Vennad ahvid

Pärtel ronib igale poole. Patrik muidugi aitab ka. Veab strateegilislet tähtsatesse kohtadesse toole - et venna näeks välja aknast või saaks diivani otsa ronida. Aga kõike ikka koos!

Blokaad

Pärtel oskab nüüd seista vabalt. Seega on võimalik ühes käes hoida mänguasja, teise käega kergitada vetsupoti kaant ja kiire liigutusega kõik, mis laokil, heita plumpsuga potti.
Nüüd, ennem kui asjale läheme, peame inspekteerima - kas leidub potis peotäis pesulõkse, mõni põrkepall, humeri pudel, vildikas või vannimänguasi (muide alloleval pildil vasakul olevat kombaini üritas ta tükk aega potti suruda, aga ei jaksanud. Olin kohe päris muretu, et laps töötab tühja, kuid siis järsku leidis ta humeri ja tegi oma kiirusega mulle täiega ära!). Nüüd barrikeerime.

Tänu

Aitäh B, et saime kasutada. Aitäh K&K, et saame kasutada.

Valgus ja varjud

Valgus on nii kirgas. Hommikul üles tõustes on tunne nagu oleks Alpides. Tuppa tungib läbi männipuude ja kardina nii selge päike, et varjult võib ripsmekarvu lugeda.

Hommikused unelaulud

Pole ammu midagi kirjutanud täpsemalt Patrikust. Ta on lihtsalt nii suur ja tubli, et raske on sõnu seada. Probleemid, mille üle ma temaga arutlen, on teisest killast kui lakkamatu "ei tohi mulda lillepotist välja kakkuda, lille me vaatame", "ei tohi vetsupoti harja lutsutada, sellega roogime ...". Patit huvitab hoopis see, mis tähega keegi hakkab, või kui vana keegi on. Või millal saab Pärtel viieseks või Pennu kaheksaseks.
Keeleliselt on vahva jälgida, kuidas laps õpib ja loob seoseid, kuid raske on seletada, miks meil mõni asi on just nii ja mitte naa. Näiteks miks me ütleme sibulAt, mitte sibulIt.
Tähti meeldib talle ka õppida. X ja K lähevad sassi vahest, aga üldiselt on tähed selged. Lugemisega on veel aega, kuigi aeg ajalt ikka harjutame. Loeme köögis topsidelt Kakao, Rosinad, Loorber, Jahu. (Viidingut loeme ka, aga "Suured topsid" ja "Väiksed topsid" pole selles raamatus just ta lemmikud kahjuks!). Paberilt loeme ka:
1) P A T R I K. Mis kokku tuleb? Helena!
2) P Ä R T E L. Mis kokku tuleb? Lell!
3) M A R I A. Mis kokku tuleb? Auto!
Välja tulevad ainult imelihtsad sõnad nagu emme, issi, nana.
Tähed ja numbrid on aga selles väikeses peas ikka veel süsteemitult. Arutame vanuseid ja äkki küsib Pati, et millal siis Pärtel S'iseks saab? Hmm, mitte kunagi. Või siis õigemini, äkki turgatab mulle päästev idee, perekonnanimes!?

Kahesele omaseid jonne leidub veel kolmeselgi. Aeg ajalt ikka valdab teda frustratsiooninutt nimega "ma tahan, et see oleks päris". See käib nii:
1) Patrik mängib, et tal on kombain. Üks hetk hakkab meelehetlik nutt: Ma tahan, et see oleks päris kombain. Lohuta kuidas tahad, et päris kombain tuppa ei mahu või teeks meie kodu katki vms, aga tema ikka nutab ja ikka tahab.
2) Patrik mängib tuuleveski mängu. E'ga ehitavad toolidest veski ja kahest harjavarrest teevad tiiviku. Esimene mure on muidugi see, et ma tahan, et see käiks päriselt ringi. Suudame selle kuidagi maha rahustada ja mängu edasi mängida, kuid nutt on nutt ja kui see oli õhtul kavas, siis selleta ta lavalt ei lahku. Ma tahan, et see vili (mänguasjad Pärtli mänguasjakorvist) muutuks päris jahuks!
Lisaks muidugi üllatab ta meid oma ebaõiglaste soovidega - ma tahan, et seda lund ei oleks (ta ei näe pargis oma kõndimise raja kivisid, kuigi rajad ise on väga selgelt sisse lükatud).
Üleeile teatas ta mulle aga, et emme, mina ei taha seda rauast jalgadega kelku. Ma tahan, et minul oleks ka selline kelk nagu teistel lastel. Kollane. Midagi ei olnud teha. Ostsin selverist kollase kelgu.

Alates kolmeseks saamisest on Patrik läinud laulmises tohutult lahti. Enne kolme (ma pean silmas täpselt enne kolme) oli nii, et laule õppisime mitu kuud. Vanaisade-vanaema detsembri sünnipäevade laule hakkasime õppima juba septembri alguses. Aga peale jõule maalt koju sõites õppis ta ühe autosõiduga ära uhti-uhti uhkesti. Läks lahti lihtsalt. Nüüd ta laulab kõike. Õigesti laule, läbisegi laule - eri viisidest ja sõnadest kokku miksitud laule, välja mõeldud laule. Õnneks ei karda ta enam improviseerida ja laulud on küll jaburad, aga väga armsad. Täna hommikul saabus ta meie voodisse, kus mina ja Pärtel veel viimseid minuteid üritasime magada ja hakkas laulma. Küsimuse peale, et miks sa meid äratad, vastas ta, et ta ei ärata ühti, ta laulab lihtsalt Pärtlile unelaulu, et Pärtel paremini magaks.

Läks käima!

Terrorist Ali Pärt El Bin Sarrapa

Interpol teatab - Eestis elab tõeline terrorist (tagaotsitav 11 kuud): küünistab, näpistab, hammustab, kisub juustest, ninast, kõrvast. Ei lase mähet vahetada, ei lase potile panna, ei maga lõuna ajal. Katkub juhtmeid, mängib lülititega, teeb valgusega hädaabi signaale naabritele, undab nagu udupasun, häält teeb nagu sukelduja kopsudest, vigiseb, tahab koguaeg süles olla, ei lase toimetada.
Terrorist on maskeeritud, pole mingi tavaline rätipea. Välja näeb väike ja nunnu, võõrastele võib naeratada ja juhul kui mind juures ei ole, võib käituda eeskujulikult.
Ei söö. Vajadusel on nädal ilma tahke toiduta, aga kui meierei kodust lahkub, siis sööb rahumeeli ära mitme päeva portsu juurvilju lihaga. Kui terroriseeritav on silmapiiril, alustab taas otsusekindlat streiki tahke toidu vastu.
Liigub äärmiselt kiiresti ja vaikselt. Valdab kõiki stiile - roomamine (harva), käpuli (väga sage), tugede najal (sage). Vahepeal unustab ennast mõneks sekundiks ka niisama seisma. Üldiselt on väike ja vilgas. Keerad hetkeks selja ja juba lutsutab vetsupoti harja või katsub vetsu poti siseseina! Keerad hetkeks selja, juba on lillepotist muld väljas. Keerad hetkeks selja, läheb nurga taha asjale.
Vee protseduuridele ei allu. Paned vanni, käitub mitte beebilikult (ei plärtsuta kätega tühja). Tema treenib. Tõuseb püsti, istub, tõuseb, istub, kukub, ei hakka nutma (hästi treenitud), ei lase pead vee alla, vaid hoiab pinnal, tõuseb püsti, istub.
Kogu aeg teeb trenni ja on tohutult tugev - ronib märkamatult grammofoni ja võimu otsa, haarab ka kõrgetest kapiuste sangadest ja kangutab neid lahti. Uurib, uurib, uurib. Jätab meelde - kus on prügikast, kus on kodukeemia, kus on rohud. Paneb tallele, et aasta pärast olla valmis äkkrünnakuks. On hea viskamisvõimega. Viskab põrandale laiali kõik, mis kapist, sahtlist kätte saab. Põrandale paigutab pommid, näiteks pool lutsutatud sultani rosinat, mis jääb su talla alla ja määrib ära kogu põranda pinna.
Tegutseb sihikindlalt ja püüab süütegu varjata. Kangutab lahti seina juhtmepesa katte, käperdab juhtmeid ja seejärel üritab katet tagasi saada. See küll ei õnnestu, aga ta proovib nii kaua kui lastakse. Ei lähe närvi kui ei saa hakkama. Objektilt ebaõnnestumise ja vahelejäämise korral eemaldumisel ootab hetke, mil saab naaseda ning üritab edasi. Säärastes oludes ilmutab tohutut kannatlikust.

Suudab end sõjaolukorras vaos hoida. Kui Pati rongiteel rongid liiguvad, siis ei kisu, jälgib niisama. Kui anda kätte pill, siis ei kipu lammutama, vaid suudab ka kenasti mängida. Kui anda ette kausiga puder, siis ei viska seda maha, paneb käe sisse, vaatab mis see on, siis võtab lusika ja üritab lusikaga laamendamata tegutseda. Muidugi toidu suhu sattudes eemaldab selle näppudega koheselt suust ja asetab lauale.

Kas keegi tahab tulla terroristi kinni võtma?

Tainajäägid

Pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
(L.Tungal)

Ну Заяц, погоди!

Uue aasta eel saime endale jänese. Nülitult. Kuna aga aastalõpu ja alguse päevad olid tihedad, siis alustuseks
a) tegeles E lihunikutööga,
b) marineerimisega (punane vein, õli, balsamic, herbes de provence, pipar, sool).
Seejärel paar päeva keerasime teda potis ühte pidi ja teist pidi ning siis oli plaan järgmine:
Jahus kloppida, praadida, panna hauduma koos pastinaagi, porgandi, sibula ja muu hea-paremaga.
Tegelikkuses oli Pärtlil taas üks selline päev, et ma
a) ei saanud poodi,
b) ei saanud keldrisse,
c) olin ühekäeline.
Seega praadisin jänese läbi ja hauduma läks ta koos vee, ühe porgandi ja hulga-hulga sibulatega.
Ahjus oli jänes 170 kraadiga umbes 4-5 tundi. Enne lauale panemist võtsin jäneselt puljongit vähemaks, lisasin puljongile jänesele lisamata jäänud jahu ning jänese kastmiseks kasutatud veini, hulga herbes'it ja kaste oligi valmis.
Liha oli pehme, suhteliselt kana maiguline ja nagu ikka, ilma kastmeta suhteliselt tavaline. Kastmega koos, aga moodustas täitsa erilise elamuse.

Jänest sööma otustasid tulla meile sõbrad, kellel endal on ka kodus jänes. Õnneks suhtusid nad ettevõtmisse huumoriga, loputasid jänest alla veiniga ja kiitsid, et meie koduloom on viisakas, ei näri juhtmeid ja ei poe ahju taha peitu.
Kuna kõigil asjaosalistel oli aga äärmiselt kõht tühi, siis pilt sai tehtud alles lauda koristades ning roa juurde serveeritud jänesekapsad olid juba jänese juurde kõhtu pugenud.