liimis selle kinni. Nüüd siis meie, ketserid, tahtsime seda lahti kangutada. Emme pani tallad vastu maad ja teatas taadile, et kui ta kohe seda ise lahti ei kanguta sealt, kust ta selle kinni liimis, siis me anname liistule kuvaldaga. Tundus, et argument oli veenev ja hetk hiljem saabus taat sõrgkangiga. Vähese vaevaga oli liist lipsti taas maas oma tavapärases asendis ja emme upakil põrandal, kodust kaasa haaratud taskulamp näitamas kapiavarustesse. Hetk hiljem oli hiir fikseeritud ja emme osutas -  näe taat, seal su surnud üüriline ongi. Meie taati ei saa aga alahinnata. Ta jääb endale igas olukorras kindlaks ja teatas muidugi, et see on tolmurull ja paneme aga liistu tagasi. No ja ega emmegi vähem kindlameelsem ei ole.  Tema käskis taadil see tolmurull/hiir siiski välja urgitseda, aga taat ikka ajas vastu, et no see on mustus, mis peabki kapi all olema.
Minu kindlameelsus rauges esimesena. Võtsin harjavarre, sidusin sinna mitu kihti köögipaprit ümber, kuna see hiir oli ju kassi ära mängitud ja mädanes seal ja hakkasin urgitsema. Emme kiljus kõrval, mina urgitsesin, taat pahurdas. Lõpuks sain hiire kätte, emme karjus nii, et ma pidin ise ka oksele hakkama. Õnneks okse asemel hakkasin ma emme peale karjuma, et kui ta suvatseb mul südame pahaks ajada, siis koristagu ise hiir ära, aga kui ta vait on, siis ma viin hiire välja. Emme jäi ähvarduse peale vait - hiirega ähvardamine toimis nagu taadile kuvalda mainimine. Pakkisin hiire köögipaberisse ja viisin kompostihunnikusse. Viskasin kolm labidatäit kompostiprahti peale ja lugesin issameie ka ja hiir oli läinud.

Lootsin, et sellega mu hiire lugu piirdub, kuid see aasta on siiski hiireaasta. Eelmine nädalavahetus tõime E maalt endale tigudiivani. Ilm oli jube, terve päeva kallas ja kuna E pidi Tartus tööpäeva tegema, siis oli diivan veel terve päeva Tartus vihma käes ja alles öösel jõudsime koormaga koju. Möödus mõni päev, kuni tundsime toas haisu. Mina muidugi ütlesin, et see on sama hais, mis Keilas oli, kuid E teatas, et tead, see diivan on seal rottide ja hiirte poolt täis pissitud-kakatud ja ju see on see lõhn. Möödus veel päev. Mina enam diivanil istuda ei tahtnud, haises. E käskis mul välja uurida, millised on head puhastusained pehme mööbli pesuks, et rotikuse haisu maha pesta. Kuna laps oli haige ja E töötab üle, siis ma poodi minna ei saanud ja diivanit puhastada ka ei saanud. Möödus veel päev, hais levis mööda elamist ja hakkas imbuma magamistuppa. Kutsusin külla ninaka emme, panin ta diivanile istuma ja käskisin hingata hea sõõmu õhku. Ei läinud minutitki, kui diagnoos oli pandud. Mu nina on siiski päritud. Kuna emme oli kutsutud ettekäändel mind poodi lasta, siis kasutasingi oma aega targalt, tuiasin mööda poode, kuid jätsin ostmata mööblipesuvahendi ja keskendusin peamiselt värskele õhule. Koju saabudes otsisin kohe üles ühe tigudiivaniparandusmehe, helistasin talle ja kurtsin muret - diivani sisse on hiir ää koolnud, kas ta saab aidata. Mees oli mõistev ja lubas enda juures uhked matused korraldada. Helistasin kohe E'le ja teatasin, et tulgu peale tööd mõistlikul ajal koju ja viigu diivan kaks kvartalit edasi operatsioonile. Selle peale muidugi hakkas lõpuks ka E oma töömaailmast natuke irduma ja lubas mitte veel koju tulla, kuid asjaga ise tegeleda (oletatavast surmadaatumist oli möödas poolteist nädalat, kuid E ütles just äsja enda kaitseks, et ega ta siis kohe haisema ei hakanud ju!). Südaööl hakkas ta pimeduse ja öövaikuse varjus operatsiooniga pihta. Nina abil tuvastas asukoha, jõu abil koukis välja riiet kinni hoidvad naelad ja lambi abil tuvastas pesa ning pesas surnud hiire.
Nüüd tuulutame tube ja diivanit ning loodame, et hiirel sõpru ja sugulasi ei olnud, kuid võib juhtuda, et sellest loost saab kahjuks järjejutt.