Pärtel on hakanud mind (ja ka teisi) teietama.
Kõnnime pargis: Vaadake puu, vaadake emme, käbi.
Kodus: Ruubenid söövad piima.
või
Aidake emme püksid jalga.
Sööge emme, sööge teed.
Tegusõnades on ka laps tugev:
Mina lombin (minna kõnnin lombis).
Lapsed läksid metsama (lapsed läksid metsa kõndima/matkama).
Kahjuks hakkavad ära kaduma valed nimisõnad, nagu püksid on paaksi (pahasti), tajan (tahan), traabut (raamat), luut (saluut), Brennand. Teised ei tule meelde, aga ma hakkan seda nimekirja jooksvalt täiendama.
Veelgi rohkem kahjuks on põhi käibefraasiks praegu: ruttu rünnakule!
Ruuben on ka viisakas laps. Ta küll ei maga lõunaajal eriti, sest eksole ta on siiski ju meie laps, kes magab ainult liikuvas kärus ja minul ei ole aega temaga tunde jalutada, aga ma olen juba sellega harjunud. Õhtul aga see eest teeme vanni, siis tangin täis ja panen lapse voodisse. Edasi ma ei tea mis ta teeb, sest mina lähen toast välja ja tema jääb kuidagi magama. Isegi ei nuta mitte.
Hommikul tõustes aga teeb laps eeskujulikult kaka-pissi potti, nii et nüüd ootame ainult seda, mil laps istuma hakkab ja siis võtame mähkme ära.
