Kui esimest laia lund sadas, kõndisin mööda vanalinna ja vaatasin, kuidas KÕIGIL vastutulevatel lastel olid suud taeva poole avatud. Mis seal salata, oleks isegi tahtnud.
Täna koolist koju tulles keksis pikalt mu ees ja kord kõrval, kodu poole minnes üks 8 või 9 aastane poiss. KÕIK sammud olid keksimissammud. Ma mäletan ise väga selgelt ühte korda emmega lasteaiast koju tulles, kui ma keksisin bussipeatusesse ja mõtisklesin, et miks küll KÕIK inimesed koguaeg ei keksi, vaid tühjalt kõnnivad. Keksida on ju ometigi nii palju kergem ja mõnusam, nagu lendaks.
