Kuidas me seekord Prantsusmaa reisile läksime

Eelmine õhtu - lapsed on saanud kiirelt magama. Pikk õueskäik ja vann on Pärtli nii ära väsitanud, et elukutselisel näljakotil ei ole mahti isegi süüa. Kiidan last, et ta ruttu magama jääb ja ei nõua mult viimast käiku, kuid kiitus on ennatlik! Mõni tund hiljem kuulen Pärtli voodist kidinat. Kui ma vaatama lähen ja talle pai teen, siis vajub "see" teadmine mulle peale nagu paratamatus. Lapsel on palavik ja kõrge. Võtan pojukese voodist välja ja suskan alla kraadiklaasi - 39.1. Hõissa reis alaku!
Nojah, ega lapsevanemaks olemine ongi ainult üks otsuste vastuvõtmine ilma, et sa teaks, kas need on õiged või valed. Meie võtsime seekord vastu otsuse, et sõidame. Toppisime lapse ibumetiini täis, mis tõmbas palaviku alla ja otsustasime, et kui juba haige olla, siis teha seda stiilselt - päikese käes, soojas, mereõhku hingates ja olles seal, kus on olemas vanaema, kes saab haige lapsega mängida seni, kuni vanemad puhkavad.

Seekordne kava Antibes's oli meil järgmine: puhata, rannas olla, ujuda, mitte kuhugi minna. Välja kukkus aga nii, et ilmad olid küll soojad, kuid suhteliselt pilvised ja tuulised, nii et meie mitte kuhugi minemine siiski päädis ka kusagil käimisega. Kõvasti sai ära kasutatud Nanat, kes hoidis alguses pisut palavikulist Pärtlikest, kui meie käisime Cannes'i juures paikneval Sainte-Marguerite saarel, kus hoiti raudse maskiga mees vangis. Nüüd ei olnud enam seal ei meest, ega maski, oli vaid pisike muuseum, natuke kunsti ja palju kena loodust.

 

Seekordne otsus oli ka panustada lastele ja nende huvidele, et reisimisest jääksid mälestused ja elamused. Mina ja Nana läksime lastega veemaailma. Tõeline Ameerika, kuid miniatuursel ja meeldival kujul - mõõkvaalade, delfiinide ja merilõvide etendused, üüratud akvaariumid, mille all, peal ja sees sa said käia, pingviinide majad ja lisaks oli välja pandud ka nurgake dinosauruseid. Dinosaurused muidugi lõid suuremaid laineid kui merilõvid - Patrik väisas dinosauruste ala kindlasti kuus korda. Mõõkvaalade etenduse ajal kippus ta haigutama ja küsima, et millal me juba dinosauruste juurde tagasi läheme. Kui me olime enne ära tulekut jälle kaks korda dinosauruseid vaadanud ja leppinud kokku, et nüüd läheme issiga randa, siis teatas Patrik dinosauruste alalt väljudes: "Emme, mul tuli hea mõte! Käime ühe korra veel dinosauruseid vaatamas ja siis läheme issi juurde".

 

Õhtul lastega rannas

Lastega tegeletud, saabus taas meie päev. Jätsime lapsed Nanaga ja sõitsime rongiga Monacossa. Pisut piinlik juba, et kaks korda on Monaco olnud käega katsuda, kuid kunagine vormelivaataja pole siiani sinna tikkunud. Seekord ei jätnud me aga juhust kasutama. Ütlesime lastele, et me läheme linna, kus ei ole lastel midagi teha, kus ei ole vetsu, kui pissi häda tuleb, pole turistirongi, millega linnas ringi sõita ega mänguparki.
Välja tuli muidugi, et kõik, mis me rääkisime oli laus vale! Rong oli, maksis euro rohkem kui Antibesis, kuid kindlasti sõitis vahvamatel radadel. Vetse oli iga nurga peal, korralikud, kuninglikud, vaadetega. Ja oh seda mänguparki - see oli küll vist printsi lastele mõeldes tehtud, otse kuningalossi kõrval, ühel pisikesel eenduval kaljunukil, kõrgel kõrgel mere kohal. Noh muidugi, kui mõni laps otsustab üle aia kõõluda, siis kukkumine oleks kõrgem olnud, kui Toompealt merre plärtsatada.

Monacos võtsime Nana soovitusel kõigepealt kohad sisse kasiino ees Cafe de Paris. Juhuse tahtel saime parima laua vaatega kasiinosse saabuvatele külalistele ja autodele. Hea küll, ega kesk päeva seal tõesti suurt autode murdu ei olnud, aga selle elamuse saime ühe hotelli ees kätte, kuidas peene Ferrari parkimiseks pidi liigutama Porschet ja ülipeent BMVd. Kohvikus muidugi me suurt ei laristanud. Piirdusime cappuchinodega, kuna magustoitude hind hakkas 17€ ja õlle peale ei julgenud isegi mõelda. Aga vähemalt linnuke on nüüd kirjas been there, done that.

Cafe de Paris vasakul

Cappuchino 8€

Kohvikust edasi suundusime kasiinosse. Kuna see on vana teatrimaja, siis otsustasime seda kindlasti ka seest poolt külastada, nii arhidektuuri nautimise mõttes eksole. Sissepääsu pilet maksis 10€ inimene, kuid otsustasime, et muuseumi pileti hinna kohta on see täiesti talutav. Sees muidugi tekkis E'l kohe hinge kripeldus, et kui juba, siis juba. Automaatide saalist kõndisime kipitust tundmata läbi, kuid ruleti taga oli otsus kindel. Mõne aja vaatasime ja arvutasime tõenäosust ja siis panime kümneka mängu (mille eest sai kaks žetooni). Esimese žetooniga naeratas meile fortuuna ja E võitis 45€. Proua mõistlik seepeale eemaldas kähku mängust 30€ (sissepääsu piletid + sisse pandud raha) ja lasi ülejäänud oma mehel mehel maha mängida. rohkem õnne meil ei olnud, kuid seegi juba hea asi, kui saab muuseumi piletiraha tagasi.
Kasiinost edasi suundusime mööda vormeli rada muinasjutulisse Monaco vanalinna.  Oo oo oo, millised majad, millised kõrgused, millised kitsukesed tänavad. Ja millised mammid majade akendest välja vaatasid. Ainult kui raske elu neil võib olla, kui nad tahavad igal hommikul ning lõunal all linnast endale värske baguette'i üles tuua.

Pinjad ülemisel korrusel!

Selle kahurikuhja kuulide pärast olen ma nii mõnelgi ööl jada valemit meelde tuletanud

Monacos oleks Savisaar krambid saanud. Keset päeva põlesid igal pool tuled - nii laternates tänaval, pisikestes käikudes vanalinnas ja rongijaam lausa säras. Ma tahaks näha Savisaare nägu kui ta arvutab, milliseid tulesid kustutada tuleb - mida jätta põlema viiesest laternast? Kustutada kaks või kolm laternat? Kas pime käik võiks päeval ikka olla kottpime või kustutame tuled üle ühe?

Monaco päevale järgnes taas lastega olemise päev, millele järgnes taas meie päev. Meie päeval õnnestus meil lõpuks minna koos papaga matkale. Esimene aasta oli Pati matkapäeval väga haige ja ma ei tihanud kõrges palavikus last üksi jätta. Teisel aastal oli Pärtel rinnabeebi ja jälle ei saanud ma kaasa, kuid seekord enam mingeid vabandusi ei leidunud ja põrutasime Nizza kohale üles mägedesse. Ilm soosis meid, taevas olid pilved, kuid vaadet nad ei seganud. Käia ei olnud palav ja ainuke millest me ilma jäime oli sinine merevaade. Pilvede tõttu paistis meri hall nagu meil, kuid vähemalt oli meil vaade olemas. rada oli kerge ja mõnus jalutuskäik. Tõusu oli vaid 300 meetrit ja matka ajaline kestvus oli umbes 3 tundi. Vahepeal pidasime maha kuningliku pikniku Nana tehtud kuulsate uppunud ja läbi ligunenenud paninidega ning korjasime ise puu otsast viigimarju. Ainult et maasika puu all, mille varjus istusime ei olnud kahjuks sel aasta ajal maasikaid. Tühja temaga, kõlbasid viigid küll.

Kohalikudsöögid olid meil taas meresed. Patrik sõi sinimerekarpe isukamalt kui mina, mõlemad lapsed sõid kala ja mina õppisin sööma krevette. Makroone aga hindasime kõik!

 

Ja oligi reis läbi. Tagasi eestisse tulles oli temperatuuri kukkumine kakskümmend kraadi. Paar päeva hiljem jätsin Pati autosse magama kui väljas oli 5 kraadi sooja ja purgaa. Tulemuseks oli öine larüngiit ja selle järgnev bronhiit.

Patriku tehtud foto sellest, mida tema näeb.
Jäägu see meie tagasi reaalsusesse kukkumist meenutama.