Moosiriiul

Kuna mul on kombeks enamik piparkooke kodust ära kinkida, siis pärast jõule on nii imelik ja tühi kui endal polegi ühtegi piparkoogi ehet. Ehk sellepärast kipungi ma aasta vahetuseks ise endale ka midagi tegema. Nii et alustasime poistega taas tainarullimist.

Ainult see pilt jäi hetkel tegemata, kuidas Pati lennukit viskab. Peale pühi vaatame, kuidas kah lendab.

Käekoti meeldetuletus

See aasta tahtsin oma naabrile kinkida midagi jõulust - mitte mõnda asja, aga no midagi ilusat ja seetõttu otsustasin meelde tuletada käekoti tegemist. Lõiked olid alles, pildid olid alles, aga nõelumise juhend polnudki kirja pandud. Alustasin kokku traageldamist järjekorras külgmised plaadid eest, siis põhja külge, küljed, sangad. Toimis, aga kindlasti ei olnud see kõige mõistlikum. Peab veel katsetama.

 

KGB küsitleb

Pärtel on meil nii armas ja ütleb iga asja peale Njah. Kas tahad õue - Njah, kas tahad süüa - Njah, kas tahad külla minna - njah. Muidugi ega ta kõike ei tee, mille peale ta njah kostab, aga arms on ta ikkagi (kas tahad ketšupit - njah - hakkad ketšupit panema - õhhõõõ ketšup).
Üks päev, kui Pärtel oli taas oma njah hoos, kompas E tema piire:
"Tunnista üles, kas oled Stalinist halba mõelnud?"
Pikk paus, vaikus.
"No kas oled"
"Njah"

Pidulikkuse lõpp

Esimene aasta suure kõhuga suusatama minnes oli kogu pere närvis. E käis piinlikult iga kord kaasas, telefon laetud ja kord majas.
Teine aasta hoidis E last, aga mina vaatasin, et keegi oleks kaasas, telefon taskus ja ei läinud üksi ukerdama.
Kolmas aasta - E hoiab lapsi, kellelegi ei viitsi helistada, telefon pole isegi laetud. E lükkab mu uksest välja sõnadega - suusad on määritud, ole kurvides ja laskumistel ettevaatlik.
Elu teeb oma korrektiivid, ei mingit suurt pidulikkust ega üleliigset muretsemist pole vaja. On lihtsalt vaja oma elu elada, omas tempos ja suusatada. Omas tempos.

Täpsemini palun

Patrik joonistab kriidiga tahvlile: "Emme, kas see on väga ilus pilt?".
"Jah, see on väga ilus pilt Patrik".
"Kui ilus täpselt?", ei jäta Patrik aru pärimata.

Veski

Viimane sõna

Murrame Patiga piike - mina koristan tema mängu, kuna tahan Pärtlit magama panna ja mängu täis toas on see võimatu. Patrik pahandab minuga ja ütleb, et ta hammustab mul nina otsast, kui ma veel tema mängu ära panen. Ma olen niigi viimasel piiril, kuna Pärtel on terve päev karjunud ja süles olnud ja ei mõista nalja, pahandan leidliku Patrikuga ja teatan, et kui ta veel nii minuga räägib, siis ma koristan need mänguasjad prügikasti.
Patrik mõtleb ja sõnab - hea küll, ma ei räägi enam nii, aga tea, et mu hambad on teravad.

Sisefilee

Olgu neetud see päev, kus sa oled teinud endale lamba sisefilee grillpannil, mis on suussulav, seest roosa, pehme pehme pehme ja siis teatab Pati, et ta siiski sööb lammast.
Huuh, kallis maitse tal!

Näeme kevadel

Poistest pole saanud tükk aega kirjutada. Ju on põhjus selles, et nad on nii tublid ja sõnakuulelikud viimasel ajal. Ehk on hästi mõjunud eriti pikad kodusviibimised, mis on põhjustatud küll rõvedatest haigustest, kuid vähemalt oleme saanud omakeskis tegutseda.
Pati on Pärtliga ime kannatlik ja mõnus. Pärtli poole pöördub ta nii "kus sa oled mu tibulinnuke" või siis "kas pojuke on juba ärganud" või "kallikene Pärtlikene". Vahel esineb küll väiksemat sorti kaklusi, kuid Patit on tabanud mingi mõistlikkuse hoog, et ta isegi vahel kuulab meid. Näiteks olukorras, kus Patrik on sidunud mängu mõõga külge nööriga teesõela ja kasutab seda õngena, tormab tema kallale Pärtel, kes nõuab mänguasja endale. Pati hakkab kisama, et ei võta ära, ma teen sulle samasuguse, aga see on minu õng. Üritan talle seletada, et kuigi meil tõepoolest on võimalik täpselt samasugune õng teha, siis see ei ole pooltki nii mõistlik, kui korra Pärtlile järgi anda. Pealegi me ei saa ju ometi alati kahte asja teha/omada/saada - vahest tuleb lihtsalt ühte asja jagama õppida. Patrik selle peale annab ilma kisata õnge Pärtlile. Minul on mokk imestusest maani.
Üldine tase on meil suhteliselt hoidev. Pati tuleb vannitoas, trepptool süles nii, et jalad on nagu tanki torud ees ja koperdab oma toa poole, ise kõvasti rääkides: Tule eest Pärtel, mul on raske trepptool ja see kukub sulle muidu pähe. Siis on meil suur jama majas ja me peame koristama seda suurt luudega verehunnikut. (Sõnastus on täpne, kuna märkmik juhtus mul kõrval vedelema).
Ei jää Patrik ka meiega suheldes vastuseid enam võlgu. Näiteks järjekordsel köögisahtli rüüsteretkel, kui ta on sahtli pärani tõmmanud, endal käed täis haaranud ja juba silkab suure toa poole hõikab E talle järgi, et kes siis sahtli kinni paneb. Patrik vastab kiiresti üle õla: "Sina - mul on ju käed täis!"
Mängud käivad ikka koos. Mõni päev teeb Pati Pärtlile tsirkust ehk paneb kepphobu kahe tooli vahele, et Pärtel saaks köiel kõndimist harjutada.

Või siis ehitatakse kuulidele veeremise tee, aga enamasti tehakse ikka kõike koos. Piparkookide küpsetamiselgi on mõlemad poisid abiks ja Pati ütleb mulle ikka: Las Pärtel olla siin, ma ei lase tal sind segada, ma annan talle kogu aeg tainast süüa.

Pärtel tahab olla kõiges Pati moodi ja armastab Patit üle kõige. Lõuna ajal magavad poisid kaisus meie voodis, õhtu unele poetakse kaissu Pati voodisse. Sinna kuhu astub Pati, sinna astub Pärtel ja kui Pati kukub, siis sekund hiljem on Pärtel maas sirakil. Ka rääkimine on tulnud Pärtlil varem; Pati enne teist eluaastat oli ju puhtalt kõhurääkija. Pärtel pursib aga juba liitsõnu ja kahte sõna järjest - kakao [paus] piim (tähendus: kakaokohupiim), tagur [paus] rong (rong, mis sõidab tagurpidi), kauba rong, kukkus alla, issi kraaaž tööd (tähendus: issi teeb tööd garaažis).

Pati on lõpuks soostunud meiega rohkem koostööd tegema oma S probleemiga. Oleme teda paar korda näidanud logopeedile, kuna laps ütleb S'i nii, et keel on hammaste vahel. Esimesel näitamisel saime teada, et on jah pahasti, kuid veel on vara tegeleda, aga kui laps on nõus, siis võib, kuid teisel näitamisel septembris saime start käsu, et nüüd kohe hakata harjutama. Vaikselt olime küll juba suvel hakanud harjutama, kuid Patrik keeldus meiega koostööst. Olin juba masenduses, et kas ma pean tõesti nii väikese probleemi pärast hakkama last logopeedi juurde vedama, kuid novembris läks laps järsku lahti ja nüüd me harjutame. Kõnes veel S paigas ei ole, aga kui me konkreetselt harjutame, siis tuleb juba välja SSSSSSSSSSS, issi, siil, mis, sokk jne. See väike S tundub mulle suurema võiduna kui abiratasteta jalgratta sõidu selgeks saamine. Pealegi juba praeguseks on näha, et Pärtlit ootab ees sama harjutuste tee. Eks see ole vist kõik selle süü, et laste esimene sõna on tiss, kuid siis kui nemad seda ütlema hakkavad, ei ole neil veel hambaid, kuhu taha keelt lukku panna.

Pati kirjutab meile kogu aeg kirju. Kui järjekordne teadaanne valmib, keeratakse see korralikult rulli ja tuuakse meile ära. Vanasti oli kasutusel ka meie rattapudel postkastina, kuid kuna kirju oli sealt siiski suhtelielt raske kätte saada, siis õnneks Patrik loobus. Enamasti on kirjad väga olulise sisuga, kuid jutu järgi sisaldavad nad teksti, et lell K peab sinisest traktorist vee välja laskma ja veel punasest traktorist ka:

Vahel tuleb sekka ka mõni tähtsam käsklus, nagu näiteks meie kiri arstile:

Vahest harva juhtub sisse ka mõni pilt, nagu näiteks see, millel on kujutatud meteoriit, tsunami laine ja dinosaurus:

Mul on siiralt hea meel naabrite käest saadud paberikuhja üle, sest paberit meil praegu kulub. Eriti viimase haigusega, mil meie kodu omandas lennujaama mõõtmed. Hetkeks jätsin poisid kolmekesi ja tagasi tulles oli üle söögilaua tõmmatud sukakumm, söögilaua otsa oli ehitatud raamatutest trampliin ja volditud oli minu andmetel 13 lennukit, mis lendasin üle toa meile kõigile näkku, kätte, sülle, pähe.

Kuna alates septembri lõpust on mul lapsed haiged olnud tempoga 2 nädalat haige, 2 päeva terve, siis nüüd lõpuks olen ma astunud meditsiini imede anumise teele. Tellisin ära pneumokoki vaktsiini ja nüüd jääb loota ainult, et vaktsineerimise ajaks on lapsed päriselt terved. Ei jõua enam iga päev 2 tundi hommikul ja 2 tundi õhtul tegeleda protseduuridega (see nimekiri on sulle H: kõrvade soojendamine, aurumasin, ingveri mähis, sinepijalavann, igasugused kreemid ja salvid rinnale ja talla alla, looduslikud ja homöopaatilised rohud), sest lusikaga keemia sisse söötmine ei tule minu laste puhul kahjuks arvesse. Näis näis, kas 1) saab teha vaktsiini ja 2) kui saab, siis kuidas mõjub. Praegu igatahes olen kõigile sõpradele öelnud, et näeme kevadel.

Esimene kirjasõna

Juhul kui sul on nii vastikud vanemad nagu meie E'ga oleme, siis sinu esimene sõna ei ole oma nimi, ega ka Nana ega Issi, vaid vihahoos soostub laps kirjutama lihtsalt politsei, et seda vajadusel oma vanematele näidata.

Argipäeva naljahetk

Eelnev oluline info, et postitusest aru saada:
* Mina olen haige ja olen nakatanud ka lapsed. Kodus on kaks tatist ja palavikust poissi ning lisaks mina, kelle nohu on läinud nii suureks, et on hakanud silmadest välja tulema. Silmad on põletikus ja punased ja paranemist ei näi oodata kusagilt.
* E on mures ja helistab üks hommik ise arstile ning võtab endale minu-hoolduslehe, et ta saaks aidata haigeid lapsi kantseldada ja minul oleks võimalik terveneda. Lihtsalt olgu öeldud, et mu mees on sangar!
* Täiesti juhuslikult avastan, et meie auto ülevaatus on oktoobris ja kuna E on kodus, siis oleks ju erakordselt taiplik see kohe ära teha. Paneme mõnusa keskpäevase aja kinni, mil kõik peaks kodus korras olema.
* Öösel saabub meie kaissu magama Pärtel, kes küll on potil käinud, kuid kaanib-kaanib-kaanib vett. Lapsevanem haige ignoreerib muidugimõista uniselt fakti, et sel puhul oleks tark last kaks korda potitada ja hommikul ärgates saan aru, et laps, kes on end magama sättinud minu ja E padjale risti, on lasknud märjaks 2 patja, madratsi (kaitse paikneb meil täpselt nii, et ta püüab kinni õnnetused, mis ei ole padja peale tehtud) ja teki.

Ja nüüd siis argipäevast:
Saadan E ülevaatusesse ja poodi, kuna otsa on lõppenud nii pesupulber kui nohurohi. Olukord kodus on stabiilne, mänguasjad on laiali ja hommikusööginõud on koristamata.
Alustan otsast oma päeva, topin lapsed rohtusid täis ja panen masinasse esimese padja. Kuna pulber on otsas, siis lisan villapesuvahendit, mis on küll mõeldud käsitsipesuks, aga no tont temaga. Seejärel asun pesema lapsi. Kõigepealt Pärtlikese nina ja hambaid, lasen ta lahti ja kutsun hambapesule järgmise jõnglase. Pesen Pati hambad ja nina ning asun enda hammaste kallale. Peeglist näen aga enda tuppa suundumas Pärtlikest, kes on end silmini täis lasknud. Suust vahtu tulemas torman Pärtli poole, kes parasjagu meie voodisse üritab roomata. Hambahari suus, hakkan pissiseid riideid ära kiskuma. Pluus, sukapüksid, sussid - kõik on kusised. Kuna tallad on ka koos, siis see tähendab, et kusagil on lomp. Panen Pärtli ruttu kraani alla ja röögatan Patile, et ei lähe oma tuppa, kohe tagasi! Pati kõmbib pahaselt tagasi ja kisab, et miks ta ei või minna oma mänguasju võtma, kuid lokaliseerimata lomp jätab mu enesekindlaks.
Järgmisel hetkel aga näen pesumasinakapi ukse alt kurjakuulutavat pilti - vaht voolab ukse vahelt välja. Lasen märja, nohuse, palavikus Pärtli lahti ja avan kapiukse. Oh sa mu meie! Vale annus pesuvahendit on põhjustanud "potike keeda end" efekti. Vahtu voolab igast praost, kust masin vähegi võimaldab seda välja pressida. Hädaldades karjun POTIKE, ÄRA KEEDA, ÄRA KEEDA, kuid õiged võlusõnad on meelest läinud.
Taustal lippab märg Pärtel, saan masina kinni, haaran suvalise räti ja üritan takistada vahu voolamist igasse kapitagusesse urkasse. Jooksen märga Pärtlit püüdma. Kuivatan, aga riidesse panna ei jõua. Jooksen masina juurde. Kuivatan. Avastan suust hambaharja ja pesen oma hambad lõpuni. Karjun Patile, et ei lähe oma tuppa. Saan aru, kui mõtetu see on ja lähen kuivatan parem lombi (õigemini pesen vaibalt) ja tagasi masina juurde. Masin on kuri ja vahtu täis, aga õnneks seisab ja settib. Pesen, pesen, pesen. Kuna silmad on põletikus siis kasutan kaitseprille, mis meelitab kohale väikelapsed, kes tahavad prille omale ja näppida. Vahepeal saan aru, et Pärtel võiks ju riides olla. Riietan ja tagasi toimetama. Sellises olukorras on tegelikult nii, et ei tule isegi nutt peale, ainult naer. Nii ma siis lõkerdan ja kuhjan vahtu muudkui mõõtetopsiga kraanikaussi.

Aga tegelikult olen ma ju hooldatav eksju. Peaksin lamama silmad kinni, kummeli kompress silmadel, nii et ma isegi neid väikelapsi ei näe.

Kunst

Patrik hakkas üleöö järsku joonistama pilte, kus on selgelt näha, mis laps mõtles. Ennem oli iga pildi nimi džungel.

Esimene pilt. Asfalt ja kastikas. Hoidke selle eest, et te raudtee ütlete asfalti kohta. Pealegi seal on kaks teed - ühte pidi saab sõita edasi ja teist pidi tagasi.

Teine pilt. Kaks kastiautot, kes veavad puid, tormipilv ja ekskavaator, mis tõstab kive. Ekskavaatoril on kaks koppa ja juht.

Kolmas pilt. Kitseke, keda ma metsas nägin. Sarved, kõrvad ja habe.

Pärtel aga samal ajal on pühendunud rataste ja sipelgate joonistamisele. Välja näevad nad ühesugused ja neid on kole palju. Suur paber on kodus lõppenud ja varsti võtame kasutusele tapeedi paanid.

Eeskuju

Patrik songib arbuusitükke täis kausis. Plötserdab ja lödistab ja kõik kohad valguvad plöga täis. Palun tal mitte Pärtlile eeskuju näidata.
Patrik jääb jahmatanult seisma ja toriseb:
"Sa ju kogu aega hoopis käsid mul Pärtlile eeskuju näidata."

Kuidas me seekord Prantsusmaa reisile läksime

Eelmine õhtu - lapsed on saanud kiirelt magama. Pikk õueskäik ja vann on Pärtli nii ära väsitanud, et elukutselisel näljakotil ei ole mahti isegi süüa. Kiidan last, et ta ruttu magama jääb ja ei nõua mult viimast käiku, kuid kiitus on ennatlik! Mõni tund hiljem kuulen Pärtli voodist kidinat. Kui ma vaatama lähen ja talle pai teen, siis vajub "see" teadmine mulle peale nagu paratamatus. Lapsel on palavik ja kõrge. Võtan pojukese voodist välja ja suskan alla kraadiklaasi - 39.1. Hõissa reis alaku!
Nojah, ega lapsevanemaks olemine ongi ainult üks otsuste vastuvõtmine ilma, et sa teaks, kas need on õiged või valed. Meie võtsime seekord vastu otsuse, et sõidame. Toppisime lapse ibumetiini täis, mis tõmbas palaviku alla ja otsustasime, et kui juba haige olla, siis teha seda stiilselt - päikese käes, soojas, mereõhku hingates ja olles seal, kus on olemas vanaema, kes saab haige lapsega mängida seni, kuni vanemad puhkavad.

Seekordne kava Antibes's oli meil järgmine: puhata, rannas olla, ujuda, mitte kuhugi minna. Välja kukkus aga nii, et ilmad olid küll soojad, kuid suhteliselt pilvised ja tuulised, nii et meie mitte kuhugi minemine siiski päädis ka kusagil käimisega. Kõvasti sai ära kasutatud Nanat, kes hoidis alguses pisut palavikulist Pärtlikest, kui meie käisime Cannes'i juures paikneval Sainte-Marguerite saarel, kus hoiti raudse maskiga mees vangis. Nüüd ei olnud enam seal ei meest, ega maski, oli vaid pisike muuseum, natuke kunsti ja palju kena loodust.

 

Seekordne otsus oli ka panustada lastele ja nende huvidele, et reisimisest jääksid mälestused ja elamused. Mina ja Nana läksime lastega veemaailma. Tõeline Ameerika, kuid miniatuursel ja meeldival kujul - mõõkvaalade, delfiinide ja merilõvide etendused, üüratud akvaariumid, mille all, peal ja sees sa said käia, pingviinide majad ja lisaks oli välja pandud ka nurgake dinosauruseid. Dinosaurused muidugi lõid suuremaid laineid kui merilõvid - Patrik väisas dinosauruste ala kindlasti kuus korda. Mõõkvaalade etenduse ajal kippus ta haigutama ja küsima, et millal me juba dinosauruste juurde tagasi läheme. Kui me olime enne ära tulekut jälle kaks korda dinosauruseid vaadanud ja leppinud kokku, et nüüd läheme issiga randa, siis teatas Patrik dinosauruste alalt väljudes: "Emme, mul tuli hea mõte! Käime ühe korra veel dinosauruseid vaatamas ja siis läheme issi juurde".

 

Õhtul lastega rannas

Lastega tegeletud, saabus taas meie päev. Jätsime lapsed Nanaga ja sõitsime rongiga Monacossa. Pisut piinlik juba, et kaks korda on Monaco olnud käega katsuda, kuid kunagine vormelivaataja pole siiani sinna tikkunud. Seekord ei jätnud me aga juhust kasutama. Ütlesime lastele, et me läheme linna, kus ei ole lastel midagi teha, kus ei ole vetsu, kui pissi häda tuleb, pole turistirongi, millega linnas ringi sõita ega mänguparki.
Välja tuli muidugi, et kõik, mis me rääkisime oli laus vale! Rong oli, maksis euro rohkem kui Antibesis, kuid kindlasti sõitis vahvamatel radadel. Vetse oli iga nurga peal, korralikud, kuninglikud, vaadetega. Ja oh seda mänguparki - see oli küll vist printsi lastele mõeldes tehtud, otse kuningalossi kõrval, ühel pisikesel eenduval kaljunukil, kõrgel kõrgel mere kohal. Noh muidugi, kui mõni laps otsustab üle aia kõõluda, siis kukkumine oleks kõrgem olnud, kui Toompealt merre plärtsatada.

Monacos võtsime Nana soovitusel kõigepealt kohad sisse kasiino ees Cafe de Paris. Juhuse tahtel saime parima laua vaatega kasiinosse saabuvatele külalistele ja autodele. Hea küll, ega kesk päeva seal tõesti suurt autode murdu ei olnud, aga selle elamuse saime ühe hotelli ees kätte, kuidas peene Ferrari parkimiseks pidi liigutama Porschet ja ülipeent BMVd. Kohvikus muidugi me suurt ei laristanud. Piirdusime cappuchinodega, kuna magustoitude hind hakkas 17€ ja õlle peale ei julgenud isegi mõelda. Aga vähemalt linnuke on nüüd kirjas been there, done that.

Cafe de Paris vasakul

Cappuchino 8€

Kohvikust edasi suundusime kasiinosse. Kuna see on vana teatrimaja, siis otsustasime seda kindlasti ka seest poolt külastada, nii arhidektuuri nautimise mõttes eksole. Sissepääsu pilet maksis 10€ inimene, kuid otsustasime, et muuseumi pileti hinna kohta on see täiesti talutav. Sees muidugi tekkis E'l kohe hinge kripeldus, et kui juba, siis juba. Automaatide saalist kõndisime kipitust tundmata läbi, kuid ruleti taga oli otsus kindel. Mõne aja vaatasime ja arvutasime tõenäosust ja siis panime kümneka mängu (mille eest sai kaks žetooni). Esimese žetooniga naeratas meile fortuuna ja E võitis 45€. Proua mõistlik seepeale eemaldas kähku mängust 30€ (sissepääsu piletid + sisse pandud raha) ja lasi ülejäänud oma mehel mehel maha mängida. rohkem õnne meil ei olnud, kuid seegi juba hea asi, kui saab muuseumi piletiraha tagasi.
Kasiinost edasi suundusime mööda vormeli rada muinasjutulisse Monaco vanalinna.  Oo oo oo, millised majad, millised kõrgused, millised kitsukesed tänavad. Ja millised mammid majade akendest välja vaatasid. Ainult kui raske elu neil võib olla, kui nad tahavad igal hommikul ning lõunal all linnast endale värske baguette'i üles tuua.

Pinjad ülemisel korrusel!

Selle kahurikuhja kuulide pärast olen ma nii mõnelgi ööl jada valemit meelde tuletanud

Monacos oleks Savisaar krambid saanud. Keset päeva põlesid igal pool tuled - nii laternates tänaval, pisikestes käikudes vanalinnas ja rongijaam lausa säras. Ma tahaks näha Savisaare nägu kui ta arvutab, milliseid tulesid kustutada tuleb - mida jätta põlema viiesest laternast? Kustutada kaks või kolm laternat? Kas pime käik võiks päeval ikka olla kottpime või kustutame tuled üle ühe?

Monaco päevale järgnes taas lastega olemise päev, millele järgnes taas meie päev. Meie päeval õnnestus meil lõpuks minna koos papaga matkale. Esimene aasta oli Pati matkapäeval väga haige ja ma ei tihanud kõrges palavikus last üksi jätta. Teisel aastal oli Pärtel rinnabeebi ja jälle ei saanud ma kaasa, kuid seekord enam mingeid vabandusi ei leidunud ja põrutasime Nizza kohale üles mägedesse. Ilm soosis meid, taevas olid pilved, kuid vaadet nad ei seganud. Käia ei olnud palav ja ainuke millest me ilma jäime oli sinine merevaade. Pilvede tõttu paistis meri hall nagu meil, kuid vähemalt oli meil vaade olemas. rada oli kerge ja mõnus jalutuskäik. Tõusu oli vaid 300 meetrit ja matka ajaline kestvus oli umbes 3 tundi. Vahepeal pidasime maha kuningliku pikniku Nana tehtud kuulsate uppunud ja läbi ligunenenud paninidega ning korjasime ise puu otsast viigimarju. Ainult et maasika puu all, mille varjus istusime ei olnud kahjuks sel aasta ajal maasikaid. Tühja temaga, kõlbasid viigid küll.

Kohalikudsöögid olid meil taas meresed. Patrik sõi sinimerekarpe isukamalt kui mina, mõlemad lapsed sõid kala ja mina õppisin sööma krevette. Makroone aga hindasime kõik!

 

Ja oligi reis läbi. Tagasi eestisse tulles oli temperatuuri kukkumine kakskümmend kraadi. Paar päeva hiljem jätsin Pati autosse magama kui väljas oli 5 kraadi sooja ja purgaa. Tulemuseks oli öine larüngiit ja selle järgnev bronhiit.

Patriku tehtud foto sellest, mida tema näeb.
Jäägu see meie tagasi reaalsusesse kukkumist meenutama.