Lood pojukesest

Pati on hirmus rääkija. Tegelikult peaks tema väljendid ja fraasid iga päev blogisse panema, kuid neid on nii palju, et ma ei saa ju kogu aeg ka arvutis passida. Nii siis panen kiiruga kirja need ütelused, mida ta mulle viimasel ajal teatanud on. Muide enamasti tulevad tal head mõtted süües, nii et pidevalt keset hommikusööki tuleb kes-teab-kust mingi meenutus, mis tõestab mulle, kui hea mälu on ikka väikestel lastel.

• Pati: "Emme, kes oli meil külas siis kui vennake ovaali sisse sündis? (Ovaal on suur sinine ovaalne bassein)".
  Mina: "Kas sa mõtled tädi Ingridit?".
  Pati: "Jah, ta võttis esikus rohelise jope seljast ära.".
  Sellega on teema ammendunud. Ei tea kust tal see järsku meelde tuli, aga ju oli oluline.
• Keset sööki: "Emme, kui mina suureks saan, siis ma abiellun Naminaga (vanaema). Ja võtan vaisa (vanaisa) endale issiks.".
• Mina: "Pati, kelleks sina saada tahad, kui sa suureks saad? Kas politseinikuks, pagariks, ehitajaks, õpetajaks, autojuhiks, juuksuriks, metsameheks?".
  Pati: "Mitte kellekski. Ma tahan laps olla.".
• Pati ärkab hommikul kell 10.15 ja kui ta vaikselt toast välja tuleb, siis võtan ta sülle ja hellitan teda ja ütlen talle, et oled sa mul ikka üks unekott. Tund hiljem ärkab E. Pati jookseb E juurde ja ütleb: "Issi, ma olen üks tudukauss!".
• Istume lauas ja arutame kuidas sõtse lastel on hea elu, et neil on mitu keelt suus. Pati ajab oma keele hämmeldunult suust välja ja jääb nõutuks. Ta oli ikka arvanud, et teistel lastel on ka üks keel. Selle peale seletasime talle, mis see siis ikka tähendab, kui mitu keelt suus on.
• Kõnnime Nõmme turule. Turu poole liigub ka üks tädi, kellel on käimisel abiks raam. Kui me tema juurde jõuame, siis küsib Pati kõva häälega: "Emme, kas see tädi sureb varsti ära?".
• Kui mina jutustan Patile lugusid sellest, kuidas tema oli väike ja E jutustab Patile hundu lugusid, siis Pati on aru saanud, et kõigil on oma lood. Nüüd aegaajalt ütleb ta, et "Emme, tead ükskord meie pojakesega...". Neid pojakese lugusid on palju. On selliseid, kus nad on metsas ja tuleb karu ja nad peavad pojakesega Pennut karu eest kaitsema, või siis kus nad pojakesega hakkasid poodi minema ja pojake ei tahtnudki kaasa tulla ja veel miljon tükki. Nii et kui tahate jutte kuulda, siis küsige Patilt mõni pojakese looke. 
• Pati tuleb oma hoidja juurest ja ma küsin, et kas sa täna sõid ka L juures. "Ma sõin kala ja riisi. Aga see ei olnud ahven. Oli vaal vist.".

Minuga kodus olles ei jää Patrik minust sammugi maha. Kui ma lähen duši alla, siis toob ta kohe ruttu-ruttu oma suure puzzlede kasti vannituppa ja hakkab duši kõrval puzzlesid panema, ise öeldes: "Emme, ma näitan sulle kui vahvasti ma puzzlet panen". Kui ma praegu arvutis tohnerdan, siis tema samal ajal mängib, et ta parandab ehitusasjade kappi mu seljataga. Pärtel samal ajal toimetab miskit meie magamistoas ja temast ma ei tea midagi, aga Pati on kogu aeg silme all. Vahest muutub see lausa (heas mõttes) tüütavaks. Näiteks keedan süüa, Pati on minu sabas, kui järsku meenub mulle, et Pati toa ahju oleks vaja segada. Lähen kiirel sammul Pati toa poole. Pati avastades, et mind ei ole, tormab mulle järgi nagu tuulispask. Ahju juurde jõudes küsin: "Kuule poju, kas sa pead kogu aeg mu sabas jooksma?". Vastus: "Vahest peab ju natuke jooksma ka.". 

Püha Graali radadel

Rohkem kui korra olen sattunud kõrvuti lugema eri autorite sama teemat ja pean ütlema, et vaatenurk avardub. Üks väga huvitav sellelaadne kogemus oli lugedes '96nda aasta Everesti katastroofist läbi Jon Krakaueri, Anatoli Bukrejevi ja Beck Weathersi silmade.
Nüüd asusin mitte nii maise vaid pigem taevase probleemi kallale - hakkasin otsima Püha Graali. Alustuseks võtsin Dan Browni Da Vinci koodi ja jätkuks Umberto Eco Baudolino.
Kui Everesti saaga erinevad raamatud avasid probleemi uusi tahke, inimeste erinevaid vaatenurki ja kogemusi jäädes kõik samale tasandile, siis Graali otsingul sain jälle aru meelelahutusliku ja kultuurikajastusliku kirjanduse vahest.
Dan Brown on kindlasti väga palju materjale läbi töötanud ja ülimalt ladusa ja põneva kirjutamisstiiliga (lugesin päeval iga võimaliku silmapilgu, kasvõi kaks rida, kui laste kõrvalt sai ja mitu ööd takka pihta), kuid tema stiilis jääb minu jaoks midagi vajaka. Võibolla on selleks tõsidus ja tõsiselt võetavus. Võib olla truudus(etus) ajaloole. Ma vist pigem eelistan lugeda raamatuid, mille faktidele saan ma 100% kindel olla (ehk harivaid) või neid, mis on täis jaburad (väljamõeldised). Sellised vahepealsed raamatud, mille puhul ei tea kunagi, kas loetud lõik juhtus olema tõsi või autori fantaasiavili jätavad mind kimbatusse. Tahaks ju kõiki huvitama hakanud fakte järgi kontrollida, aga no kus mul see aeg. Niisiis tulebki paigutada kõik autori väljaütlemised mingile ebakindlale kandikule ja see sügavkülma paremaid aegu ootama panna. Seega külmetasin enda jaoks ka Browni järgmiste teoste lugemise ja jätkasin Graali otsinguid hoopis ühes Baudolinoga.
Umberto Eco on aga täitsa teisest killast. Humoorikas, täis ajalugu, täis fantaasiat, täis selgust. Temal on juba piirid paigas, et mis on tõeline ja mis on väljamõeldis, kuigi lugu on valetajast ja sama ilmselgelt vale nagu Brownilgi, kuid inimesed tajuvad seda vahetumalt. Eco laveerib väga peenelt sellel fantaasia ja päris ajaloo maastikul.
Eco tundus kohati mulle liiga aeglane. Turtsusin, et miks sa ometi muned nende väljamõeldud elukate ja nende uskumuste kirjelduste juures, kuid kindlasti on neid lugejaid, kes näevad seal õiget allteksti meie enda kultuuriruumi ülekantuna ja hakkavad ka ülejäänud raamatut ja ilma paremini mõistma. Mina kahjuks ei ole nii erudeeritud ning võtsin seda kui meelelahutuslikku teost ja mõistetamatutest kohtadest libisesin kiirelt üle. Kuid selle raamatu järel võin kohe kindlalt öelda, et olen targem nii ajaloo kui ka avardunud maailmapildi mõttes.

Kirsiks tordil juhtusin üks päev rongiga sõites vastakuti sõitma umbes 80 aastase prouaga. Peale esimesi viisakuseavaldusi ilusa lapse teemadel (sõitsime Pärtliga kahekesi) hakkasime vestlema raamatutest ja sealhulgas ka Da Vinci koodist. Proua lõkerdas mu vastas ja teatas, et tema on ise käinud Püha õhtusöömaaega vaatamas ja mingit üleliigset kätt ta küll ei näinud. Pealegi on tema tütar kunstiteadlane ning raamatus olev maali tõelgendus on nii kunstiteadlaste kui ka nende seas, kes asjasse vähegi süveneda viitsivad, küll ilmselgelt ilukirjanduslik lugu, kuid hämmastaval kombel leidub ikka neid, kes hakkavad uskuma muinasjutte. Arutlesime, et miks küll keegi Larssoni Millenniumi triloogiat või Hargla Melchiori jutte tõeks ei pea, kuid sealt ju puudub Püha Graal, mis tundub, et ikka veel inimeste mõistused kimbatusse ajab.

Mõista mõista: Üheksa pirdu nelja hamba taga. Vastus: Kooreürask või Pärtel.

Pärtli üheksanda elukuu suurim muutus avaldub tema suus. Pea on välja pistnud neli hammast. Kaks on kohe-kohe tulemas (villid on juba katki) ja päris palju paistes laike paistab suust veel. Hammaste tulek ei ole aga üldse mõjutanud tema söömisharjumusi. Endiselt sööb ta väga hea meelega puid. Üks päev tabasin ta liiga hilja teolt ning põsk, kurk ja tõenäoliselt ka magu olid juba pungil täis peeneks järatud puupirde, millest osad olid juba päris paberiks leotatud. Päris söögiga on endiselt kehvasti. Hommiku poole on Pärtel nõus võtma paar ampsu tatrahelbe putru õunapüreega, kuid õhtupoole maanduvad kõik mu ponnistused sügavkülma või rajale külmkapp-soojendus-vetsupott. Hetkel olen pannud sügavkülma hulga kõrvitsapüreed, imepeeneks hakitud imepehmeks hautatud veiseliha, püreestatud päris suppi (kartul, kapsas, porgand, sibul, hakkliha), kuid kõik need kuubikud ootavad paremaid aegu. Seal juba kolm kuud olnud brokoli ja suvikõrvitsa kuubikud keetsin Patile supiks ära.

Liikumise osas on Pärtel avardanud end kõrgusesse. Nüüd seisab laps tugede najal püsti, mis ühelt poolt kergendab mu elu - uus huvitav dimensioon paelub teda ja laseb mul vahel miskit toimetada, kuid teisalt on kukkumine kõrgemalt valusam. Käpuli laps endiselt ei käi ja kõik püksid on viledaks kulunud reie pealt.
Püstiseismine raskendab muidugi oluliselt õhtust magamapanekut. Nüüd jääb laps magama alles siis, kui ta on saanud täpselt nii kaua võrede najal püsti olla, kuni ta enam ka hammastega kah ei jaksa end püsti hoida. Siis alles allub laps paile ning paneb silmad jõuetult kinni. Mingit ise uinumist enam tänu püsti asendile ja saabuvatele hammastele pole üldse, aga see ei häiri mind. Pigem naudin õhtust rahumomenti beebiga, kui saan ta selga silitada püha rahus ja vaikuses (ja tema väsimist oodates oma voodi peal mobiili valgusvihus raamatut lugeda).
Kui õhtul tabab last voodis aga mingi seletamatu jonnihoog, siis pole mõtet ponnistada magamapanekuga vaid tuleb tal lasta mängima tulla. Ja oi seda võidukat nägu kui ta saab veel tunnike maas roomata. Hämmastaval kombel sellistel juhtudel mingit üleväsimust ei ole. Laps on energiast pakatav ja mängib ning tegeleb iseendaga iseseisvalt kuni toimub magamapaneku katse number kaks.

Hommikuti on laps muutunud nii suuremeelseks, et teeb kõhu kenasti potti tühjaks. Muidugi seda vaid juhul kui tema vana ema voodis ei põõna ja kogu öist kremplit mähkmesse ei lase lasta. Mõnda aega oli mul sellega kenakene häda, kuna Pärtel kippus potilt end üles ajama. Õnneks avastasin, et kui mina oma kätega teda ei toeta, siis on tal nii palju oidu juba peas, et ta saab aru, et rabelemine ei too head nahka kaasa ja istub potil kuss ning ajab asja ära.

Sotsiaalselt on laps lahe. Suhtleb, peab dialoogi (äää - äää), vastab kui teda hõigata või tema hõikab, et saada vastust. Huvid on tal selgelt tehnilised ja eriti tahab ta näha kuidas asjad öötavad. Näiteks kuidas uks liigub, kuidas grammofon töötab, kuidas tuli põleb, kuidas pudel veereb, kuidas Pati rong sõidab jne. Probleem, kas töötab, teda ei paelu., Patrik otsis ja otsib siiani igal asjal nuppu, et kas töötab, aga Pärtlil on nuppudest suva. Selle eest on Pärtel pidevalt midagi surkimas ja uurimas. Ma siiralt ei oota aega, millal tema näpuosavus võimaldab hakata käsitlema kruvikeerajat.
Kodus on vähe asju mida ta kardab, aga õnneks tolmuimeja on üks neist. Nüüd vastavalt vajadusele nihutan tolmuimejat sinna, kust tahan Pärtlit eemal hoida. Tihti on näha tolmuimejat näiteks grammofoni ees, sest Pärtli meelest ei ole midagi huvitavamat kui ligi saada nupule 33/45 või siis kiiruse seadistuse kettale. Õnneks nõela ja plaati katab kaas.

Õhtuti (ja hommikuti ja päevati) vaatame E'ga oma last ja ei jõua ära imestada, et kui nunnu saab ikka üks beebi olla. Teadupärast Pati meil ju nunnu ei ole - Mina: "Pati sa oled nii nunnu." Pati: "Ei, ma ei ole nunnu!" Mina: "Miks sa siis nunnu ei ole?" Pati:"Sest ma olen mees."
Aga Pärtel on nunnu ja naljakas. Eriti siis kui ta tahab midagi oma seljatagant kätte saada, aga ei oska ennast istudes õigesti keerata või kui ta on ülimalt väsinud ja ei saa aru, mida närimise mänguasjaga peale hakatakse ning üritab seda suu asemel silma toppida. Siis ma lihtsalt vaatan seda ussikest ja mõtlen, et küll see elu on alles imeline ja areng alles eksponentsiaalne.