Võimekuse piirid

Igal suvel oleme teinud lastega rattamatka. Laste arv on muidugi võrdeteguriks retke raskusastme funktsioonis ning pöördvõrdelises seoses kilogrammidega, mida me kaasa tassida jõuame ja läbitud kilomeetrite hulgaga. Ehk juba teist aastat matkal vajame pakiautot ning kilometraaž muudkui kahaneb.
Seekord laenasime oma neljale lapsele ühe juurde, sest tundub, et trumm on juba nagunii läinud. Kuna anti ka valida, millist last juurde tahame, valisime muidugi poisslapse. Matkaseltskond koosnes seega minust ja E'st ning lastest vanuses 4 kuud, 2, 4, 6 ja 11 aastat. Matka mõte oli selles, et Pärtel saaks soovi korral ise vändata, Patrik väntaks kogu maa ise ja Ruuben ja Luukas elaksid selle üle. Noh, muidugi see ka, et Luukas magab ainult liikuvas kärus, seega matk ju sobib talle ideaalselt. Marsruudiks valisime teekonna Tallinnast Kloogaranda, mis on peaaegu täielikult rattateega kaetud. Samas oli võimalus koguaeg metsa või väikestele tänavatele põigata ning seda võimalust me jõudu mööda ka kasutasime. Ainuke ohtlik lõik teekonnal oli sõit üles Türisalu pangale ja sealt alla. Ülejäänud aja me maantee veerel ei sõitnud. Matka kogupikkuseks sai 67 kilomeetrit ja ajaliselt võttis see aega kolm päeva.
 
Esimene päev - Kodust Rannamõisa, 22,4 km, keskmine kiirus 9,6 km/h
Matka hommikul ärkasid Pärtel ja Ruuben halva tujuga. Karjusid, kaklesid, kisklesid, loopisid asju ja tegid kõigil tuju pahaks ning vahepeal oli mul tunne, et nende lastega ei sõida ma üldse kuhugi. Kui asjad aga pakitud said ja närvid olid juba mustaks kõrbenud, saatsin E autoga teele oma sõbranna sugulaste juurde, et nemad auto õhtuks meie juurde transpordiksid ja asusin üksi viie lapsega teele.

Juba kolmandal kilomeetril väiksed poisid kaeblesid, et neil on käte sees nõelakesed ja nad vajavad puhkepausi. Kindral ema aga ignoreeris kõike ja lasi neil lausa 8 km nõnda sõita, kuni E lõpuks järgi jõudis. Siis tegime ka esimese pisikese peatuse ja liikusime edasi Harku järve suunas. Olime vaadanud endale hea teekonna välja, kuidas enam-vähem Lucca restoranini jõuda, kuid seda tänavat, mis Googlemapsis kandis nime Kalda seal olemas igatahes veel ei olnud. Niisiis sonkisime natuke pangaalusel heinamaal, veendumaks, et tõesti-tõesti, seal on ainult tühi väli ja ekslesime tagasi tänavatele, mis päriselt olemas olid. Sööma otsustasime minna Tabasalu BBQ'sse, mis eeldas väsinud lastelt Tabasalu tõusu. Minu suureks hämmastuseks väntasid nii Patrik kui August kogu tee mäkke üles, kordagi sadulast maha tulemata.
Peale lõunat oli jäänud päeva kergeim neljandik veel läbida. Mööda väikseid tänavaid, müristamise ja halli pilve saatel liikusime K suvilasse, kus oli nende perekonna iga aastane suvelõpu pidu. Seal sai veelkord süüa-juua ja lapsed said pööningul magamiskottides magada nagu meiegi lapsepõlves saime.

Teine päev - Rannamõisa - Türisalu puhkebaas (plaanisime RMK Meremõisa telkimisala, aga sinnani ei jõudnud), 27 km, keskmine kiirus 9,8 km/h
Hommik venis nagu ikka. Kokku tuli pakkida mattide ja magamiskottide ladu, süüa hommikust, pesta nõud ja hambad, pakkida uuesti auto, veenduda, et päevaks said kõigile vajalikud vahetusriided kaasa (kuna terve öö ja hommik sadas paduvihma).

Ennelõunasel ajal saime liikuma mööda maalilist Tilgu teed, jättes auto taas K sugulaste hoolde. Plaanisime minna, nii kaua kuni saab, mööda Tilgu teed, siis külastada Muraste vaateplatvormi (jätaks rattad panga alla ja kõnniks treppi mööda korra pangale) jne. Jne oli selle pärast, et need kõik olid meie kenad plaanid. Tilgu tee lõppes tegelikult kena metsarajaga, mis oli kaetud juurikatega ning siin alustasime matka käekõrval lükkamise etappi. Metsa sees kõndis meile vastu üks tädi, kes soovitas meil lastega tagasi pöörduda. Meie matkamehe entusiasm ja uhkus seda muidugi ei lubanud ja jõudsimegi lükata rattad mööda sopaseid ja sopasemaid kohti kuni pangani, kus algas üks jõhker üles lükkamine ja tõstmine.

Patrik ja August pidi oma rattad ise üles saama, mina lükkasin oma ratast käruga, milles oli Luukas sees, Pärtel kõndis uhkelt üles ise, alt leitud vihmauss peos, ja E lükkas oma ratast, mille taha oli kinnitatud Pärtli ratas. Patrik aga, saades teada, et Pärtlil on vihmauss, hakkas lõugama, et tema üles ei lähe, kui Pärtel vihmaussi maha ei pane, sest muidu ta mõtted on ainult vihmaussi peal ja ta ei saa liikuda. Meil oli vaja, et Patrik liiguks, sest muidu oleks ta jäänud jalgu E'le ja pealegi õhus oli taas tunda vihma. Laps aga jaurab ja jonnib, et tema ei liigu, kui vihmauss on venna peos. Lubasin ta kõige täiega alla lükata, kui see sõnul kirjeldamatu vingumine ära ei lõppe ning õnneks hakkas killavoor liikuma. Peaaegu panga tõusuraja lõpus oli aga treppis pae astang, kus algas meie reisi tõstmise faas. Kui kõik rattad, lapsed ja vihmauss üles said, olime märjemad kui vihma käest tulles.

Üleval tõdesime, et kuna kohe saabub ka padusadu, siis tasub kimada Muraste poe ette jäätisele ja vihmavarju. Tõepoolest oli see õige otsus, vihma hakkas kallama ja pealegi sellel ajal sõitis meist mööda meie auto, mis parkis end Vääna-Jõesuusse ja ilmusid meile autovõtmed.
Kui vihm üle läks, otsustasime, et tagasi suunas vaateplatvormile me ei lähe, kuna vaadet saab nautida ka Suurupi ülemisest majakast ning võtsime suuna sinna. Alguses liikusime mööda tühermaa jalgrattateed, kus puhus magus vastutuul, kuid peagi keerasime mere poole uuele äsja asfalteeritud kergliiklusteele. Ka tuul hakkas nüüd tagant puhuma ja küll oli alles kena sõita. Sõitsime nii hea hooga, et kui olime kiirelt ja korralikult taas pangast alla liikunud, hakkasime alles mõtlema, et ega vast "ülemine majakas" pole oma nime ilmaasjata saanud. Egas midagi, väntasime taas mööda siledat asfalti üles ja läksime ikkagi majakasse, mis oli minu jaoks selle reisi elamus nr.1. Muumimamma ütles, et ärgu ma muretsegu, laps küll korra vigises, aga ta kõigutas teda ja laps jäi jälle magama. Nimelt ta mõistis seda kõike, sest tal oli endal ka 5 last järjest. Selle peale küsis E, et kuidas tal lapsed küll elus on, sest talu oli tõepoolest panga serval ja lastele ei olnud just palju eksimiseruumi jäetud.

Imeline majakas, imelise talu hoovipeal. Majakat valvas ja pidas selle talu perenaine, kes oli tõenäoliselt minu vanune, aga palju rahulikuma meelega. Oma mõttes ristisin ta kohe Muumimammaks. Kuna Luukas alguses magas kärus, siis mina jooksin üles-alla-üles-alla, et veenduda, et laps ei nuta. Kui ma ühe korra alla jõudsin, siis
Edasi pürgisime suhteliselt otsejoones Vääna-Jõesuu ranna poole. Kuna kell oli juba neli läbi ja olime kõik hommikusöögi peal, olid jõuvarud juba otsas. Otsisime head söögikohta ja selgus, et Vääna-Jõesuus on kaks kohvikut - teeäärne burgsi koht ning rannas, Vääna-Jõesuu keskusest eemal, vanas Vetelpääste hoones (seal kus jõgi merre suubub), kohvik Poppi. Otsustasime, et rannas süüa on palju peenem värk ja andsime tühjade kõhtudega taas minna, kuigi Poppi oli palju kaugemal. Randa jõudes selgus muidugi, et kohvik oli hingusele läinud ja seal me siis olime, ilma söögita ja viie näljase lapse ja ühe näljase mehega. Õnneks olime lasknud oma auto transportida Vääna-Jõesuu keskusesse ning nüüd E väntas sinna, ostis ikkagi burgsi kohast söögi, tuli autoga ruttu meieni ja andis meile friikartuleid, fritüüritud pelmeene ja burgereid. Kuni E ära käis ootasin mina rannas ning vihastasin oma laste peale. Palusin neid härdalt ja karmilt, et nad seni kaua, kuni Luukas sööb ei läheks merre, kuna lained olid kenakesti suured. Et kindlustada oma tagalat, ei andnud ma neile ujumisriideid ja käskisin pusad seljas hoida. Tulemusena said muidugi minu lapsed täiesti märjaks koos riietega ja oma ainsate pusadega. Ruuben oli meres lainete lükata-tõmmata, sest isegi põlvini vees olles lükkasid lained ta lihtsalt pikali. Vesi oli külm, õhk oli külm, aga lapsed olid vees (võtsin neil ikka lõpuks märjad riided ära ja lubasin vette). Õnneks kui E kohale jõudis, olid kõik juba nii ära külmunud, et lubasid end ära kuivatada ja enam vette tagasi minna ei tahtnud.

Peale sööki jäi veel liikuda üle Türisalu panga ja telkimisalani. Taas panid poisid mind imestama sellega, kui vapralt nad sadulast maha tulemata üles väntasid. Üleval muidugi oli väga ebameeldiv olla - sa oled panga serval, kus sinu kahene ja neljane üritavad hästi serva lähedal seista ja tahavad
sealt kive alla visata. Pean tunnistama, et me E'ga läksime sellest päris närvi ja soovisime sealt lahkuda kiiremini kui poisid. Nüüd oli kell juba aga 19 ja Luukas arvas, et tema enam kärus olla ei taha. Pangalt alla sõites hakkas ta nutma ning oli selge, et RMK telkimisalale me ei jõua ja tuleb võtta suund Türisalu puhkebaasi.
Sõitsimegi puhkebaasi lootuses, et saame seal kasutada kohalikke sanitaarvõimalusi, aga ometigi ööbida telgis. Kohalik kuli aga tõmbas meile kohe vee peale ning ütles, et natšalnik ei luba telkida ja mingit palagani siia ei tule. Samas hoovi peal istus kena vene pere, kes olid püsti pannud hullema prasniku kui võiks olla üks viie lapsega pere palagan. Muusika mängis nii kõvasti, et kõrvad jooksid meil kõigil si*avett. Seega tuli võtta tuba. Õnneks natšalnik lubas võtta ühe toa kogu meie pere peale ja seadsime end natuke vingus näoga tuppa sisse. E pidi nüüd väntama tagasi üle Türisalu autoni ja seejärel käima Tabasalus sularaha toomas (sest natšalnikule ei kõlvanud ka mitte ükski muu maksmisviis). Ometigi kõik laabus ja tuba ei olnud üldse halb variant, saime kõik kenasti magada, telefone laadida, dušši võtta ja laua taga süüa.
Õhtul E ainult kaebles, et kultuurišokk lähevat aina hullemaks, kuna õues olevad naisterahvad hakkasid röökivat sanga üle laulma ja see õnnestus neil täielikult.

Kolmas päev - Türisalu puhkebaas - Kloogaranna, 18 km, keskmine kiirus 8,10 km/h
Hommikul ärgates olime erakordselt virged ja tublid. Väikesed muidugi jälle karjusid ja jonnisid, kuid suutsime seda ignoreerida ja mitte lasta enda pead norgu. Pakkisime asjad ja auto ja alustasime sõitu nii, et mina lastega hakkasin sõitma ratastega ja E viis auto Keila-Joa parklasse ja sõitis meile vastu. Vaatasime ära Keila-Joa, mis oli lastega palju meeldivam, kui Türisalu pank. Seejärel otsustasime mööda metsateed ja mereäärt suunduda Meremõisa poole, kuid metsatee lõppes mingi hetk trepiga. Peale kümne minutilist seisakut jõudsime otsusele, et seekord me lükkamise ja tõstmise päeva ei tee ja kolistasime läbi metsa tagasi jalgrattateele.

Nii sõites jõudsime kenasti Meremõisa, kus oli lihtsalt imeline rattatee, meri ühel pool, pank (metsa sees) teisel pool, ümberringi pohlad ja mustikad. Ainult, et suure languse korral (mööda teed) E sajatas, et ta ei taha arvatagi, kuidas me seda sama kõrgusekaotust taas tõusma peame. Muidugi oli tal õigus ja Tornimäel vedasime ja sikutasime taas oma rattaid kuskilt juurikate vahelt ja järsakut pidi üles. Üles saades võtsime kiirema suuna söögipeatusesse, Otti ja Matilda kohvikusse, mis osutus meie retke parimaks söögikohaks.

 

Kogu päeva kõrgusid meie kohal äikesepilved, kuulsime mürinat ja siin seal tuli paar üksikut piiska. Ometigi sadama ei hakanud ja ilm soosis meid. Kohvikus olles peitsime küll rattad varju alla, sest ilm oli nii ähvardav, aga pilv hoidis end tagasi. Peale lõunat jäi veel pisike kolmekilomeetrine kihutusretk Treppojale, mis sai laste lemmikkohaks. Lasime Treppojal lastel mööda oja üles ja alla kõndida, kõik kosekesed oma käega ära katsuda ja pärast pidime lihtsalt kõik riided ära vahetama.

Põhimõtteliselt oligi siin retk lõppenud. Jäi veel sõita kilomeeter Kloogaranda rongi peale. Muidugi oleksime tahtnud veeta veel paar tundi rannas ja lasta lastel ujuda, kuid taas see must pilv soovitas meil valida varajasem rong. E pakkis mu lastega rongi peale, tõstis rattad konksu otsa ja pani käru eest ära ja sõitis ise läbi vaikse tibutava saju Keila-Joa poole autole järgi. Kohe alguses palusin kontloröri, et ta aitaks mul käru rongist maha lükata ja ühte meesterahvast, et ta aitaks rattad konksu otsast alla. Kontlorör hoiatas omakorda rongijuhti, et üks hull ema lahkub Rahumäelviie pisikese lapse ja kuhja rataste ja käruga rongi pealt ning kogu rongist maha saamine läks väga kenasti. Nii me siis koju tagasi saabusimegi, mina taas lastega ja E hiljem autoga.

Oli imeline matk. Me muudkui mõtleme, et kus meie võimekuse piirid on ja nagu näha, siis kindlasti me siin ei pidurdu. Järgmine aasta teeme jälle!
PS! Matka õnnestumise võti oli ka Chupa-Chupsis, mis sai Ruubenile kätte antud juhul kui ta kräunuma hakkas. Nii ta siis istus oma kärus või toolis ja limpsis seda. Nimelt ta arvas, et seda tuleb lakkuda nagu jäätist ja nõnda seda jätkus ja jätkus. Kolme päeva peale kulus tervelt kaks pulgakommi :)
PPS! Ruuben ei maganud kordagi lõunaund, sest iga kord kui ta ära väsis, hakkas ta nutma, et palun lähme koju, tahan oma voodisse ja nõnda ta vastu pidas, sest mingis toolis või kärus ta küll magama ei hakka. See-eest Pärtel nõudis iga päev ennast korra kärru ja jäi seal kõpsti kohe magama.

Maroko, kus? Kus?

Tulevaste baleriinide koolitamine

Käisime Ruubeni, Pärtli ja Patrikuga vaatmas Birgitta festivalil laste balletti. Etendus oli väga kenasti korraldatud, koos vaheajaga kestis kaks tundi ja isegi Ruuben jaksas peaaegu lõpuni nihelemata vastu pidada. Kümme minutit enne lõpu Ruuben pigises tasakesi midagi ja keeras ennast süles nii, et pea oli publikusse ja selg lava poole, siis õnneks aga muutusid laval rütmid kiiremaks ja pea saabus taas õigesse asendisse.
Etenduse ajal möllas Tallinna kohal kõva äike ja vahepeal ei olnud lausa vaiksemaid orkestri helisid kuulda, kuna vihm rabistas vastu katusepresenti nõnda tugevasti. Kena oli vaadata, kuidas orkestrandid itsitasid ja üritasid ebaõnnestunult vihma üle mängida.
Ainuke asi, millele mõeldud ei olnud, olid kohviku lauad. Need olid küll nii kõrged, et koolieelikud sealt pealt kooki süüa ei saanud ja vihma tõttu ei saanud kooki-kohvi ka varemetele toetada.

Etendusel häirisid mind aga (nagu ikka) teised lapsevanemad. Ma jään ikka ja jälle imestama, kuidas küll lapsevanemad ei mõista teatris käituda - muudkui sosistavad oma lastega, kes muidu rahulikult etendust vaataksid (aga siis kui nemad hakkavad kummarduma lapse kohale, et lapsele midagi öelda, siis nad varjavad oma kehaga ära selle augu, kust teised lapsed etendust näeksid ja ajavad enda lapse ja ka teised lapsed jutustama). Lisaks ühe kiirema ja vahvama tantsu ajal hakkasid lapsed järsku ei-tea-kust kogunema esimese rea ette püsti seisma. Lapsed seisid orkestri augu ees, aga nii, et terve esimene ja teine rida ei näinud enam etendust. Meie istusime seitsmendas reas ja õnneks nägime üle laste peade lava, kuid üks ema küll sai pahaseks ja ajas lapsed laiali. Järsku saabus siis saali kahin kui lapsed hakkasid igale poole ridade keskele tagasi vurama. Minu jaoks oligi hämmastav see, kuidas emad lasid lapsed oma kohtadelt üldse minema minna. See polnud ju ometigi mingi vabaõhu simman, kus lapsed lava ette võivad tantsima minna, vaid siiski väärikas õhtune teatrietendus. Enda laste üle, kes muidu küll väga lärmakad on, oli mul seekord väga hea meel ja julge südame võin neid järgmine kordki võtta kaasa balletti vaatam, teatrisse ja ka suurte kontserditele.

Kapteni müts

Ruuben ja E mängivad mootorpaadis. E küsib: Millise laeva kapten sa tahad olla? Kas suure või väikese?
Ruuben vastab: Ma ei tea. Mütsiga tahan olla.

Luulelembed

Mõtte- ja sõnavara arendamiseks loen aegajalt lastele luulet - Juhan Viidingut, Betti Alverit, Artur Alliksaart, Doris Karevat. Kui Patrik väike oli, siis ta omaette vahel õues üürgas "Saapaviksist peske puhtaks neegrid ....", täna avastasin aga Pärtli hõikumast "Isa, kas leidsid prillid üles! Isa, kas leidsid prillid kätte! Isa, isa, kas leidsid prillid üles?".
Viidingust on neil palju lemmikuid, kuid enamasti meeldivad neile kurvad ja õudsed lood näiteks poisist, kel oli raske veretõbi või siis see:

enne viimast kirstuavamist
kui pillimehed olid juba kaks korda mänginud
kohendas ta käsikaudu lipsu
niisutas huuli ja silitas habet

juba puudutati kaant
ta jõudis veel käed rinnale panna
keegi ei märganud et nüüd
oli parem käsi vasaku peal