Pidime täna E'ga ära viima Keila maja viimased prahid prügilasse. Seal jäi ette vana tumedam ja heledam sektsioon, mis on prügila hinnakirjas eraldi välja toodud nime all "vana kasutuskõlbmatu mööbel". Algusest peale saatsid seda ettevõtmist kümne minutilised tööseisakud - kõigepealt ei ärganud kuidagi titt, kes kaasa pidi tulema. Kümme minutit hiljem saime tite maha jäetud ja kiirustasime kärurenti, aga kärurendi omanik ilmus välja alles kümme minutit hiljem. Kell muudkui tiksus, kümme minutit passisime kellaviie ummikus.
Kohale jõudes arvasime, et saame prahi peale kümne minutiga, aga panime tunniga mööda. Mööblit oli aastatega kogunenud palju ja laeni kapid ei mahtunud kuidagi järelkärru. E muudkui andis kuvaldaga takka ja tegi seda väiksemaks. Kuigi kõik sai taotud korralikeks plaatideks, ei mahtunud peale muu kraam - kušet, diivan, voodi, mis pidid säilima ühes tükis. Kiirustasime prahikoormaga linna, et see Rahumäe prügilasse ära anda, mis oli seitsmeni lahti. Kohale jõudsime 19.00, prügila väravad olid lahti, sõitsime õndsa näoga sisse, aga seal ootas meid tõeline kell-viis-pliiats-kukub mees. EIEIEI, minge minema, kõik on kinni (samal ajal kaks järelkäruga inimest laevad erinevatesse konteineritesse prahti maha), ei saa ära anda, ei võta midagi vastu. Ega kui pood on kinni, siis te ka uksest sisse ei saa. Ega minul teie raha vaja ei ole (ära antav praht oli tasuline), ega mina seda raha ju endale ei saa. Küll ma anusin ja palusin, oma väikeste laste nimel, kes mind kodus ootasid, et ta võtaks vastu, aga ta ütles, et tema tahab ka õhtale minna ja sõitku me hoopis Jõelähtmele.
Ma olen nüüd pikalt mõelnud selle peale, kuidas saab üks ametnik nii jäik olla. Huvitav, kui mina õpetajaks saan ja tema poeg mu klassis istub, kas siis on nii, et kui peale tundi laps tuleb mult abi paluma, ütlen mina ka talle, et tead poiss, kuulanud tunni ajal, nüüd tahan ma kohvi juua ja koju minna ja sina sõida seenele (või prügilasse tööle).
Egas midagi, sõitsime Jõelähtmele suurele prügimäele. Seal kaaluti ja mõõdeti meid enne ja peale prahi mahapanekut. Tavaari oli meil 420 kilo. Tädi tõreles, et me esimest korda oleme, et meiega peab jantima - kogu jant on aga selles, et kõik praht läheb ühte konteinerisse. Läbisegi läheb mööbel ja lehtklaas, papp ja riideesemed ning ees vedeles seal betoon ja raud. E ei tahtnud kuidagi lehtklaasi sinna visata ja käis veel uurimas, kuidas ikka nii, et kui keegi sorteerima hakkab, siis ju teeb käe katki, mille peale tuli vastus, et ei siin sorteerita midagi. Kõik viime kopaga suure prügimäe otsa ja matame maha. Oppaa - Tallinna prügilates kallad ühte liiki prahi kilekotist välja ja jooksed teisele poole prügilat kilekotti kile ja plastiku konteinerisse viima. Lehtklaasi kasti ei tohi isegi kolmeliitrist purki panna, sest seal on ainult lehtklaas. Aiapraht, peenike puuoks ja jämedam puupraht on VÄGA erinevad. Ükskord ma sain lausa kõvasti pahandada Pääskülas kui ma peenikese oksaprahi hunnikusse pool kotikest okkaid ja käbisid kallasin. Tädi käskis mul peaaegu need sealt välja korjata. Aga Jõelähtmel on ärimudel paigas - kõik mäeks ja raha meile.
Sealt aga tagasi Keilasse uut asjade järgi ja siis alles koju asju garaaži maha laadima ja käru tagasi viima. Ma saan aru, et prügimees oli väsinud, aga meile läks see tema halastamatus maksma kaks lisatundi. Ma saan aru, et need olid meie force majeure kümme minutit, mis meie päeva ära rikkusid, aga kas peab siis nii saksa täpsust taga ajama. Prügimees on ikka prügimees.
