Patriku tarbekunst

Saares mängiti laste Aliast ja Activity't. Need jätsid Patrikule kustumatu mulje ja ta otsustas ise ka teha seletamise kaarte:

Kodus tegi Patrik kaalu. Minu meelest meenutab see rohkem mõõdulinti või joonlauda, aga ju on ta saanud innustust Saares kala kaalumisest. Kaal käib sisse välja number 14 kohal:

Pidevalt meisterdatakse mõni uus mask:

Või siis hoopis kiiver ja raudrüü:

 Muide pildil Patrik naeratab.

Ja muid ilusaid pilte saab ka. Muidugi Patile omaselt on tegu rohkem detailide kui pildi täis joonistamisega:

Aitab mülgastest

On olemas asju, mida ei saa teha lastega. Ükskõik kui palju sa ka tahad, siis see pole lihtsalt enam otstarbekas.
See sissekanne on nüüd sellest. Sissekande mõte ei ole mitte olla siin teile lugemiseks (sest lugu on nii piinlik) ja mitte teile ahhetamiseks või sootuks meie üle naermiseks, vaid pelgalt selleks, et minul ei läheks mitte kunagi meelest ära see, mida me tegime ja see, kuidas me ennast praegu tunneme. Kahjuks lihtsalt on mul tendents halbu asju hiljem paremas valguses mäletada või isegi naerda nende üle, aga ma ei taha unustada seda halba. Ma tahan seda meeles pidada ja kui mul järgmine kord on taas tundmine midagi pöörast korda saata, siis ma loen enne selle sissekande läbi.

Niisiis, E'l on puhkus ja maale veel pole plaanis minna. Mõtlesime siin üks õhtu, et teeks pisikese matka juba kohe ära, kuna ilm oli veel pigem jahe (lastel on kuuma ilmaga halvem matkata kui jaheda ilmaga) ja Tenerifele pileteid ei olnud eksole. Õhtul enne magamaminekut arutasime, et ehk sõidaks homme rongiga Aegviitu, matkaks natuke Kõrvemaa maastikukaitsealal, esimese öö veedaks Jussi järvede ääres, siis üle Valgejõe, teise öö veedaks Kadrina all Neeruti telkimisalal ja siis kolmanda öö Rakvere taga. Plaan tundus igati hea, sest rongi tee on ju koguaeg lähedal ja sõita saab ju kruusakatel, nii et Pati saaks ka sõita. Kaarti eriti uurida ei jõudnud, enam-vähem panime teekonna paika, rebisime Regiost lehed välja, vaatasime rongi ajad ära ja läksime magama.
Hommikul käisime poes konservi ostmas, pakkisime ja väntasime Ülemistesse lõunasele Tartu rongile.

Matkatarkus number 1: Mitte kunagi ei lähe sa lastega matkale nii, et sa pole ennem korralikult kaarti uurinud. Eriti kanti, kus sa tead, et on soo ja raba ja kus sa ISE oled olnud nõnda eksinud, et pidid kilomeetreid kõndima põlvini ja kohati kõrgemalgi vees. Sellise kogemuse pealt tuleb juba kannad vastu maad panna ja öelda, et sinna kanti ma beebidega matkale ei lähe.

Pakkimine läks meil sujuvalt, kaasa sai minimaalne komplekt riideid, magamisvarustus, paari päeva söögid (väikese varuga) ja katelokk. Vett sai meie tavaline kogus, kaks ratta- ja kaks pooleteise liitrist pudelit. Oleme selle kogusega aastaid toime tulnud.

Matkatarkus number 2: Oleme aastaid saanud selle veega hakkama, SEST pood on olnud alati kusagil lähedal. Aga maastikukaitse alale ei ole veel keegi burgeriputkat üles pannud ja me oleksime pidanud selle peale mõtlema.

Aegviidus tulime rongilt maha, lapsed olid oma lõunauned ära maganud ja kinnitasime kergelt keha. Taevas olid suured mustad pilved ja ähvardas hakata suvist paduvihma sadama. Peale pisikest pikniku perroonil väntasime TIPi spordibaasi poole, kust minu teada pidi algama suur ja lai kruusatee, mis möödub Ännijärvest ja sõidab kas Kõrvemaale või edasi looduskaitse ala sügavustesse. Millegipärast valis aga enne spordibaasi Google maps, mida E vaatas, meile välja teise teekese. Siit hakkasid kõik meie vead ja ebaõnnestumised pihta. Minul hakkas beebi nutma ja ma ei suutnud kaardile keskenduda. Hakkasin söötma beebit, ilm kiskus juba vihmale. Kui beebi sai tangitud ja hakkasime sõitma, siis Pati vaatas kõrvale ja põrutas mulle sisse. Mina muidugi ei saanud kannatada üldse, aga laps lendas oma ratta alla külili ja sai tõesti haiget. Haakisime Pati minule taha ja siin sisuliselt lõppes tema jaoks matk ära. Jätkasime teekonda mööda väikest metsateed. Metsatee aga läks kogu aeg kitsamaks ja siis oli ta juba üherööpaline tee ja siis oli ta juba aimatav siht. Ja siis oli ta järsku mülgas ja taevast hakkas kallama vihma. Beebi ei rahunenud kärus, vihma kallas, mülka juures olid aga puud, mis kaitsesid paduka eest, kuid see-eest ründasid meid sääsed, kihulased ja parmud. Läbitud oli paar kilomeetrit, sääsemürgist oli pool pudelit ära kasutatud ja juba oli nii raske, et nutt kippus kurku.

Matkatarkus number 3: Kaarti vaatab ja otsuseid teeb see, kes on piirkonnaga rohkem tuttav.

Tagasi pöörduda tundus tobe, ootasime vihma ära ja rassisime olematut teed pidi edasi, kuna kohe pidi ju tulema parem tee. Tuli aga mülgas mülka järel, millest tuli lapsi ja rattaid üle kandma. Jalad olid põlvini sopased ja peagi ei saanud enam üldse sõita, vaid pidi rattad ja käru käekõrval jalutama. 2,75 kilomeetri läbimiseks kulus meil 3 tundi. Tee viis välja asfaldile, mis meil ei olnud plaanis ja mina palusin siinkohal E'd, et anname alla ja sõidame tagasi rongile ja koju, sest sellel kellaajal oleksime pidanud juba telkimas olema. E otsustas, et ah, oleme ikka ühe öö metsas ja paneme edasi.

Maanteele jõudes lasi E Google maps'il meid lühimat teed pidi Jussi järvedeni juhatada.

Matkatarkus number 4: Google maps ei ole hea mõte, ERITI siis, kui panna ta teekonda soovitama jalakäijana.

Esimene unustatud tähtis asi: Maha jäi kõhukott, aga see on äärmiselt vajalik, kui sul on ratast vaja käekõrval lükata.

Teine unustatud tähtis asi: Maha jäi koormakate. Beebiga reisides peab olema alati kaasas koormakate, et imelikus või märjas kohas saaks imetamiseks külje maha panna või vähemalt istudagi. Eelnevatel beebimatkadel on see meil alati kaasas olnud, aga seekord kuidagi ununes.

Beebi jäi magama, Pärtel jäi magama, Pati oli minu taha kinnitatud ja andsime minna. Alguses mööda maantee äärt, seejärel mööda suuremaid kruusakaid ja siis mööda väiksemaid, mida Google soovitas ja siis saabus sild, mis oli täpselt sama lai nagu meie käru. Korra pidime eemaldama ühe ratta, sest sild oli keskelt 1 cm kitsam kui äärtest, aga saime üle. Muidugi käru seismajäämise peale ärkas Ruuben ja tahtis välja. Üritasime luti ja mängasjade abil edasi punnida, aga see ei meeldinud talle mitte üks teps. Seega pidime jälle pausi pidama ja sõidu asemel jalutuskäigu tegema. Maastik oli muutunud tundmatuseni. Meie ees kõrgusid pisikesed täiuslikult ümarad mäed, mis olid üleni kaetud kanarbiku ja leesikaga. E ütles, et see on täpselt nagu meie Prantsusmaa matkarada. Pati ohkas aga omakorda, et see on nagu Venemaa. Lapsed nõudsid, et nad saaksid jala minna mägedest üles (hurraa) ja beebi nõudis, et ta saaks süles minna mägedest üles (mitte hurraa). Google teatas, et me kõik läheme mägedest üles, hoolimata sellest, et üles viis tõepoolest jalutamise, mitte jalgrattaga läbitav rada. E oli sangar, kandis titte ja lükkas oma rasket, käruga ratast. Lapsed olid hiilgavad matkajad ja müristavate hallide pilvede taustal tegime lastega vahelduseks rattarallile paari kilomeetrise mägimatka.

Viimase kilomeetri enne telkimisala, mis oli juba taas metsatee, sai E kuidagi beebi ilma nututa kärusse ja saime oma Jussi järvedeni ära sõidetud. Õhtu läks edasi libedalt. Üks hoidis titte, teine püstitas telki (koormakatet, millele last panna polnud ju kaasas). Kui telk püsti, siis üks pakkis lapsega telgis asju lahti, teine tegi süüa. Siis söök, müramine ja magama.
Ainuke halb asi oli see, et juba õhtul nägime, et vett kahaneb liiga kiiresti. Teine halb asi, mida märkasime, oli see, et järgmise päeva tee nägi kahtlane padrik välja. Järve äärest pidi kaardi ja Google järgi olema Valgejõeni 2,4 km ja siis üle silla saades terendas natuke suurem ja parem tee. Õhtul otsustasime, et hommikul siiski proovime padrikusse siseneda ja vaatame, kuidas kujuneb.

Matkatarkus number 5: Kui midagi on kahtlast, siis lastega seda PROOVIDA pole mõtet. 

Hommikul hoidsime vett kokku. Putru keetsime ainult lastele, endale tegime kahepeale ainult ühe kohvi. Sõitu alustades oli meil kummalgi kolmveerand rattapudelitäit ehk umbes pool liitrit vett. See oli kõik.  Teekond, mida alustasime oli kohe algusest peale läbitav ainult jala ja matšeetega. Kõrvenõgesed ja muud taimed olid nabani. Kohati olid teel mülkad, kohati olid puud langenud nii, et pidime kärusid ja rattaid ükshaaval üle meile põlvini kukkunud puude kuhila kandma, kohati tõstis E puid üles ja mina lükkasin ükshaaval meie varustust läbi. Seda 2,4 kilomeetrit läbisime kõva tunni.

 

Sinna sisse me nüüd läheme

Beebi ja Pärtel magasid, seega sai rahulikult toimetada, aga sääsed ja kihulased sõid nagu põrgulised, sest me olime kraavi kallastel ja mülgastes. Pilti teha seekord ei olnud aega, kuna teekond oli füüsiliselt nii raske, et ei jaksanud fotokat välja kookida ja teiseks ei tahtnud ka käru seisma jätta, kuna siis enamasti lapsed ärkavad. Lõpuks jõudsime läbi raskuste Valgejõe äärde. Kaardil oli näha, et siin peab olema jõgi, aga meil olid ees ainult puud. E läks puude vahele vaatama ja etskae, leidiski silla:

Nutu maik oli suus, aga kuna olime öösel otsustanud, et meil võib juhtuda, et peame tagasi pöörduma, siis ei olnud midagi muud teha kui jonnimata tagasi pöörduda. Beebi muidugi ärkas silla otsimise ajal üles, kuna käru ju seisis ja tahtis süüa. Muidugi keset sääski, ahastust ja püstijala. Seekord ei saanud beebi süles tagasi jalutuda, kuna tagasi tuli täpselt sama moodi tõsta kärusid ja rattaid ning selleks oli vaja meie mõlema kõiki käsi. Lisaks olid need lõputud sääsed ja seega Ruuben sai kärus nutta, kuni jõudsime tagasi telkimisalale. Lastel oli kätte jõudnud lõuna aeg, aga kuna polnud vett, siis süüa ei saanud teha. Andsime neile müslibatoone ja uurisime kaarti, et mis siis nüüd saab. Rongitee ei tundunud enam üldse mõnusalt lähedal (sest meid lahutas Valgejõgi) ning kogu matkamarsruut oli löödud sassi. Peale selle oli 4,8 kilomeetrine jalgsimatk meilt viimsegi jõu röövinud.

Matkatarkus number 6: Kui sa pole milleski kindel (a'la kas sild on või ei ole), siis mine õhtul ja vaata. Nagunii me pidime seda 2,4 km läbima jala. Kergem oleks olnud teha ilma varustuseta üks õhtune jalutuskäik ilma nii suure energiakuluta.

Nii palju oli mul aga õnneks see hetk oidu, et ma hakkasin otsima abi. Mina olen ju imetaja, kes vajab tohutult juua ja asi kiskus käest ära. Kaardil jäi mul üleval ääres õnneks silma Kolga, millest paar kilomeetrit edasi elab T. Helistasin talle ja ütlesin, et tore, et sul tööpäev on, aga meie oleme siin Jussijärve telkimisalal lastega pidevalt eksinud ja ilma veeta. Õnneks T sai tulla meid päästma dehüdratsioonist ja lubasime paari tunni pärast kas Paukjärve või Järvi järvede ääres kokku saada.

Tagasi alguses esimest korda

Kui beebil uus uneaeg saabus hakkasime sõitma, kokkuleppega, et nüüd sõidame ainult mööda kindlaid ja suuri teid. Olime telkimisalalt umbes 100 meetrit sõitnud kui E viitas ühele pisikesele metsateele ja ütles, et siit saab lõigata. Ma küsisin ausalt kolm korda päris kurja ja tõsise häälega, et kas päriselt ka, ja kas sa oled kindel ja tema vastas tõsiselt, et ta on kindel, päriselt ka. Keerasime väikesele teekesele, mis alguses oli kaherealine, siis aga ühe realine. Lõpuks aga ikka kõndisime. Viimane tee natuke viis ühest mäest üles mille tipp oli kaetud oksarägastikuga. E ütles, et siit veel alla ja siis kohe olemegi suuremal teel. Alla ei viinud enam mingit rada. Sealt ei olnud ausalt ükski põder ka läinud, aga meie oma kärude ja ratastega läksime (Vaata matkatarkust nr 6). See ei olnud mingi tavaline mäest alla minek. See oli suhteliselt järsak ja all ootasid meid ainult maha kukkunud puud ja tõeline mets. Nüüd hakkas E vabandama ja mina nutma. Haakisime taas asjad lahti ja tassisime mäest üles ja kogu teekond taas tagasi.
T helistas, et kus me oleme. Ütlesin läbi pisarate, et kus ikka, jälle telkimisplatsil (kusjuures sinna ei saa autoga, sest üks sild on napilt meie käru laiune ja teistest sildadest ei tohi autoga üle sõita). Õnneks meie beebid magasid veel ja saime hakata uhama. Pisikeste lonksudega jõime vett, kuna järjekorde kaotatud aeg ja jõud olid teinud meid nõrgemaks. Šokolaadi ei saanud süüa, sest janu ei tohtinud suuremaks ajada ja hakkasime niisama väntama. Teed olid alguses tohutult liivased ja rasked. Tõusudel kupatasin Pati tandemilt maha, sest ma lihtsalt ei jaksanud vändata ega ka lükata. Pati oli nii vapper, marssis ja ei virisenud. Tasapisi läksid ka teed paremaks ja siis juba saime T'ga kokku, kes andis meile vee. Spidoka järgi vaatasime, et kokku saime ühe kilomeetri enne Järvi järvede telkimisala ja otsustasime sinnani ära sõita, et seal teha lõuna ja joogipaus.
Niipea kui E nägi esimest RMK piknikuala, tõmbas ta kohe kõrvale ja hakkasime vett kulistama ning lastele ja endale süüa tegema.

Pärast muidugi selgus, et kui me oleks 20 sekundit edasi sõitnud ehk mäest alla veerenud, oleks olnud palju-palju ilusam ja mugavam piknikuala - toolide ja varikatusega lauaga, aga meie valisime esimese, hädalise, mähkimislaua, mitte söögilauaga platsi. Aga no see selleks. Meie mõte ei lõiganud see matk nagunii üldse, nii et see viga oli väikseim selle matka vigadest.
Edasi, peale pikka puhkust, otsustasime sõita ööseks T juurde. T vahepeal helistas ja ütles, et kui me Peterburi maanteele jõuame, siis meie päralt on lausa kaks rida, mis on autodele kinni ja kus on just uus asfalt maha pandud ning me ei pea minema kruusateele, mis Kolka viib. Sellega saaksime kiiremini ja mõnusamini kohale.
Kuna peale söömist oli aga tuju ja tee hea, otsustasime, et laseme Patil ka vahelduseks sõita (nüüd kus me ei olnud enam metsatunnelis, nagu Pärtel meie metsaseiklusi väljendas).

Matkatarkus number 7: Kui sul on vaja kuhugi õhtuks kohale jõuda, siis sa ei lase 4,5 aastasel, kellel on olnud väga raske päev ja kes on lõunajal magamata,  ise 16 tollise rattaga vändata.

Patile meeldis sõita muidugi väga. Kruusatee oli huvitav ja uus asfalt oli sile, aga ta siiski väsis. Mingi hetk ma vaatasin, et ta laseb ainult tirri, käratasin, et mis teed, vänta nüüd, kuid Pati teatas, et aga emme, ma ju sõidan nagu sina. Ülejäänud tee seletasin talle, mis vahe on pisikesel rattal ja suurel käikudega rattal ja miks mina väntan ühe korra ja liigun edasi 100 meetrit ja tema peab kogu aeg vudima. Igatahes 6 või 7 kilomeetrit peale aeglast väntamist teatas Pati, et ta enam tegelikult sõita ei jaksa ja me haakisime ta jälle minule taha. Haakimise ajal, kuna käru seisis, ärkas muidugi Ruuben üles ja siis oli jälle pidu läbi. Lõpppunkti oli veel 3 km aga enam ma jalgsimatka ette võtta ei suutnud. Helistasin taas T'le ja ütlesin, et siin on mu piir, palun tuldagu, võetagu kaasa kiivriga abikaasa ja mina hülgan ratta. T tuli, korjas minu ja beebid peale ja Pati tuli meestega ratastega järgi.
Patil sõita laskmine oli matka seisukohalt viga, aga temale muidugi vahva. Kui Pati oleks minu taga olnud, oleksime kaks korda kiiremini kohale jõudnud ja ma oleks saanud lõpuni sõita, aga temal pidi ka vähemalt üks vahva mälestus sellest matkast jääma. Pealegi, trumm oli juba läinud ja see üks pisike nö vale otsus olid ainult pulgad.
Praegu oleme tagasi kodus ja isegi kainelt mõeldes pean tunnistama, et kogu see matk oli meie lolluse tipp. Me tegime ühe vale ja lolli otsuse teise otsa. Ma olen päriselt šokis, iseenda rumalusest. Sellist matka võib teha ainult E'ga kahekesi ja JALA, mitte rattaga. Aegviidu ja Kõrvemaa on üks paras raba ja sinna rattaga ronida on laus rumalus, veelgi enam koos lastega. Laste ees on mul häbi, piinlik ja paha, et ma olen neile kannatusi põhjustanud, et nad on putukate poolt ära söödud ja sügelevad nagu kirbatanud koerad. Mu enda jalad, käed, pea, nägu, ja üleüldse kõik kohad on lõhki kratsitud ja nõgestest täpilised.
See matk oli vaimselt ja füüsiliselt vist raskeim katsumus mu elus ja kuigi meil on E'ga sellest paar päeva juba möödas, oleme me kahtlaselt vaiksed. Tänulikud, et me koju saime, tänulikud, et me vett saime, tänulikud, et lapsed vastu pidasid. Aitäh Sulle T!