Tulevik minevikust

Etapp 1
Ülikooli minnes ostsin endale kõlarid, ilma eraldiseisva võimuta, mida sai kergesti igal pool kaasas kanda. Nendega rändasin läbi kõik oma Tartu ja Tallinna kodud ja mõtlesin kogu aeg, et käivad ju kah.

Etapp 2
Nüüd saime lõpuks täidetud enda unistuse (lubadus aasta tagasi: kui uude kojju kolime, siis kindlasti muretseme kohe endale head kõlarid ja grammofoni).
Koju saabus võim. Esimeseks panime peale Pink Floydi "Wish You Were Here" ja ooo ma sain aru, kuidas mu kõrv on aastatega nüristunud ja sandistunud. Mu tigu sai reinkarnatsiooni osaliseks. Hetkeks kadusid mu elust laste nutt ja hala. Olin ainult mina ja muusika.


Etapp 3
Kalibreerisime nõela ja unistus täidetud. Töötab nagu Edgar Tallinnas (tehnika on küll vana, aga ei kao kuhugi eksole).

Etapp 4
Pati on nüüd asunud kuulama kogu seda muinasjuttude ja lastelaulude varamut, mille Nana meile omal ajal on kokku kogunud. Muusika ja jutu kuulamine pole enam pelgalt taustategevus. Grammofon teeb sellest tõelise süvenemise sündmuse ja laps tõepoolest istub ning kuulab. Laseb muusika endasse. Väärt kraam!

Valimised

Pati: "Ma lähen toon oma hääle raamatu ja siis hakkan hääletama!"

Pärtli Bermuda

Ahjuesine (roop, kühvel, puud) - lillepott - stepsel.

Teadmatuse magus elu

Terve sooja suve vältel nägi Pati arvutit väga harva. Paar korda juhtus nägema vist vanu Entel-Tenteli laululapsi ja paar korda mõnda multifilmi. Ülejäänud aja tuli tal leppida raamatute, liivakasti, plastiliinide ja muude tegevustega.
Hallil sügisel tahtsime aga hommikul magada ja otsustasime, et käes on aeg lapsele Etv2'te näidata. Panime lastesaated mängima ja kobisime magama. Natukese aja pärast kostus arvuti eest hämmingus hääl: "Emme, kas loomad siis tõesti räägivad? Emme, kas hundid oskavad rääkida? Emme kas orav oskab rääkida?". Peale seda käis laps meil veel paar päeva kannul ja usutles, et kas need loomad siis ikka oskavad või ei oska rääkida. Kuidas siis seda seletada? Absurdiga oleme tuttavad, irooniaga oleme kokku puutunud, sarkasmi peab ta taluma, groteski oleme kohanud, uned on tal sürreaalsed, kuid rääkivad loomad olid lihtsalt meelest läinud.

Kaheksa kuud näljas hoitud beebit

Olid ajad (6-7 kuud), mil lapsele kõik oli uus. Andsid kätte pesulõksud ja saabus paar tundi vaikust. Andsid kätte potid-pannid, söök sai tehtud. Andsid kätte autolaadija, vedas Tartust Tallinnani välja. Need ajad on nüüd möödas.

Nüüd on meil kodus iseloomukas suslik, kes ei allu hüüatusele "Näe Pärtel, ära nuta, see on nii põnev, võta-võta garaaži võti!". Tal on omad tahtmised, omad soovid. Elu mõtteks on kujunenud jõudmine äravoolu trapini, kui sinna valgub vett. Eriti lõbus on siis, kui vesi on lisaks šampoonine ning sellisel juhul jaksab ta imekombel enda teelt eemaldada kõik tõkked (vannid, mähkmepakid, potid, taburetid, triikimislaua, pesuresti), mis ma sinna asetanud olen.
Jõudu on tal ka selleks, et kummuli keerata minu suur lillepott ning siis selle sisu uurida. Tean küll, et kui ma lille kastaks, siis pott oleks raskem ja suure tõenäosusega ei suudaks Godzilla teda nii kergelt kummuli ajada. Peale eelmist kastmist aga kasvasid potis seened ja praegu ma leian, et parem las lill kõrbeb ja talub Pärtli maailmaavastusretki floorasse kui tekitab uusi organisme juurde faunasse.
Pärtli üllatuseks ilmus üks päev meie tuppa uus ime: tuli! Algas kütte hooaeg ja oh seda lusti. Nüüd kütame ahju pestud puudega. Enamik halge maitseb Pärtel üle, kas ikka kõlbab ahju visata. Valgust nähes aga toimib Pärtlil sama efekt nagu munast koorunud kilpkonnadel - pimesi roomab ta valguse suunas.
Madalatelt pindadelt leiab laps üles kõik kruvid, mutrid, stepslid, lingid jms tehnilisemat laadi objektid. Need pakuvad talle palju rohkem avastamisrõõmu kui mänguasjad. Tõenäoliselt suureks kasvades tahab ta kogu kodu lahti kruvida ja vaadata, kuidas asjad töötavad. Stepsli osas on mul kodus aga õnneks Mr. Monk, kes hoiab vennal silma peal. Nii pea kui Pärtel voolu näppima, hakkab Pati karjuma "Ei tohi ei tohi ei tohi ei tohi".

Paar päeva tagasi avastas Pärtel enda jaoks uue maailmavaate - nüüd mõnda laua, voodi, tooli vms servakest nähes haarab ta sealt kätega kinni ja tõmbab ennast põlvili asendis istuli. Selle tõttu tuli võrevoodil põhi alla lasta ja nüüd on siis läbi lihtne beebiiga, kus last sai kergelt voodisse panna või sealt võtta.

Kuna Pärtel roomab nüüd profilt ja on teadlik liikumise vabastavast olemusest, siis pikematele autosõitudele võime kriipsu peale tõmmata. Kui ta avastab, et ta on oma turvahällis potentsiaalselt pikemat aega kinni, siis pistab ta röökima ja teda ei lõbusta isegi Iphone mitte. Muidugi ma saan aru, et me oleme teda tehnikast ja liikuvast pildist ka totaalselt eemale hoidnud, kuid arvasin, et videode vaatamine ei ole mitte treenituse vaid hetkeliselt mõjuva hüpnoosi küsimus. Ja ärge mitte küsige isegi mõttes mitte, et miks me ei sõida näiteks lõunaune ajal, sest meie lapsed autos magavad küll, kuid ainult 20-30 minutit. Vahel harva Pati teeb ka tunnise une, kuid Pärtel niikaua mingi nõmedas turvahällis küll ei suvatse magada.

Söömise osas Pärtliga seoses midagi kirjutada ei saa, kuna ta ei söö mitte midagi. Laps on jätkuvalt ainult rinnatoidul.
Sellega seoses on ta ära õppinud tähtsaima ja esimese sõna: tiss. Näiteks kui ta on E süles ja ma tast möödun, siis sisiseb ta vaikselt mulle tsss. Peale sööki aga kostub õnnis tähh.

Üldiselt on elu mõnus. Lapsed toimetavad iseseisvalt ja mina saan tohnerdada seal, kus vaja. Just eile jätsin lapsed tuppa mängima ja käisin garaažis, keldris ning tõin tuppa paar sületäit puid. Kogu selle aja olid poisid vapralt Pati toas ja tegelesid klotsidega.