Haiglaristsed

Nagu ikka heaks tavaks saanud tuleb peale Vikingiga sõitmist Patrikul haigus. Ei tea kas süüdi on pallimeres olevate haigete laste pisikud või äärmiselt kõvasti puhuv konditsioneer. Igatahes ka seekord paar päeva peale Soomes käiku saabus nohu. Nohu iseenesest ei ole ju midagi hullu eksole, kuid Patrik ei ole veel ära õppinud sülitamise kaunist-kõrget kunsti ja ei suuda seda kurku vajunud tatti välja saada. Nõnda siis päädiski meie väikene Vikinginohu larüngiidiga.

Ägedat kõripõletikku pole võimalik ennetada. Kroonilise larüngiidi tekke tõenäosust on võimalik vähendada loobudes suitsetamisest, jälgides häälereziimi ägeda põletiku ajal, kasutada häält õigesti.

Eks me siis ütlesime öösel oma kõõksuvale ja lämbuvale lapsele: "Ära röögi! Kasuta häält õigesti!" Aga ta ei kuulanud meid, kõõksus edasi ja noored vanemad lõid araks, panid autole hääled sisse ja sõitsid haigla poole. Õnneks olin ma vähemalt nõndagi taiplik, et igaksjuhuks pistsin kotti hambaharjad, villased sokid, Patrikule paar paari pükse ja ööriided.
Haiglas läks nagu ikka. Kõigepealt gestaapo lambi all ülekuulamine, mõõtmine, otsus. Seejärel analüüsid ja pikk ootamine koridoris ja alles siis arst, kes lõpuks määras adrenaliini auru. Njah, eks vinguda ma oskan - kui haiglasse tuleb kõõksuv laps võiks ju kohe peale esimest hinnangut ta auru alla saata, mitte lasta tal kogu see muu kadalipp enne läbi teha. Vajadusel võiks peale auru hakata teda ootamiste ja vereproovidega piinama. Muidugi enamikel lastel aurust aitaks ja siis võiksid nad üleüldse koju magama minna, kuid Patrikul oli vist see öine ühest ruumist teise solgutamine ja pidev nutmine teinud olukorra juba nii hulluks, et aur enam ei aidanud. Laps kõõksus edasi, hingas raskelt ja köhis jubedalt. Nõnda me siis haiglasse sisse jäimegi otsusega iga kolme tunni tagant edasi aurutada.
Patrik oli ramp väsinud, kell oli 2 läbi ja kui lõpuks saabusime oma palatisse ja laps voodit nägi, piisas vaid ühest unelaulusalmist ja laps vajus sügavasse unne. Kaks minutit peale magama jäämist astus aga palatisse uus õde ja teatas, et anname nüüd ära veel ühe rohu ja teeme ikka ühe auru veel. Auru saab teha ka magavale lapsele aga rohtu sa kõritursega lapsele juba naljalt magavast peast sisse ei sööda. Üritasin küll meelitada õde, et ehk saaks rohtu mitte anda, kuna laps on väga-väga kurnatud ja just uinunud, kuid vastus oli resoluutne: Haiglas süüakse rohtu! Nojah, mina lootsin, et süüakse körti ja vorstisaia, aga kui rohtu, siis rohtu. Ajasin oma õnnetu lapse üles ja üritasin teda veenda neelatama. Ta ei veendunud. Kasutasin jõudu ja Patrik kasutas kättemaksu taktikat. Tasuks üles äratamise ja kibeda rohu eest oksendas ta kohe mehe moodi kogu voodi täis. Vaene õde sai tunda end hotellipidajana, viis oksesed tekid-linad minema ja hakkas taas voodit üles tegema seni, kuni mina jälle ärritunud ja nutvat last aurutada üritasin.
Kui lõpuks ka see saaga mööda sai ning saime magama olime Patrikuga mõlemad nii väsinud, et isegi padja ümber tõmmatud kilekoti krabin enam meid ei häirinud.

Koju saime õnneks juba järgmisel päeval pealelõunat. Selleks hetkeks oli Patrik saanud veel kolm auru (Pulmicorti ja adrenaliini) ja ühe süsti. Välja oli kujunenud uus refleks - igat valges kitlis tädi nähes pistis ta kohe röökima. Ei lugenud ka see, kui tädi käis vaid minuga rääkimas ja ei teinud talle mitte midagi. Haiglast koju tulles oli Patrik ära õppinud vinguva, läbilõikava hääle ja seda kasutab ta siiamaani, kui ta oma tahtmist ei saa. Jubedalt käib närvidele!
Mis mina siis sellest loost kah õppisin: Vahest on ikka vaja minna haiglasse ja piimas keedetud sibul iga kord ei aita. Aga kui juba minna, siis võtta ka kaasa lapsele mänguasju ja kindlasti ka endale mõned riided. Patrik õppis paaniliselt kartma kõiki uusi inimesi ja kiunuma. Eks igaüks ikka õpib vastavalt oma IQ tasemele.