Tagasilöök

Jalutan lastega hommikul Aiakesse. Umbes Paksu Margareta juures viskab Pärtel end kõhuli maha ja teatab, et ta ei taha veel kohale jõuda.
Lasteaias keeldub ta minust lahkumast, aga kuna algab võimlemine, siis ma ei saa kauemaks jääda ja jätan kasvatajatele nutva lapse. Muidugi mõista sellisel päeval ei jää laps lõunaunele ja pean varem järgi minema. Pärtel on olnud kogu päeva tõrges - võimlemises ja laulmises seisab ta sirgelt nagu pulk ja kui keegi tema poole pöördub, paneb silmad uhkelt kinni.
Õues on ta nõus mängima, kuid kui tuppa minnakse, siis ta läheb mängumaja juurde, surub ennast vastu selle seina, teatades kasvatajetele, et tema ei tule tuppa, kuna ta kleepus maja külge kinni.
Söögiajal läheb laps kenasti käsi pesema, kuid jääb kuivatamise juures tsüklisse. Kasvataja ütles, et need käed olid pärast punased ja tulised, kuna neid oli nii kaua korralikult kuivaks hõõrutud. Lauda aga keeldub ta üldse istumast. Mitte suu täitki teie poolt pakutavat sööki ja kohe kindlasti mitte silmatäitki teie poolt pakutavat und.
Kui ma kohale jõuan ja palun tal siiski natuke süüa (kuna meil on pikk rännak trammide-rongidega koju), soostub ta istuma lauas, hoides ühe käega lusikat ja teise käega mu kintsu.
Lahkudes kinnitab ta aga mulle, et ta hea meelega läheb jälle Aiakesse tagasi.

Keeleteadur

Hommikul rongis lõpppeatuses pajatab meeldiv tädi hääl: Palun kontrollige, et te ei unustanud midagi rongi.
Patrik kuulab ja küsib. Emme, kas ta ütles, et palun kontrollige, et te ei unusta midagi rongi või palun kontrollige, et te ei unustanud midagi rongi.

Vennad lasteaednikud

Täna käis Pärtel esimest korda Aiakeses. Oo, kuidas ta seda ootas. Terve suve harjutas laps usinasti riidesse panemist, tublisti käitumist, jalanõude jalgasaamist ja mitte püksi pissimist. Viimase nädala jooksul pidin iga päev aru andma, millal ta juba saab Aiakesse.
Täna siis oli see päev - kell 6.45 ärkas laps ise üles ja enam magama jääda ei suutnud. Ärevus ja õnn olid suured. Kõik naabridki nägid kui uhke näoga mees, seljakott seljas, rongi peale marsib.
Aiakeses ei olnud hommikul mingeid probleeme. Enne laulutundi jõudsin vaevu lapsele ära näidata, kus vets ja kus käterätt on, kes kasvataja on ja kus kapp on. Siis juba võtsidki Pati ja Marga ta enda vahele ja läksid laulma. Ei mingit jonni ega nuttu.

Õhtul järgi tulles sain kiita aga mõlema lapse eest. Pärtel oli olnud tubli ja vapper. Suure hirmuga pissis natuke püksi alles siis, kui mind nägi, aga käitumiselt oli olnud tip-top. Kasvataja naeris, et riidesse üritab küll panna ise, aga vahepeal olla laps särgi peale kurjaks saanud, et kus siis see sissepääs on! Pati oli aga terve päeva venna eest hoolitsenud, aidanud teda vetsu ja riidesse panemises ja mänginud ja olnud temaga koos. Lõunaune ajal oli korraks tulnud Pärtlil nuuks peale, kuid Pati oli kiiresti Pärtlil käest võtnud ja nii nad uinusid ja magasid - käsikäes.

Juuksuris

Keset juukselõikust järsku juuksur peaaegu karjatab: "Mis see veel on!"
Mina ehmun ka: "Täi?!"
Juuksur: "Esimene hall karv"

Olgu see daatum siis siin arvel, 31 aastat vana, kolme poja ema, peagi austusväärne hõbepea.

Hellake vennake

Pärtel teeb hommikul ruubenile raudtee ja kutsub teda mängima:
Vaata pojakene, kui ilus rongitee sul on.