Esimene päev:
Kui me haiglast koju tulime, siis Pärtel lakkus Ruubeni üle. Seejärel käis ta õnnis nägu peas ringi ja korrutas "tita pai teja õrrrnasti" ja tegi õrnasti pai. Hellitavalt kutsus ta Ruubenit kord Pauliks, kord Bernardiks ja oli veendunud, et H tõi tita meile.
Esimene kuu:
Pärtel käib ringi ja korrutab "tita pai teja õrrrnasti", aga nii pea kui saab peale ligi, siis kas a) kriibib küüntega kinni ja katsub peanahka näpistada; b) sikutab kõrvast; c) torkab näpud silma. Öösel on Pärtel eriti ärev, tuleb kaissu, karjub "tita pai teja õrrrnasti", aga siis paneb oma kolbaka kopsti vastu Ruubeni kolpa. Enamik öid möödub meil kaitsepositsioonis ja ärge alahinnake Pärtlit - kui ma teise voodisse titaga kolisin, siis ta röökis endal ninast vere välja ja lõpuks tuli ikka meie juurde, sest on ju vaja "tita pai teja õrrnasti".
Teine kuu:
Olukord on stabiilsem - aeg ajalt leiab veel Pärtel võimaluse sitteriga katapulti teha. Ehk loodab ta sitterist Ruubeni kuu peale saata (või vähemalt aknast välja), kuid enamjaolt toimib "tita pai teja õrrrnasti". Enamik näpistamisi toimub nüüd ainult üleväsimuse korral ja need on peaaegu et ennetatavad.
No comments:
Post a Comment