Hüva nõu

Öösel Pärtel: Palun väiksele pannile.
Mina: Möhh?
Pärtel: Pissi hädaa!

Mõtted

E: Patrik, mine pese palun hambad ära.
P: Ma ei saa praegu hambaid pesta, sest ma ei saa tähtsaid mõtteid mõelda, kui mu suu on lahti.
Hiljem selgus, et ta mõtles teatud tüüpi kahuri valmistamise peale.

Patriku multifilm

Üks laupäev otsustasin E ja Pati, et nad teevad ise multifilmi. Kuni õhtuni triikis E linu, üks ei kõlvanud, kiskus natuke valesti (üks meie lina triigitud), järgmine jäi liiga väikeseks (üks beebi lina triigitud), monteeris fotoaparaati kruustangidega laua külge ja asjatas võtteplatsil. Siis läks lahti:

Pati tegi võimalikult palju ise k.a. vaatas ära hulga Soyuzmultfilm'e, et kindel olla, mida subtiitritesse kirja peab panema. Sõna kunst ma aitasin kirjutada, kuid muude sõnadega sai ta ise hakkama.

Film: https://vimeo.com/141320535

Kaheksa kuu piina palk

Kaheksa kuud ma piinlesin ja nutsin ja nüüd ma võin esimest korda öelda, ilma üle õla oma puhtale põrandale sülitamata, et lõpuks ometi on poisid sõbrad. Pärtel teeb Ruubenile lakkamatult pai, ei roni talle selga, ei löö, küünista ega hammusta. Ma võin julge südamega jätta lapsi tuppa ja ise minna keldrisse. Pärtel pigem juba mängib Ruubeniga - käitub debiilselt, teeb järgi kõik Ruubeni hääled, üritab maha sülitada, kui Ruubenil ila voolab, käib käpuli ja asjatab vennaga madalamal tasemel.
Öösel, kui lapsed meie voodis kokku saavad, siis isegi läbi une käib Pärtli käsi Ruubenit silitamas.

Kui Ruuben läheb Pärtli mängu segama, siis Pärtel hakkab küll hüsteeriliselt karjuma (appi, emme , Godzilla tuli, võta ta opsuuuu--uu-uu), aga ta ei tee talle liiga.

Kirjahirmutis

Patrik, kes kirjutab juba peaaegu hoolikalt vasakult paremale, ülevalt alla, võib vahepeal nii lühisesse minna, et isegi mina ei saa aru, mis ta kirjutada tahtis. Kusjuures puudu on ainul kaks topeltvokaali, üks H mida laps ei peagi veel oskama sõna algusesse seada ja üks U, mis vist enam ei mahtunud ja ununes.
Kes esimesena välja loeb, see saab endale koogi!

Nunnud väikelapsed

Jäin haigeks. Anusin küll haigekassalt sinist lehte, aga keegi ei andnud. H lubas sinise paberi peale ise varesejalgu kritseldada, aga haiguse tõttu ei saanud sellelegi lipakale järgi sõita.
Niisiis ma pidin haige olema ühes nende lastega, pikutama - ühes lastega, muusikat kuulama - ühes lastega.
Järgneval pildid ma "naudin" Pärti, mis sest, et kõrv on lukus, mis sest, et üks neis kasutab mind madratsina, mis sest, et teine üritab näppe silmakoopasse ja kurku ajada.

Leidlikud lahendused

Kui kaklejad kraagandid tahavad, siis nad suudavad üksteisega tunde väga hästi mängida ja olla paid ja kenad. Enamasti jääb seda tahtmist muidugi puudu.
Patrik jäi meil haigeks ja kuna ta oli tubli haige poiss, siis tahtsin talle rõõmu teha ja küpsetasin viineri pirukaid. Niipea kui pirukad ahjust saabusid oli aeg beebi õues magama kärutada. Palusin poisse, et nad oleks toas tublid ja läksin õue. Pati ütles veel enne ukse sulgemist, et ärgu ma muretsegu, ta oskab Pärtlile juua anda ja pealegi on neil ju viineri pirukad ka toas. Hoiatasin, et need kõrvetavad ja lahkusin toast.

Peale pisikest jalutuskäiku ja värske õhu sõõmu saabusin tuppa. Kaks kukununnut mängisid ja olid vaiksed. Küsisin, et kuidas neil läks ja kas nad tahaksid nüüd pirukat süüa. Patrik vastas, et nad juba sõid pirukaid. Need olid muidugi kuumad, aga sellest ei olnud midagi, sest ta lasi need külma vee alt läbi, mis need kiirelt maha jahutas.

Selgepilk

Ruuben on kiire. Käib käpuli, tõuseb tugede najal püsti, ajab end istuma nii jalad ees kui ka jalad pepu all, istub, käib hommikuti tublisti potil, hambad järjest tulevad (all kaks, üleval üks ja nurgad väljas veel kolmel), on vali (kui oma tahtmist ei saa, siis teeb nii kõva häält, et kohvikus või rongis on lausa piinlik).
Magamisega on nii, et kui Nana teda hoiab, siis magab kolm tundi, aga minule tehakse neid kahekümne-neljakümne minutilisi sutsakaid. Öösel on vahel tubli, vahel mitte, aga ma üldiselt olen temaga rahul.
Lisasöögiga on lood täpselt nagu mu eelmiste lastega, et seda söön mina. Keedan beebile hea püree õunast-pirnist-suvikõrvitsast ja pärast söön selle ise ära. Putrudega on sama lugu ja enamik sööke jõuab oma lõpp punkti ehk vetsu, kõhust läbi käimata.
Pärtel arvab veel endiselt aeg-ajalt, et me peaksime ta Helenale tagasi andma, aga ikka läheb päev-päevalt olukord paremaks.
Aga siiamaani ütlevad kõik, et tal on selge pilk. Ta on meie härra Selgepilk.

Moogel-moogel

Kodus oli peaaegu kõik toit otsa saanud. Viimsest kraamist tegime lõuna. Pärtel palus peale sööki magustoitu ja kuna midagi ei olnud, siis tegin talle munakollasest koogel-moogelit. Pärtel limpsis seda moosivarga näoga ja ma siis tutvustasin talle lapsepõlve - jäta see meelde Pärtel, see on koogel-moogel. Ütle koogel-moogel.
Pärtel: Koogel-koogel
Mina: Ei, kuula, koogel-moogel.
Pärtel: Moogel-moogel.

Ruubeni mõõdud

Käisime täna Ruubeniga arsti juures mõõtmas-kaalumas.
Arst vaatas, kuulas, mõõtis ja tulemused olid minu poisilikud - mõõtudelt maas, arengult ees.
Arengult, tähendab siis seda, et see lapseke, kes alles saab kuue kuuseks roomab, keerab, omab kahte hammast, ja on selge pilguga ja suhtlemisaltis velleke.
Öösiti magab laps pigem hästi, kuigi magama ta enam nii kergelt ei jää. Ära on tabanud selle, et meie pere lapsed saavad uinumiseks kilomeetreid paid. Nüüd õhtul panen ta voodisse, seal ta siis pusserdab ja hakkab igisema. Ma ju kuulen, et ta ei nuta vaid kutsub ja kui ma siis lõpuks tuppa ilmun, siis teeb ta sellise näo pähe nagu oleks just miljoni võitnud, paneb ennast ise magamisasendisse ja ootab oma paid. Egas midagi, kulutame nüüd viis minutit iga õhtu rohkem paidele, läbi mu hea põli!
Päevane magamine on hindele 3. Vahel magab, vahel mitte. Kodus paremini, külas või kärus halvemini ja autos MITTE ÜLDSE.
Söömise osas käskis arst hakata lisa adnma. Ta soovitas anda marju, juurikaid ja putru. Mulle siiralt meeldib minu päris arst, mitte see asendus dr.Panika, kes käseb lapsele mustikaid ja vaarikaid sööta, sest nendel on praegu hooaeg ja nad on nii tervislikud.
Nii et me nüüd läheme Ruubeniga marjule.

PipiPati

Patile meelidib teha matemaatikat. Aegajalt istume ja esitame üksteisele ülesandeid a'la kui sul on neli kommi ja sa sööd kaks kommi ära, siis mitu kommi sulle jääb või kui sul on kuus õuna ja Pärtel annab sulle kaks õunda juurde, siis mitu õuna sul on kokku.
Eile õhtul tabas E meid teolt ja tahtis ka mängu tulla. Muidugi tema on oma ülesannetes geniaalsem ja ei piirdunud pelgalt liitmise ja lahutamisega vaid esitas Patile küsimusi, et kui meil on kapis neli viilu leiba ja kodus on kogu meie pere ja Ruuben ei söö, siis mitu viilu iga üks saab. Kui järg taas temani jõudis, siis ta tegi Patile sellise ülesande, et kui sul on kuus küpsist ja sa pead need enda ja Pärtli vahel võrdselt ära jagama, siis mitu küpsist kumbki saab.
Pati sattus sellest marru ja hakkas vahutama, et kuidas talle ei tohi nii raskeid ülesandeid teha, kuidas E peab tegema selliseid teistsuguseid küsimusi, tõi sada näidet milliseid, vingus ja karjus ja lõpuks teatas, et "selliseid küsimusi esitada lihtsalt ei tohi, kuigi ma tean, et õige on kolm küpsist!"

Peegelkiri

Pati viimasel ajal täidab meie kodu kirjakestega. Kui ma Pärtlit magama panen hoiab Ruubenit Pati ja siis ilmus tema tuppa silt:

Muidugi kirjutatakse päevas ka mitu tavalist kirja, nagu näiteks see Nana kiri:

Nana palun too juba veekindlad värvid sest ma tahan juba teha Pärtlile maski

 Või ilmuvad suvalistele lauanurkadele, suvalistele paberitele, mitte nii suvalied soovid:

Emme palun too kunagi veel rummipalli

Maal korjas Pati erinevaid marju ja tahtis nendest talveks moosi keeta. Käskisin tal purgile silt ka teha ning kui laps sildiga tagasi tuli, siis selgus, et ta oskab ka peegelpildis kirjutada.

Pange tähele - kõik tähed on peeglis ja kiri on paremalt vasakule, kuigi tavaliste kirjade puhul ta selliseid vigu ei tee.

Patriku tarbekunst

Saares mängiti laste Aliast ja Activity't. Need jätsid Patrikule kustumatu mulje ja ta otsustas ise ka teha seletamise kaarte:

Kodus tegi Patrik kaalu. Minu meelest meenutab see rohkem mõõdulinti või joonlauda, aga ju on ta saanud innustust Saares kala kaalumisest. Kaal käib sisse välja number 14 kohal:

Pidevalt meisterdatakse mõni uus mask:

Või siis hoopis kiiver ja raudrüü:

 Muide pildil Patrik naeratab.

Ja muid ilusaid pilte saab ka. Muidugi Patile omaselt on tegu rohkem detailide kui pildi täis joonistamisega:

Aitab mülgastest

On olemas asju, mida ei saa teha lastega. Ükskõik kui palju sa ka tahad, siis see pole lihtsalt enam otstarbekas.
See sissekanne on nüüd sellest. Sissekande mõte ei ole mitte olla siin teile lugemiseks (sest lugu on nii piinlik) ja mitte teile ahhetamiseks või sootuks meie üle naermiseks, vaid pelgalt selleks, et minul ei läheks mitte kunagi meelest ära see, mida me tegime ja see, kuidas me ennast praegu tunneme. Kahjuks lihtsalt on mul tendents halbu asju hiljem paremas valguses mäletada või isegi naerda nende üle, aga ma ei taha unustada seda halba. Ma tahan seda meeles pidada ja kui mul järgmine kord on taas tundmine midagi pöörast korda saata, siis ma loen enne selle sissekande läbi.

Niisiis, E'l on puhkus ja maale veel pole plaanis minna. Mõtlesime siin üks õhtu, et teeks pisikese matka juba kohe ära, kuna ilm oli veel pigem jahe (lastel on kuuma ilmaga halvem matkata kui jaheda ilmaga) ja Tenerifele pileteid ei olnud eksole. Õhtul enne magamaminekut arutasime, et ehk sõidaks homme rongiga Aegviitu, matkaks natuke Kõrvemaa maastikukaitsealal, esimese öö veedaks Jussi järvede ääres, siis üle Valgejõe, teise öö veedaks Kadrina all Neeruti telkimisalal ja siis kolmanda öö Rakvere taga. Plaan tundus igati hea, sest rongi tee on ju koguaeg lähedal ja sõita saab ju kruusakatel, nii et Pati saaks ka sõita. Kaarti eriti uurida ei jõudnud, enam-vähem panime teekonna paika, rebisime Regiost lehed välja, vaatasime rongi ajad ära ja läksime magama.
Hommikul käisime poes konservi ostmas, pakkisime ja väntasime Ülemistesse lõunasele Tartu rongile.

Matkatarkus number 1: Mitte kunagi ei lähe sa lastega matkale nii, et sa pole ennem korralikult kaarti uurinud. Eriti kanti, kus sa tead, et on soo ja raba ja kus sa ISE oled olnud nõnda eksinud, et pidid kilomeetreid kõndima põlvini ja kohati kõrgemalgi vees. Sellise kogemuse pealt tuleb juba kannad vastu maad panna ja öelda, et sinna kanti ma beebidega matkale ei lähe.

Pakkimine läks meil sujuvalt, kaasa sai minimaalne komplekt riideid, magamisvarustus, paari päeva söögid (väikese varuga) ja katelokk. Vett sai meie tavaline kogus, kaks ratta- ja kaks pooleteise liitrist pudelit. Oleme selle kogusega aastaid toime tulnud.

Matkatarkus number 2: Oleme aastaid saanud selle veega hakkama, SEST pood on olnud alati kusagil lähedal. Aga maastikukaitse alale ei ole veel keegi burgeriputkat üles pannud ja me oleksime pidanud selle peale mõtlema.

Aegviidus tulime rongilt maha, lapsed olid oma lõunauned ära maganud ja kinnitasime kergelt keha. Taevas olid suured mustad pilved ja ähvardas hakata suvist paduvihma sadama. Peale pisikest pikniku perroonil väntasime TIPi spordibaasi poole, kust minu teada pidi algama suur ja lai kruusatee, mis möödub Ännijärvest ja sõidab kas Kõrvemaale või edasi looduskaitse ala sügavustesse. Millegipärast valis aga enne spordibaasi Google maps, mida E vaatas, meile välja teise teekese. Siit hakkasid kõik meie vead ja ebaõnnestumised pihta. Minul hakkas beebi nutma ja ma ei suutnud kaardile keskenduda. Hakkasin söötma beebit, ilm kiskus juba vihmale. Kui beebi sai tangitud ja hakkasime sõitma, siis Pati vaatas kõrvale ja põrutas mulle sisse. Mina muidugi ei saanud kannatada üldse, aga laps lendas oma ratta alla külili ja sai tõesti haiget. Haakisime Pati minule taha ja siin sisuliselt lõppes tema jaoks matk ära. Jätkasime teekonda mööda väikest metsateed. Metsatee aga läks kogu aeg kitsamaks ja siis oli ta juba üherööpaline tee ja siis oli ta juba aimatav siht. Ja siis oli ta järsku mülgas ja taevast hakkas kallama vihma. Beebi ei rahunenud kärus, vihma kallas, mülka juures olid aga puud, mis kaitsesid paduka eest, kuid see-eest ründasid meid sääsed, kihulased ja parmud. Läbitud oli paar kilomeetrit, sääsemürgist oli pool pudelit ära kasutatud ja juba oli nii raske, et nutt kippus kurku.

Matkatarkus number 3: Kaarti vaatab ja otsuseid teeb see, kes on piirkonnaga rohkem tuttav.

Tagasi pöörduda tundus tobe, ootasime vihma ära ja rassisime olematut teed pidi edasi, kuna kohe pidi ju tulema parem tee. Tuli aga mülgas mülka järel, millest tuli lapsi ja rattaid üle kandma. Jalad olid põlvini sopased ja peagi ei saanud enam üldse sõita, vaid pidi rattad ja käru käekõrval jalutama. 2,75 kilomeetri läbimiseks kulus meil 3 tundi. Tee viis välja asfaldile, mis meil ei olnud plaanis ja mina palusin siinkohal E'd, et anname alla ja sõidame tagasi rongile ja koju, sest sellel kellaajal oleksime pidanud juba telkimas olema. E otsustas, et ah, oleme ikka ühe öö metsas ja paneme edasi.

Maanteele jõudes lasi E Google maps'il meid lühimat teed pidi Jussi järvedeni juhatada.

Matkatarkus number 4: Google maps ei ole hea mõte, ERITI siis, kui panna ta teekonda soovitama jalakäijana.

Esimene unustatud tähtis asi: Maha jäi kõhukott, aga see on äärmiselt vajalik, kui sul on ratast vaja käekõrval lükata.

Teine unustatud tähtis asi: Maha jäi koormakate. Beebiga reisides peab olema alati kaasas koormakate, et imelikus või märjas kohas saaks imetamiseks külje maha panna või vähemalt istudagi. Eelnevatel beebimatkadel on see meil alati kaasas olnud, aga seekord kuidagi ununes.

Beebi jäi magama, Pärtel jäi magama, Pati oli minu taha kinnitatud ja andsime minna. Alguses mööda maantee äärt, seejärel mööda suuremaid kruusakaid ja siis mööda väiksemaid, mida Google soovitas ja siis saabus sild, mis oli täpselt sama lai nagu meie käru. Korra pidime eemaldama ühe ratta, sest sild oli keskelt 1 cm kitsam kui äärtest, aga saime üle. Muidugi käru seismajäämise peale ärkas Ruuben ja tahtis välja. Üritasime luti ja mängasjade abil edasi punnida, aga see ei meeldinud talle mitte üks teps. Seega pidime jälle pausi pidama ja sõidu asemel jalutuskäigu tegema. Maastik oli muutunud tundmatuseni. Meie ees kõrgusid pisikesed täiuslikult ümarad mäed, mis olid üleni kaetud kanarbiku ja leesikaga. E ütles, et see on täpselt nagu meie Prantsusmaa matkarada. Pati ohkas aga omakorda, et see on nagu Venemaa. Lapsed nõudsid, et nad saaksid jala minna mägedest üles (hurraa) ja beebi nõudis, et ta saaks süles minna mägedest üles (mitte hurraa). Google teatas, et me kõik läheme mägedest üles, hoolimata sellest, et üles viis tõepoolest jalutamise, mitte jalgrattaga läbitav rada. E oli sangar, kandis titte ja lükkas oma rasket, käruga ratast. Lapsed olid hiilgavad matkajad ja müristavate hallide pilvede taustal tegime lastega vahelduseks rattarallile paari kilomeetrise mägimatka.

Viimase kilomeetri enne telkimisala, mis oli juba taas metsatee, sai E kuidagi beebi ilma nututa kärusse ja saime oma Jussi järvedeni ära sõidetud. Õhtu läks edasi libedalt. Üks hoidis titte, teine püstitas telki (koormakatet, millele last panna polnud ju kaasas). Kui telk püsti, siis üks pakkis lapsega telgis asju lahti, teine tegi süüa. Siis söök, müramine ja magama.
Ainuke halb asi oli see, et juba õhtul nägime, et vett kahaneb liiga kiiresti. Teine halb asi, mida märkasime, oli see, et järgmise päeva tee nägi kahtlane padrik välja. Järve äärest pidi kaardi ja Google järgi olema Valgejõeni 2,4 km ja siis üle silla saades terendas natuke suurem ja parem tee. Õhtul otsustasime, et hommikul siiski proovime padrikusse siseneda ja vaatame, kuidas kujuneb.

Matkatarkus number 5: Kui midagi on kahtlast, siis lastega seda PROOVIDA pole mõtet. 

Hommikul hoidsime vett kokku. Putru keetsime ainult lastele, endale tegime kahepeale ainult ühe kohvi. Sõitu alustades oli meil kummalgi kolmveerand rattapudelitäit ehk umbes pool liitrit vett. See oli kõik.  Teekond, mida alustasime oli kohe algusest peale läbitav ainult jala ja matšeetega. Kõrvenõgesed ja muud taimed olid nabani. Kohati olid teel mülkad, kohati olid puud langenud nii, et pidime kärusid ja rattaid ükshaaval üle meile põlvini kukkunud puude kuhila kandma, kohati tõstis E puid üles ja mina lükkasin ükshaaval meie varustust läbi. Seda 2,4 kilomeetrit läbisime kõva tunni.

 

Sinna sisse me nüüd läheme

Beebi ja Pärtel magasid, seega sai rahulikult toimetada, aga sääsed ja kihulased sõid nagu põrgulised, sest me olime kraavi kallastel ja mülgastes. Pilti teha seekord ei olnud aega, kuna teekond oli füüsiliselt nii raske, et ei jaksanud fotokat välja kookida ja teiseks ei tahtnud ka käru seisma jätta, kuna siis enamasti lapsed ärkavad. Lõpuks jõudsime läbi raskuste Valgejõe äärde. Kaardil oli näha, et siin peab olema jõgi, aga meil olid ees ainult puud. E läks puude vahele vaatama ja etskae, leidiski silla:

Nutu maik oli suus, aga kuna olime öösel otsustanud, et meil võib juhtuda, et peame tagasi pöörduma, siis ei olnud midagi muud teha kui jonnimata tagasi pöörduda. Beebi muidugi ärkas silla otsimise ajal üles, kuna käru ju seisis ja tahtis süüa. Muidugi keset sääski, ahastust ja püstijala. Seekord ei saanud beebi süles tagasi jalutuda, kuna tagasi tuli täpselt sama moodi tõsta kärusid ja rattaid ning selleks oli vaja meie mõlema kõiki käsi. Lisaks olid need lõputud sääsed ja seega Ruuben sai kärus nutta, kuni jõudsime tagasi telkimisalale. Lastel oli kätte jõudnud lõuna aeg, aga kuna polnud vett, siis süüa ei saanud teha. Andsime neile müslibatoone ja uurisime kaarti, et mis siis nüüd saab. Rongitee ei tundunud enam üldse mõnusalt lähedal (sest meid lahutas Valgejõgi) ning kogu matkamarsruut oli löödud sassi. Peale selle oli 4,8 kilomeetrine jalgsimatk meilt viimsegi jõu röövinud.

Matkatarkus number 6: Kui sa pole milleski kindel (a'la kas sild on või ei ole), siis mine õhtul ja vaata. Nagunii me pidime seda 2,4 km läbima jala. Kergem oleks olnud teha ilma varustuseta üks õhtune jalutuskäik ilma nii suure energiakuluta.

Nii palju oli mul aga õnneks see hetk oidu, et ma hakkasin otsima abi. Mina olen ju imetaja, kes vajab tohutult juua ja asi kiskus käest ära. Kaardil jäi mul üleval ääres õnneks silma Kolga, millest paar kilomeetrit edasi elab T. Helistasin talle ja ütlesin, et tore, et sul tööpäev on, aga meie oleme siin Jussijärve telkimisalal lastega pidevalt eksinud ja ilma veeta. Õnneks T sai tulla meid päästma dehüdratsioonist ja lubasime paari tunni pärast kas Paukjärve või Järvi järvede ääres kokku saada.

Tagasi alguses esimest korda

Kui beebil uus uneaeg saabus hakkasime sõitma, kokkuleppega, et nüüd sõidame ainult mööda kindlaid ja suuri teid. Olime telkimisalalt umbes 100 meetrit sõitnud kui E viitas ühele pisikesele metsateele ja ütles, et siit saab lõigata. Ma küsisin ausalt kolm korda päris kurja ja tõsise häälega, et kas päriselt ka, ja kas sa oled kindel ja tema vastas tõsiselt, et ta on kindel, päriselt ka. Keerasime väikesele teekesele, mis alguses oli kaherealine, siis aga ühe realine. Lõpuks aga ikka kõndisime. Viimane tee natuke viis ühest mäest üles mille tipp oli kaetud oksarägastikuga. E ütles, et siit veel alla ja siis kohe olemegi suuremal teel. Alla ei viinud enam mingit rada. Sealt ei olnud ausalt ükski põder ka läinud, aga meie oma kärude ja ratastega läksime (Vaata matkatarkust nr 6). See ei olnud mingi tavaline mäest alla minek. See oli suhteliselt järsak ja all ootasid meid ainult maha kukkunud puud ja tõeline mets. Nüüd hakkas E vabandama ja mina nutma. Haakisime taas asjad lahti ja tassisime mäest üles ja kogu teekond taas tagasi.
T helistas, et kus me oleme. Ütlesin läbi pisarate, et kus ikka, jälle telkimisplatsil (kusjuures sinna ei saa autoga, sest üks sild on napilt meie käru laiune ja teistest sildadest ei tohi autoga üle sõita). Õnneks meie beebid magasid veel ja saime hakata uhama. Pisikeste lonksudega jõime vett, kuna järjekorde kaotatud aeg ja jõud olid teinud meid nõrgemaks. Šokolaadi ei saanud süüa, sest janu ei tohtinud suuremaks ajada ja hakkasime niisama väntama. Teed olid alguses tohutult liivased ja rasked. Tõusudel kupatasin Pati tandemilt maha, sest ma lihtsalt ei jaksanud vändata ega ka lükata. Pati oli nii vapper, marssis ja ei virisenud. Tasapisi läksid ka teed paremaks ja siis juba saime T'ga kokku, kes andis meile vee. Spidoka järgi vaatasime, et kokku saime ühe kilomeetri enne Järvi järvede telkimisala ja otsustasime sinnani ära sõita, et seal teha lõuna ja joogipaus.
Niipea kui E nägi esimest RMK piknikuala, tõmbas ta kohe kõrvale ja hakkasime vett kulistama ning lastele ja endale süüa tegema.

Pärast muidugi selgus, et kui me oleks 20 sekundit edasi sõitnud ehk mäest alla veerenud, oleks olnud palju-palju ilusam ja mugavam piknikuala - toolide ja varikatusega lauaga, aga meie valisime esimese, hädalise, mähkimislaua, mitte söögilauaga platsi. Aga no see selleks. Meie mõte ei lõiganud see matk nagunii üldse, nii et see viga oli väikseim selle matka vigadest.
Edasi, peale pikka puhkust, otsustasime sõita ööseks T juurde. T vahepeal helistas ja ütles, et kui me Peterburi maanteele jõuame, siis meie päralt on lausa kaks rida, mis on autodele kinni ja kus on just uus asfalt maha pandud ning me ei pea minema kruusateele, mis Kolka viib. Sellega saaksime kiiremini ja mõnusamini kohale.
Kuna peale söömist oli aga tuju ja tee hea, otsustasime, et laseme Patil ka vahelduseks sõita (nüüd kus me ei olnud enam metsatunnelis, nagu Pärtel meie metsaseiklusi väljendas).

Matkatarkus number 7: Kui sul on vaja kuhugi õhtuks kohale jõuda, siis sa ei lase 4,5 aastasel, kellel on olnud väga raske päev ja kes on lõunajal magamata,  ise 16 tollise rattaga vändata.

Patile meeldis sõita muidugi väga. Kruusatee oli huvitav ja uus asfalt oli sile, aga ta siiski väsis. Mingi hetk ma vaatasin, et ta laseb ainult tirri, käratasin, et mis teed, vänta nüüd, kuid Pati teatas, et aga emme, ma ju sõidan nagu sina. Ülejäänud tee seletasin talle, mis vahe on pisikesel rattal ja suurel käikudega rattal ja miks mina väntan ühe korra ja liigun edasi 100 meetrit ja tema peab kogu aeg vudima. Igatahes 6 või 7 kilomeetrit peale aeglast väntamist teatas Pati, et ta enam tegelikult sõita ei jaksa ja me haakisime ta jälle minule taha. Haakimise ajal, kuna käru seisis, ärkas muidugi Ruuben üles ja siis oli jälle pidu läbi. Lõpppunkti oli veel 3 km aga enam ma jalgsimatka ette võtta ei suutnud. Helistasin taas T'le ja ütlesin, et siin on mu piir, palun tuldagu, võetagu kaasa kiivriga abikaasa ja mina hülgan ratta. T tuli, korjas minu ja beebid peale ja Pati tuli meestega ratastega järgi.
Patil sõita laskmine oli matka seisukohalt viga, aga temale muidugi vahva. Kui Pati oleks minu taga olnud, oleksime kaks korda kiiremini kohale jõudnud ja ma oleks saanud lõpuni sõita, aga temal pidi ka vähemalt üks vahva mälestus sellest matkast jääma. Pealegi, trumm oli juba läinud ja see üks pisike nö vale otsus olid ainult pulgad.
Praegu oleme tagasi kodus ja isegi kainelt mõeldes pean tunnistama, et kogu see matk oli meie lolluse tipp. Me tegime ühe vale ja lolli otsuse teise otsa. Ma olen päriselt šokis, iseenda rumalusest. Sellist matka võib teha ainult E'ga kahekesi ja JALA, mitte rattaga. Aegviidu ja Kõrvemaa on üks paras raba ja sinna rattaga ronida on laus rumalus, veelgi enam koos lastega. Laste ees on mul häbi, piinlik ja paha, et ma olen neile kannatusi põhjustanud, et nad on putukate poolt ära söödud ja sügelevad nagu kirbatanud koerad. Mu enda jalad, käed, pea, nägu, ja üleüldse kõik kohad on lõhki kratsitud ja nõgestest täpilised.
See matk oli vaimselt ja füüsiliselt vist raskeim katsumus mu elus ja kuigi meil on E'ga sellest paar päeva juba möödas, oleme me kahtlaselt vaiksed. Tänulikud, et me koju saime, tänulikud, et me vett saime, tänulikud, et lapsed vastu pidasid. Aitäh Sulle T!

Pati mõte ja sõna

Pati istub söögilauas ja arutleb: onju naljakas, et minul on kaks aiakesepäeva ja viis kodupäeva, aga issil on viis tööpäeva ja kaks kodupäeva.
Ol-la-laa, mu laps on ikkagi minu laps! Selline arvude mäng ja süsteemi tabamine paelus mind väiksena nii palju ja nüüd hakkas Pati ka seda nägema. Lahe.

Ruuben, kes autosse pannes virises jäi ühtäkki rahulikuks (sest E tegi talle nägusid, aga Pati seda ei näinud). Pati kostis see peale, et näe, lastelaulud ajasid Ruubeni närvist välja (ehk rahustasid maha). Pati väljendid on vahest lihtsalt nii toredad.

Pati seletas mulle mõnda aega tagasi, miks talle ei meeldi süüa Pärtli taldrikust ja Pärtli lusikaga. Sest see on selle Pärtli suuvedelikuga koos.
Milline džentelmen! See on nii tore, kuidas laps ei tea veel karjuda, et talle ei meeldi venna tatt.

Hellitatud hotellitatud

E lapsepõlvesõpradest olen vist varemgi kirjutanud. Nad on sellised E sõbrad, et kui minu täiesti tõsine abikaasa neid näeb (kes teadupärast naeratab liiga vähe), siis ta naeratab kohe ja palju. Sõbrad on päris, tõelised, siirad ja ma nii armastan neid.
Sel aastal oli mul juubel ja kujutage pilti, nad kinkisid MULLE, ilma sünnipäeva peota, lihtsalt, perepaketi Viimsi SPA'sse.
Laupäeva hommikul vaatasime aknast välja, jälle sant ilm, puhkus muudkui kulub ja otsustasime, et teeme midagi mõnusat. Alustuseks üritasime sõita Tenerifele - vaatasime läbi kõik viimase minuti pakkumised, et kohe minema põrutada, aga kõik oli ära müüdud. Helistades reisibüroosse öeldi meile, et aga vaadake välja, nii kole on, juba kolm päeva tagasi olid kõik reisid müüdud ning isegi Bulgaariasse ei ole võimalik pileteid saada, rääkimata Kanaaridest, Kreetast või Türgist. Seega, kui Kanaaridele ei saa, läksime Viimsisse.
Lastele meeldis Viimsis tohutult. Meie E'ga võtsime endale protseduurid ja seni, kuni me ilutsesime, said lapsed hullata lastetoas. Lastetuba oli tohutu ronimisatraktsiooniga, batuudi, pallimere ja pisikeste laste alaga mängutuba. Lastel oli seal nii palju tegemist, et me ei saanud neid ei lõunaunele ega kuhugi mujale sööma meelitatud. Õnneks oli seal pisike kohvikunurgake, kus sai lastele suppi tellida. Kohvikutädi oli üliarmas ja aitas Patil suppi jahutada, samal ajal kui mina tankiva Ruubeni kõrvalt Pärtli supile peale puhusin. Lõpuks õhtul saime nad mängutoast ujulasse kutsega kätte.
Ujulas taas poisid möllasid basseinides ja käisid saunades. Lisaks kuumale saunale oli seal ka kolm 60 kraadist sauna, kus oli lastega mõnus oleleda. Pärtel oli soolasaunas alguses natuke hädas, et kas tõesti sool tohib peost ka põrandale kukkuda. Tore oli vahelduseks näha tema korralikku palet.
Peale mitmetunnist basseinimöllu ei olnud enam aega õhtust süüa ja käiku läks vanavanaema õpetus - sauna, peksa, magama.
Saamata jäänud õhtusöögi arvelt oli hommikusöök perega rahulik ja hea. Tühja kõhu tõttu ei lennanud kahvlid ja lapsed pugisid isukalt munaputru. Pärtel on küll natuke liiga kõvahäälne, kuid vähemalt ta ei karjunud, vaid lihtsalt seletas muudkui valjul häälel: meie oleme tellis, meie joome sidruni mahla (apelsini mahl), meie sööme muna, venna sööb pannikooki, tooli peal tohib käpuli olla (põlvili) jne.
Peale hommikusööki said lapsed taas paar tundi ujulas sulistada ja mina beebiga raamatut lugeda. Puhkus oli peaaegu Tenerife vääriline. Lastel oleks veel paariks päevaks möllamisindu jätkunud ja kahjuks jälle on neile talletunud ajju, et hotell, see on mingi võlumaa, mängukeskuste, jäätiste, basseinide ja imelise hommikusöögiga (mitte reisimisel vahel tarvilik paha padjaga  ööbimispaik, kus on alati sama maitsega hommikusöök).
Aga, siit tuleb reklaam (Viimsi SPA võiks mulle selle eest praegu tasuta uue tuusiku anda), me nautisime tegelikult kõik seda väga, nii protseduure, spa'd ning tõeliselt ka seda, et lapsed said mängutoas hullata (see tähendab ju, et nad mängisid terve päeva ilma kaklemata koos). Isegi lähedus kodule oli suureks plussiks, sest kolme lapsega autoga kaugele sõita on lihtsalt piin. See oli üks tore koht, kus lastega aega veeta.

Eelmatk Lottemaale

Pati küsis, et mis asi on matk (definitsiooni; mitte, et ta ei teaks, mis on matk). Matk on see, kui sa vähemalt ühe öö telgis magad, kostis E. Aga kas siis matk Lottemaale polegi matk? On ikka, see on lihtsalt eelmatk, sellega me vaatame kuidas me matkata saame.
Niisiis eelmatk Lottemaale: Hommikul rattaga rongile (1,7km), Pärnusse, rattaga Lottemaale (10 km) ja siis sama teed pidi tagasi. Kokku 23 km.
Pärnu rongijaamast Lottemaani saab sõita mööda väikeseid tänavaid ja metsateed pidi rattaga küll. Muidugi metsatee on selline: alguses lai ja autogagi sõidetav, siis natuke kitsam ja rohtukasvanum, seejärel muutub ta tõeliseks liivamülkaks ning seejärel kaob nö kaherööpaline tee ära ja jätkub üherealise metsatunnelina. Seega lapsele oli tee tõeline matkatee ja sisaldas neljasele tõeliselt raskeid elamusi. Mitu korda kukkus ratas liivas külili ja ühest mudamülkast pidime lapsed/rattad üle kandma, minu jalgade mudaseks saamise hinnaga.

Lottemaa oli selline, et sinna kõlbab just minna (minu meelest) pisemate lastega. Vanematel lastel ei ole seal suurt kultuuriprogrammi loota, kuid müramist ja turnimist on see eest küll. Peamine atraktsioon lastele on vända keeramine. Erinevates majades ja igal pool õues oli erinevaid leiutisi (ehk puust kaste), mille küljes oli vänt ja atraktsioonina sai vänta keerata. Pooltel kordadel siis midagi isegi juhtus (masin liigutas end) ja pooltel kordadel oli kast kas katki või lihtsalt vänt oli kasti külge ilu pärast külge poogitud.

Järjekordne vänt, seekord horisontaalses asendis

Erinevad tegelaste majad olid minu jaoks sisult ja vormilt tühjad, aga lapsed vist hindasidki seda, et oli ruumi mängimiseks ja fantaseerimiseks ning sai lihtsalt mööda maju ringi turnida.
Erinevad kohapealsed etteasted olid täpselt piiripeal - minu jaoks tobedad, aga pisematele talutavad. Näiteks planetaariumi etendus oli säärane: pimedas kuppelkatusega tornitoas lamab rahvas kotttoolidel ja vaatab lae alla kinnitatud hiigelsuurt hällikarusselli laadset meie päikesesüsteemi ja kuulab lindilt Klausi planeetide juttu. Jutt on tore ja lustakas, AGA - planeedid ei ole Päikese suhtes kauguse mõttes õiges järjestuses ja suurused on ka paigast ära. Uraan ja Neptuun olid näiteks sama suured nagu Maa. Maa külge oli kinnitatud kuu, aga Jupiteril ei olnud ühtegi. Sellised asjad on minu jaoks andestamatud, mitte sellepärast, et ma ajan taga täpsust, vaid sellepärast, et ilmselgelt on võimalik teha asju õigemini ja paremini, kuid mingil imelikul ajendil pole seda tehtud.

nö Planetaarium

Teatrietenduse sisu oli aga selline - kärbes Jaak leiab magamast mingi putuka, armub temasse, siis räägivad nad teiste abiga natuke juttu ja abielluvad koheselt. Etenduse lõpp. Minu jaoks tobe, lool puudub moraal, sisu on laste jaoks ehk mitte kohane, AGA vähemalt mõlemad lapsed vaatasid etenduse lõpuni (õnneks see jant ei olnud pikk).
Majadest meeldis mulle kõige rohkem sigade maja ehk beebide ala. Majas elas ka üks seaema, kes oli karm ja pidas korda. Kui mina söötsin, siis hoidis ta sigade maja uudistama tulnud lapsi minust karmilt eemal. Vahepeal tõi E mulle sinna Pärtli, kes oli püksid ära märjanud ja läks ise uusi riideid kärusse otsima. Pärtel muidugi valis sobivaima momendi, mil mul käed-jalad Ruubenit täis olid ja silkas minu juurest palja pepuga minema. Seaema aga oma karmi käega tagastas mulle lapse. See siga oli mu Lottemaa parim elamus.
Lottemaa ise on täpselt nii suur, et kogu päev läheb ära ja paariks tunniks sinna minna pole mõtet. Kuigi ma praegu elasin ennast välja kõikide tema vigade peal, siis kui sel suvel avaneb veel võimalust sinnakanti sõita, teeks ma Lottemaa päeva lastele veel.

Pärtel on muidugi tema ise. Meie endi rumalusel andsime talle kolmveerand tundi enne sööma minekut ühe keedumuna, mis päädis sellega, et sooja sööki ta vaevu sõi ja loopis kohvikus taas kahvleid. Kodus on meil range kord, et lapsed söövad söögiajal ja vahepeal on nälg ja näksimist ei ole. Seetõttu söövad nad ka söögiajal hästi, aga reisides tegime erandi. Õpin sellest.

Tagasi sõites korjasime metsa alt metsmaasikaid ja liivamülgastes turgutasime Patit šokolaadiga, et ta frustratsioonist teisi poisse üles ei ajaks. Metsa vahelt välja saades ärkasid pisemad poisid sileda tee peale üles ja Ruuben nõudis mähkmevahetust ja tissi. Selle pausiga me arvestanud ei olnud ja kuna rongini hakkas aega nappima, siis panime Pati taha haakesse. Seega tema iseväntamine lõppes 17ndal kilomeetril. Ta on vapper ja tubli matkaline.
Rongis pidas Pati tunnikese vastu, aga siis ühtlane rat-ta-taa kustutas ta lõplikult. Üritasime teda äratada lubades talle kommimägesid kokku, kuid laps oli nagu sült. Kui saime aru, et temast ei ole ei sõitjat ega ka ratta seljas istujat (tandemil), siis võttis E kibekiirelt kärust välja turvahälli ja pani sinna kustunud matkalise ja Pärtli ja väntas suuremate poistega koju. Mina panin Ruubeni kõhukotti ja jalutasin koju tandem käekõrval.

Matka silmas pidades on siin nüüd meile mõtlemise koht: Kas siiski kanda kaasas rasket rattatooli või siis teha ka Patrikule kusagil kohustuslik lõunauni, sest näib, et päev täis möllu, elamusi ja väntamist nõuab ka silmad kinni puhkust. Terve päev oleme pead vaevanud ja taga nutnud seda, et meil pole šerpasid, sest see aasta tuleb meil ära kanda kolm last, üks jalgratas, üks rattatool, telk, neli magamiskotti, neli matti, viie inimese riided, söök, katelokk, gaas, vesi ja mähkmed. Nii et lisaks šerpale oleks tegelikult vaja ka üht jakki.

Lõppenud lapsepõlv

Eile õhtul arutasime Patiga mänguasjade koristamise asjakohasust ja kuidagi tulid jutuks prügilinnud (kes öösiti käivad ja laiali jäätud mänguasjad pessa poegadele viivad). Millegipärast hakkas Pati prügilindude kohta liiga täpseid andmeid nõudma - kuidas nad ikka tuppa saavad kui aken ja uks on suletud ja kuidas nad suudavad näiteks terve valmisehitatud raudtee minema tassida või miks mõni öö on mänguasjad laiali ja prügilinnud ei tule. Avaldasin suure saladuse, et prügilindudel on ka nimed, emme ja issi, kes leiavad, et mänguasjad on päeval päris meeldivad asjad, kuid öösel, kui neile peale astuda, tunduvad nad rohkem merisiiliku moodi ja karistuseks selle eest, lendavad prügikasti. Täiesti ilma uksi ja aknaid avamata.

Teinekord on see moment, kus sa näed, kuidas laps mõtleb ja hammasrattad tema ajus käivad tohutul kiirusel ringi ja hekseldavad saadud informatsioonist uusi seoseid. Babuum, jõudsin mõelda, jõudsin otsusegi vastu võtta ja saabuski küsimus: Aga päkapikud? Kas nemad on olemas?

Ma suudan ajada udujuttu (ole hea laps, sest päkapikud praegu vaatavad ja ei too sulle muidu hommikuks üllatust), aga vaadata oma lapsele silma ja valetada ei suuda. Selle asemel rääkisin talle tõtt, et päkapikkude nimi on samuti emme ja issi ja Nikolausil olid kunagi küll abilised, näiteks Piko, kellest me isegi oleme ju raamatut lugenud, aga mingeid pisikesi punaseid mehikesi, suure pomeloga, meie koju sisse ei tungi.

Pati võttis seda üllatavalt rahulikult. Küsis üle veel paar täpsustavat küsimust, et kuidas see sussi sisse asjade panek ikka käib ja mille järgi otsused sünnivad, kuid täiesti ilma traagikata. Meil E'ga oli isegi rohkem kahju. Muidugi võtsime Patilt vaikimisvande, et ta ei läheks oma värskete teadmistega teiste laste jõulurõõmu rikkuma. Uut jõuluaega ootame aga põnevusega, kas unustab või ei? Kas usub edasi, sest teised usuvad või ei?

Kärukatse

Eellugu:
Täna hommikul tekkis meil mõte minna Naissaarele. Pakkisime kiiruga oma lapsed ratastele (Ruuben ja Pärtel järelkärru, Pati tooli) ja hakkasime Kalasadama poole Monica peale väntama. Lapsed olid paid, kes vait, kes magas ja sõit sujus, kuniks tabas meid ootamatult rattaga raskesti läbitav Tänavatoidu festival. Seejärel, küll juba allaandnuna otsustasime siiski minna sadamasse. Oh seda imet, kai ääres seisab Monica, otsad veel kinni, meie oleme 100 meetrit paadist, aga vahepeal on kultuurikilomeetri teetööd. Kitsal jalakäiguribal on aga loendamatu hulk mutikesi, kes ei kuule rattakella, ei tee väljagi möödapalumise palvetest ja üleüldse on vanad, karkudega ja aeglased. Kui me kaile jõudsime, nägime Monoca saba.
E oli nii pahane enda peale, et valis vale trassi, mina oleks pidanud olema pahane, et kodus liiga kaua tohnerdasin, aga tegelikult polnud ma üldse pahane, sest 1) alles jäi tervelt 50 eurot piletiraha ja 2) me saime terve perega rattaga sõitma.
Edasi otsustasime minna Stroomi randa, lasta lastel mänguväljakul hullata, katsuda varbaga vett ja pidada maha piknik, mille olime Naissaare jaoks kaasa pakkinud. Seejärel aga mööda rannaäärt ja Hiiu kergliiklusteed pidi koju.
Päris lugu:
Koju sõites, Roccal Mare keskuse juures, MacDonaldsi taga on kergliiklusteele maha märgitud vasakul 2/3 jalgrattale, paremal 1/3 jalakäijale. Mingi tore laupäeva seltskond kärude ja burgeritega oli otsustanud jääda jalgrattateele piknikule. Meie möödusime nendest paremalt poolt, nii kõnniteeserva äärest kui vähegi saab, aeglaselt ja ettevaatlikult, kuna olime ju jalakäijate tsoonis. Meie ja burgeriseltskonna vahelt aga tahtis meist (kõige kitsamal kohal) möödasõitu teha üks jalgrattur. Samal ajal tuli meile aga mäest alla ja taganttuulega vastu ka üks jalgrattur, kelle kiirus ei olnud mitte väike. Niisiis meie kõrval põrkasid kokku möödasõitja ja kihutaja. Kihutaja paiskus jalgrattalt ja tema jalgratas lendas suure hooga meie kärule külje pealt sisse. Minul ei olnud minna kuhugi, käruga kõnnitee äärest alla parklasse ei hüppa. Pealegi kõik oli sekundite mäng, nägin kokkupõrget, nägin lendavat ratast, hakkasin pidurdama, aga juba oligi käru sealmaal, et ratas lendas otse kärru.
Õnnetus oli õnnelik. Maha kukkunud mees ei saanud liiga palju haiget (oleks võinud rohkem saada minu arust), ratas lendas otse vastu käru raami, mis on tugev. Pärtel, kelle poole ratas lendas, oli pigem ehmunud minu reaktsioonist, kui intsidendist ja Ruuben ei ärganud (ta oli ka just-just magama jäänud). Vabandas nii seltskond, kes tõeliselt nõmedale kohale oli istuma asunud, vabandas kukkunud kihutaja, tema käis ka lapsi kontrollimas, et kas nendega on kõik korras, ainult et möödasõitja, kes tõeliselt minu arvates süüdi oli, kadus nagu tina tuhka.
Õpetuseks mulle - ka kärus võiks kiiver peas olla. Kui raam või külgmine kilejas kate oleks järgi andnud, oleks lapse päästnud vaid kiiver. Õnnetused aga ei juhtu tõenäoliselt üldse meie süül. Mina võin oma lastega olla nii ettevaatlik kui tahes, aga kui ikka sõidukultuur puudub nii jalakäijatel, kes ei arvesta jalgratta teedega ja ka jalgratturitel, kes ei arvesta üksteisega, siis pole minul teha midagi muud, kui kiivrit kanda.

Aga see selleks. Täna oli meie esimene pikem rattapäev beebiga, 31 km. Ruubeniga saab sõita küll.

Väljakutse Presidendile

Ilves: Aga igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last. Eesti naised nagu nende õed ülejäänud Euroopas lihtsalt ei pöördu tagasi 19. sajandi «Kinder, Küche, Kirche» mudeli juurde». Nii kallis President, siin on sulle väljakutse, küll ainult kolme lapsega, aga no katsu hakkama saada.
Kõigepealt tänud K'le, kes oma kõhu ja allakahese kõrvalt korjas ja puhastas nii palju rabarberit:

Siis mina pesin ja pakkisin neid korralikumalt, te saaks ühe korraga õue vedada:

 Siis mina hakkisin:

 (see on muide ainult pool kogust)

Siis mina aurutasin ja pudeldasin: 

Kokku peaaegu 15 liitrit. Kolme lapsega, kellele tegin vahepeal kaks sooja sööki ja andsin lõputult tissi . Mis oli võimatu ühe lapse kõrvalt, näib, et kolmega on kökk-mökk.

Kanged teod

Pärtlile ei meeldi autoga ega jala koju saabuda. Alati päädib see suure kisamisega, nii et kogu naabruskond teab, et me oleme nüüd oma väravas ja siis hoovis. Vahest aga õnnestub mul mingite tobetate lubadustega Pärtel kuidagi ära trikitada, nii et ta peaaegu lubab mul autoga väravast sisse sõita ja peaaegu ise tuleb tuppa. Ainult et sellistel kordadel tuleb "ma ei taha koju" nutt järgi teha. Kas siis magama minnes voodis või öösel suure pekslemisega meie voodis.

Läksime Ruubeniga arstile. Pärtel muidugi nõudis, et tema saaks ka kaasa, et teda ei viidaks kuhugi mängima selleks ajaks, ega jäetaks koju. Hea küll, nagunii on hommikul kiire ja ei jõua last kuhugi viia, võtan siis kaasa. Muidugi napilt enne haiglat hakkab pihta - tahtsin minna purskkaevu vaatama, üäääää. Arsti kabineti ukse taga üürgab, et tema ei taha arsti juurde minna. Kabinetti sisenedes on laps tõsine ja vaikiv. Arst on sõbralik, üks-kaks teeb Pärtlile legodest rongi ja asetab selle toolile. Hakkame Ruubeniga tegelema ja kogu ülejäänud visiidi vältel seisab Pärtel nagu pulk kesk kabinetti, ei liiguta, ei räägi, ei naerata. Arst vahepeal kommenteeris, et hämmastav, kuidas see laps endale kindlaks jääb. Jah, ta on kange. Nii pea kui ma ütlen, et läheme nüüd Pärtlike, siis Pärtel ajab suu kõrvuni, lehvitab kõigile ja ütleb viisakalt ja kõvasti headdaeeega! Õue jõudes ütles Pärtel: See oli hea arst.

Pärtlil on sõbranna, kes on temast pool aastat noorem ja kellele siiamaani on Pärtel peaaegu meeldinud. Nüüd aga viimased kokkusaamised läheb Pärtel tema juurde, võtab tal tõsiselt käevarrest kinni ja teatab ülbelt ja kõvasti: Ära vaata mind. Seda võib ta korrata kokkusaamise erinevatel momentidel uuesti, karmimalt, sõbralikumalt või õelamalt. Peale kaht sellist kokku saamist hakkas sõbranna juba Pärtlit nähes nutma ja nõudis oma ema sülle. Kange mees see Eesti peig.

"Hea" hommiku garantii - tõused hommikul üles, arvad, et Pärtel magab (hahaa, ta on nagu Chuck Norris, kes kunagi ei maga päriselt), käid pissil, tõmbad vett ja hüsteeria algab. Tund aega karjumist on garanteeritud. Mina ise tahtsin tõmmata, üäää. Lased lapse korda kümme veel tõmmata vett, aga see pole enam see ja muudki pommid hakkavad järjest lõhkema.

Pärtlile ei meeldi külalised. Kui tähistasime E sünnipäeva oli laps lausa hädas ja palus kogu aeg, et inimesed läheksid koju. Õhtul ta keeldus magama minemast, sest ta valvas, et inimesed ikka läheksid koju. Hommikul, kui Pärtel ärkas, oli meil veel E sõber T külas. Kui tema ka lõuna ajal ära läks, ohkas Pärtel: T läks oma koju. Inimesed läksid kõik oma koju.

On aga need mõned nö head inimesed, keda Pärtel tahab siiski veel näha ja nende lahkudes ta siis teatab: Headdaeeega! Homme näeme pärast!

Kannatlikkuse proov ehk reisile kolme lapsega

Kuna suvel plaanime minna rattamatkale (kõigi kolme lapsega), siis tegime esimese mugasvustega proovireisi teada saamaks esmaseid ahastusi, mis nii paljude lastega reisimine kaasa toob.

E lapsepõlvesõber korraldas oma 30 juubelit ja ostsis selle tarbeks Tallinkilt päris palju kajuteid Rootsi reisile. Meil oli luba tulla terve perega. Pean ütlema, et ma ei tea paremat sünnipäeva pidamise viisi - sa saad oma sõpradega kolm päeva koos olla ja keegi ei saa "peolt" minema kõmpida mõne lameda vabandusega, et "homme on vaja vara ärgata" või "ma pean minema, sest sõber läheb ja siis ma saan autoga ja see on mugavam". Samas on aga kõigilt piisavalt ruumi ja õhku, laev on suur, Stockholm suurem ja ööseks on kõigil oma voodi, kuhu vajuda. Meie saime oma perele terve kajuti. Aknaga! Ja kujutage nüüd ette, mida paremat ihkab üks kaheaastase lapse hing, kui istuda aknal, vaadata merd, avarust ja lugeda laineid. Esimesed paar tundi oli Pärtel aknal ja kogu aeg luges: näe,
veel üks laine, emme, veel üks, näe, veel üks laine, emme, laine...
Lapsed olid õhtul paid, kolasime laevas ringi, kuulasime muusikuid, käisime natuke mängunurgas, mängisime bingot, vaatasime tantsijaid ja lõpuks kukkusid kõik peaaegu ise oma koikudesse.


Hommikul hommikusöögilauas jätkus veel ideaalpere mäng. Ruuben magas ja lasi minul ka hea maitsta lasta, lapsed sõid ja ei pirisenud. Kõhud täis läksime linna peale. Patrikul oli sooviks näha kuningalossi ja Pärtlil oli sooviks sõita metrooga. Meie tahtsime veel Vasa muuseumisse ja elusalt tagasi laevale jõuda.
Metroo oli õnnestumine kuubis. Pikad tunnelid, liikuvad trepid, rongid, rongisõit tunnelis, veel sügavamad maaalused käigud ja liftid. Kõik see jättis Pärtlile nii kustumatu mulje, et veel tänagi kuuldes sõna metroo hakkab ta lohutamatult nutma ja metroosse nõudma.
Kuningaloss oli Patrikule igav. Maja oli nagu maja ikka ja kuningat polnud näha, rääkimata printsessidest, kellele oli plaan kosja tulla eksole. Suurest pettumusest keeldus ta isegi vahisõduri ees naeratamast ja lehvitamast. Kuningalossi juurest lahkudes hakkas aga sadama. Esimesel viiel minutil nagu natuke ja siis natuke rohkem, siis kallama ja lõpuks taevast lihtsalt valati meid veega üle. Õnneks suuremad poisid läksid mõlemad kärudesse ja jäid vihma sabina peale magama ning beebi kõlkus kõhukotis ja vihmavarju all ning temalgi polnud häda midagi. Samal ajal anti Stockholmi maratoni start ja nii me siis seisime kallavas vihmas ja tahtsime minna üle tee, aga jooksjad muudkui vudisid. Ootasime kuni särkidel olid numbrid 1000, 5000, 8000, 10 000. Ikka veel ei tulnud pausi. Üle tee oli lubatud minna küll, kui jooksjaid ei sega ja mina isegi sain beebi ja kõhukotiga üle silgatud, aga teisele poole teed jäid E ja tema sõber koos kahe käruga. Tee või tina, üle tee ei saa -11 000, 12 000. Lõpuks 15 000 peal said kärud ka üle tee ja suundusime Vasa poole.
Vasa muuseumisse jõudes hakkas pihta aga argipäev. Pärtel ärkas paha tujuga. Ei aidanud kaasa võetud viineripirukad, kohukesed ega suur suur laev. Ei aidanud huvitavad väljapanekud ega lift. Laps pirises ja virises. Patrik keeldus aga üldse ärkamast ja teda tuli muudkui edasi lükata, Ruuben vääksus ja oleks tahtnud olla sellili ja kõhuli, süüa ja siputada. Muuseumis ei saanud me midagi lugeda, kuhugi süveneda ega pilku pöörata. Vaatasime kogu raha eest ainult, et lapsed oleks enam-vähem kuss. Õues aga kallas ja kallas. Kui moe pärast said kõik korrused külastatud, siis otsustasime, et aitab piinadest, tagasi laeva, isegi läbi vihma.
Pakkisime lapsed sisse, botikutesse, tekkidesse, kärudesse, vihmavarjudesse ja suundusime virila ja väsinud kambaga uuesti metroo suunas. Meie mantlid hakkasid läbi laskma kohe peale muuseumi katuse ääre alt väljumist, jalad käisid plirts ja plärts ja metroosse jalutamine võttis väikeste jalgade tõõtu lihtsalt igaviku. Metrooga oli sõita aga ainult üks peatusevahe, mis tegi muidugi tuska Pärtlile ja see oli tema niigi nadile tujule nagu i'le täpp.

Kui olime lõpuks laeva jõudnud ja märjad riided kuivade vastus vahetanud, suundusime õhtusöögile. Olime otsustanud, et investeerime lastega reisides nii hommiku kui õhtusööki, et siis on vähem jama kui kõhud täis on. E küsis veel Eestis üle, et kas õhtusöögi aeg on kohaliku aja järgi ja müüja kinnitas, et muidugi kohalik. Aga tädi Tallink oli ohmoon ja mõtles vist, et kogu maailmas on Eestiga sama kohalik aeg ja nii me siis saabusime Rootsi lauda tund aega hiljem kui oleks pidanud. Meie muidugimõista seda ei adunud ja lihtsalt imestasime, et kuidas osad juba lõpetavad söömist, kui meie alles alustame.
E läks Patrikuga sööke kaema ja mina jäin Ruubenit tissima ning Pärtliga lauda ootama. Pärtel keeldus lastetooli istumast, keeldus vaatamast laineid ja linna, saari, mootorpaate ja maju, selle asemel tõusis tooli peale jalanõudega püsti, viskas kaks kahvlit maha, hakkas karjuma ja pani käe elegantselt püksi, et tuge otsida kogu oma mehelikkusest. See oli minu täpp i peal.
Ülejäänud õhtusöögi aja tegelesin mina Ruubeni ja Pärrtliga ja E ja Patrik üritasid süüa. Kui Pärtel lõpetas söömise, tahtsime E'ga juba vahetust teha, et mina saaks sööma asuda, kuid siis see väsinud ja ära karjunud meheke jäi laua taha magama. E otsustas, et viib ta kajutisse ja saabudes tagasi teatas mulle, et hea uudis on see, et Pärtel magab, aga halb uudis on see, et söögi lõpuni on jäänud 5 minutit, kuna tegemist oli siiski Eesti aja järgi algava söögiga. Kiiruga täitsin endale paar taldrikut ja alustasin igale imetavale emale omast kiirõgimist. Säh sulle siis Rootsi lauda lastega.
Veelgi halvem uudis oli aga see, et kui me kõik koos kajutisse läksime, arvas Pärtel heaks oma teisest kosutavast lõunaunest (mis oleks pidanud tegelikult olema ööuni) ärgata. Saime veel pika õhtu laste seltsis, kes õnneks olid küll peaaegu paid, aga mul kohe ei läinud kuidagi meelest see sigatsev pilk restorani toolil püsti seisvast lapsest, kellel üks käsi on püksis.

See õhtu jäin mina lastega kajutisse magama. Isegi oma koikule ei kobinud ja kaisutasin oma staar-last Ruubeni ärkamiseni. Hommikuks oli viha juba natuke lahtunud ja kui läbi häda saime maale (sest ainuke nõue oli minna tagasi metrooga sõitma) ja koju, siis küsisin E'lt, et 10 palli skaalal, kui raske siis reis oli kah, vastas tema, et 8. Tundub, et mina olen treenitum ja panen hingeks 5, aga restorani ma enam nii pea ei lähe!

Petseri

Kui sul on juba kolm last, siis isegi minusugune tossike õpib, et mõnele reisile on vaja minna, aga vähendatud komplektiga. Üks päev enne VHK õpetajate Petseri reisi registreerimise lõpptähtaega teatas H mulle, et näe, sain kirja, aga ei lähe. Mina olen peale Mitte pühad pühakud raamatu lugemist ihanud aga Petserisse minna ning õhtul peale E'ga läbirääkimisi registreerisimegi ennast ja iminappa reisile ja järgmine päev tormasin Ruubenile passi tegema.
Reis oli kahepäevane ja Petseri on ju Tartu rahulepinguga Eesti ehk seega lähedal E maale. Vaatasime, et kõige mõistlikum on reisida nii: neljapäeval lastega maale, sealt reedel oma autoga piirini, jala Petserisse, laupäeval tagasi maale, pühapäeval kõigi lastega koju. Reis reisis, lõputu pakkimine, laste jagamine, laste pakkimine ja üleüldine kiirus iseloomustas seda nädalavahetust, kuid kompensatsiooniks tormlemise eest oli reis ise rahulik.
Petseri on nagu Võru, ainult et natuke rohkem täis plakateid suure võidu auks, autosid, kus on kirjas Спасибо Деду за Победу, räämas maju, väikeseid poekesi. Aadressiks kuhu me minema pidime, oli meil "kloostri väravast umbes 200 meetrit vasakule üks kollane maja". Sellest aadressist oli küllalt ja leidsime maja üles. Üles leidsime ka ülejäänud grupi, kus oli mulle õnneks ka tuttavaid õpetajad. Kloostri ekskursioon oli ju puha venekeelne ja noviits, kes meile rääkis vuristas kõik asjad ette veel erakordse kiirusega. Nii me siis aegajalt koputasime mõnele mu õpetajale õlale, et keegi paar sõna eesti keeles ka poetaks. Vahest sai paar sõna, aga vahest sai vastuseks, et mitte muhvigi ei saanud aru.

Aga tagasi reisi algusesse - peale lahti pakkimist ja lõunasööki kloostri külalistemajas läksime ekskursioonile. Magav Ruuben elas kõik väntsutamised magavalt üle: kärust kõhukotti, siis kabelisse, sealt õue, sealt kottpimedasse koobastesse, sealt õue, siis pühale mäele, kus meie kõrval hakkasid lööma kõik need kiriku kellad, kõik jalutuskäigud ja seismajäämised ning ärkas alles hetk peale ekskursiooni lõppu lõbusalt. Tuju oli tal kaunikesti rahulik peale kolmetunnist uinakut, aga kuna mähe oli täis, siis ei söandanud õhtusele liturgiale minna ja suundusin tagasi meie külalistemajja.

Need kellad ei häirinud last

See kurg ei lennanud ega lennanud ära

Need õunapuud lähevad kohe õide (ja neid oli seal palju-palju)

Oo milline rahulolu, vaikne titeke rinnal ja raamat käes. Ei pea keetma, vaaritama, kasima ega pesema. Hiljem tuli veel õhtusöök ja ise pidi ainult laua taha tulema. Õhtusöögil tulid tädid, kes toitu ette kandsid minu juurde, haarasid Ruubeni sülle ja ütlesid mulle söö. Sõin. Tänasin. Milline luksus.
Peale sööki läksime oma tuppa ja kohe magama (ei mingit kisa-kära, kaklemist ja meelitamist) ja magasime ühe kosutava ja pika une. Hommikul alustasime päeva varahommikuse jumalateenistusega, kus me küll lõpuni vastu ei pidanud, kuid hommikusöögilauas saime selle kohta vähemalt paar eesti keelset sõna. Teenistuse lõpus oli öeldud, et meie muudkui palvetame Jumala poole ja tahame seda ja toda, et ta teeks, aga see on ju palvetamine sõnadega, et saagu meie tahtmine. Pahupidi on kõik siin ilmas läinud; saagu ikka Sinu tahtmine. Oo seda mõtte lihtsust ja meele alandlikkust.
Kogu kloostris veedetud aja jooksul oli mul hea olla. Eks mul on muidugi ka hea elu, aga seal tajusin veel kümme korda teravamalt, kui hästi mul kõik on. Pole mul ei ühtegi haigust, lapsed on terved ja tublid, elu on paigas ja kõik on hästi. Kohati oli lausa piinlik mööda kõndida jalutust palvetajast või kiriku ees põlvili nutvast prouast, aga lõpuks lõpetame me ju kõik ühes ja samas kohas. Mina seisan kiriku ees oma titukesega ja kuulan läbi kõlaaukude kirikust toimuvat ja kiidan Issandat ja teine põlvitab mu kõrval ja palub Issandat.

Peale hommikusööki oli loeng, mis pidi olema tõlkega, kuid muidugi mõista arvati, et küll ikka me mõne sõna tabame ja et tõlkides läheb liiga palju aega kaotsi ning munk saab liiga vähe kõnelda. Niipalju kui meie puudulik vene keel aru saada lubas, oli loeng tõesti huvitav. Enamasti saime aru aga ainult teemast, mitte teema arutelust ja sellest on väga kahju. E plaanib nüüd minna vene keelt õppima, et enam seda jama ei korduks, et tarkus on su kõrval, aga kätte seda ei saa.

Aken on kinni ehitatud slaavi moodi

Tänava remont, autod kimavad, augumärgistus on ju täiesti pädev

Tuul tõuseb, vihm langeb, Eesti paistab

Loengu lõppedes saime veel viimast korda süüa, seejärel pakkisime asjad, ostsime kommid nimega Rot Front ja viinad ja suundusime tagasi Eestimaa poole. Viimaste rublade ja kopikate eest ostsis E kuskilt pisipoest koorejäätise, mis oli niii hea, kuid jäätise lõppedes, kui külm oli kenasti naha vahel, jäime külma vihma alla. Olime just künka otsas, kust Eesti ja seal olev päike paistis kätte ära, aga piirini oli veel astuda. Piiril muidugi ka ei halastata - passi kontrollitakse järjepanu igas teelejuhtuvas putkas ja igas putkas kontrollitakse seda säärase põhjalikkusega, nagu eelmised tädid-onud poleks sinna sisse vaadanudki. Lõuks saime Venemaalt tulema ja marssisime rõõmsalt kodumaa pinnal, kuni vastu tormas paks ja tige eestlane ja peaaegu karjus meile, et kust me tuleme. No kust ikka, vastasime, Venemaalt. Te olete haagistega rekkade reas! Oh seda imet, Venemaal pidigi kõndima mööda autoteed, kust me teadma pidime, et Eestis on euroliidu reeglid ja käima pead sa mööda mingit lehmarada, millelele viitav silt oli kuhugi ära peidetud. Sõiamava tädi käest pakku saades astus meile uus tige tädi vastu. Viina on, suitsu on, medikamente on!? Meie vastus oli, et pudel viina on jah. Tädi küsis seepeale, et esimest korda olete või?! (Ei saanud aru, et kas siis esimesel korral ei mõista osta või) Huuh, tere kodu. Venemaal küll kontrolliti ülearu ja ülearuse põhjalikkusega, aga kõik olid vähemalt sõbralikud ja südamlikud. Meil aga toimib kõik nagu euroliidule kohane, kuid ilma igasuguse südameta. Võta siis kinni, kuidas asjad olema peaks.