Sipelgas ja Pontu

Patrik mängib. Mina toimetan. Üks hetk tuleb Patrik minu juurde ha ütleb: "Emme too Pontu sipelga juurde". Hakkan Patrikule igasuguseid asju pakkuma, aga lõpuks selgub, et Pontu on Pärtel ja tema on sipelgas ja teises toas on suur ehitus, kus peab Pontu ka olema.

Hunnitu Peipsi

1. päev. 15 km. Vasknarva - Karjamaa

Jõuame õhtul kella 9 ajal Vasknarva. Puhub kerge põhjakaare tuul. Patrik pole 220 autosõidu kilomeetri jookul maganud ja on jorinas tujus. Beebi on maganud paarkümmend minutit ja on ka väsinud. Pakime rattad ülikiiresti kokku. Kuigi asju on palju, siis tegelikult oleme koorma viinud miinimumi piirile. Näiteks on kaasas beebi suletekk, aga tekikoti jätame maha. Mina kannan enda riideid, sööke, katelokki, vett, mähkmeid, ja matte-kotte-linu. E kannab enda ja laste riideid ja lohistab käru. Kärusse oleme pakkinud telgi, jalanõud ja ühe magamiskoti. Salaja sutskan endale kotti veel 2 õlut, ja asume Karjamaa telkimisala poole teele. Beebi jääb magama, Patrik aga mitte. Nagu heaks tavaks saanud jälitab meid mürin taevas ja õhus on tunda vihma lõhna. Kohale jõuame siiski kuivalt ja Peipsi võtab meid vastu päikese, äikesepilve ja vikerkaarega. Koorime riided seljast ja hüppame sisse. Algab meie seiklus (mille jooksul beebi kordagi ei nuta ja Patrik ärkab iga öö üles nutuga haiseb-haiseb).

2. päev. 59 km. Karjamaa - Piirioja
Hommikuks on ilm tuuline ja natuke kõle, aga ei saja. Keedame pudru ja pudru peale korjame vaarikaid. Laps sööb pudru nii hea isuga, et meie saame ainult riismed. Oma killavoori saame alles lõunaks kokku (ja nii iga päev) ja sõitma hakates tahaks Patrik juba lõunaund teha (ja nii iga päev). Nii me siis sõidame - Pärtel magab, Patrik kiunub, et ta ei saa magada ja meie üritame teda rahustada ja lõbustada. Peale 15 km sõitu
anname alla. Keerame randa mõni kilomeeter enne Kauksit, paneme telgi üles, kateloki tulele. Lakkamatu müristamine ei ole kuhugi kadunud, aga pilvede vahelt hakkab täpselt meie 10x10m raadiusse paistma päike ja saame nautida rannamõnusid. Muidugi mõista Patrik meie pausi ajal ei jää magama. Supleb ja sööb ja magama panekul ainult lollitab ja rullib ennast telgis siia sinna. Lõpuks pakime asjad kõik taas kokku ja asume teele, kaasas lubadus Patrikult, et ta enam kärus ei kiunu.
Õnneks lapsed jäävad mõlemad magama ja saame ära sõita meie sõidu halvima teelõigu - 20 km suurt maanteed kuni Mustveeni. Mustvees otsustame, et sinna me ööseks ei jää ja linnas patseerida ka ei viitsi. Teeme ühe pikema jäätisepausi ja asume teele tänavkülla. Pärtel eeskujulikult magab ja Patrik tutvub kohaliku arhitektuuriga.

Vahepeal on tuulest saanud purgaa. Piiriojale jõudes käin mina ujumas ja kuigi Patrik nõuab ka vette, siis me ei julge teda lasta, sest 1) me kardame, et tuul viib ta Jõgevale; 2) varvastega vees olles võib laine üle pea käia. Õnneks on telkimisalaast natuke eemal põõsad ja lehtla, kus saame varjulisemas kohas õhtustada ja laagri püsti panna.



3. päev. 47 km. Piirioja - Varnja

Peipsi ülemises servas haarab silma ilus rand, räämas suvitusrajoonid (kus siiski on sees suvitajad) ja suitsukala müük. Siis tuleb maantee, mis on igav, kuigi kohati ilusa Peipsivaatega ja siis Mustvee. Aga peale Mustveed hakkab alles see päris Peipsi oma külakeste, sibulate, vanade papide, rätikestega mutikeste, vene hingede, majakeste, Peipsini viivate kanalite ja kõige muuga, mida tahaks ainult endasse ahmida. Majade ja tänavate ilu ei suuda kirjeldada. Need on ehtsad. Liiga šikid. Tänavatel on ikka veel kaevud ja kaevude juures kärude ja pangedega papid. Ju enamikes majades pole veel vett.
E'le meeldis see, et kõik antennid majadel olid Venemaale suunatud.

Mulle meeldis see, et tuulelippudeks pole mitte kuked, vaid kalad. Veel meeldis mulle, et kõikide akende ees (ka neis majakestes, mis olid peaaegu kokku kukkumas) olid pitskardinad. Need kardinad, mis olid oma aja ära elanud, rändasid marjapõõsastele. Ei näinud ühtegi marjavõrku ega katteloori peenramaal, igal pool oli puhas pits.

Õhtuks jõuame Varnjasse. See reis olime ette valmistunud ja teadsime, et Varnjas on telkimisala. Kohale jõudes avastame aga, et telkimisala on parmudest kubisev mahajäetud võpsik, mis on seal paiknevate vanade kämpingute jäänuseid täis (tõlge: klaasikilde ja igasugust muud prahti). Telkimisplatsi omanik on tõre vana dresspüks, kes on telkimisala lähedale teinud tohutu kulupõletamislõkke. Haisu järgi tundub, et sekka on visatud ka mõni kumm ja paar prügikotti. Vanamehega ei saa me kuidagi jutule - kui üritame küsida, et kas tal on mõnda siledamat platsi ka, siis saame vastuseks, et tema pole kohalik ja üleüldse tema ei tea midagi. Lõpuks, kui oleme 5 minutit nõutu näoga üksteisele otsa vaadanud, ütleb vananäss, et 100 meetrit edasi on ühel mehel suur muruplats ja me võiks tolle käest küsida, et kas ta lubab meil seal öö veeta. E läheb luurele ja ma jään lapsi lõbustama. Tagasi tuleb E heade uudistega. Sõidame natuke edasi ja saame ööbima maailma kõige ilusama hoovi peale. Peremees kütab meile sauna ja lubab meil käia oma maja katusel vaadet nautimas. 

 

 4. päev. 53 km. Varnja - Tartu
On kätte jõudnud meie reisi kõige raskem päev. Tuleb sõita vastu tuult ja kruusateid. Eesmärgiks on jõuda Kavastu parvele. Alternatiiv oleks muidugi mööda asfalti Tartuni põrutada, aga see tähendaks meile Jõhvi-Tartu maanteed, millel ei ole korraliku teepeenart ega midagi. Esimest päeva on väljas ka päike ja kuumus on lõõskav. Sõit on raske nii meile kui lastele.
Vastu tuult rühkides hakkavad meil pead valutama. E avastab endalt puugi. Lapsed ja ise kah tahaks kruusateel loksumise asmele lesida Peipsis, aga vaja on jõuda edasi, kuna kruusatee ääres pole ühtegi varjulist kohta pikema pausi pidamiseks.

Kavastusse jõudes näeme, et temperatuur on varjus 27 kraadi. Peale jäätise õgimist suundume jõkke, aga isegi jõgi ei aita pead selgeks teha. Peale parve oleks meie järgmise plaanitud ööbimispaigani 10 km, kuid me oleme väsinud. Minul kukub asju sättides E ratas kummuli ja lõhub mu jala. Peale parvesõitu avastame aga, et minu ratta tagumine kumm on kruusateel lõhkenud ja ratas on lausa velje peal. Me kumbki ei jaksa kummi vahetusega tegeleda ja otsustame liikuda edasi pumpamise pause tehes. Lisaks suudan veel halva käiguvahetusega keti maha saada ja siis on selge - võtame suuna Tartule ja 10 km taganttuule asemel sõidame 20 km tugevat vastutuult Tartu poole. Maantee vältimiseks läheneme Luunja ja Ihaste teele ja Ihastes muidugi eksime majade rägastikku ära. Tundub, et me ei jõua iialgi kohale. Õnneks on meil aga E telefon, mille vahendusel saab ühendust satelliiditädiga, kes meid siiski meie autoni juhatab. Autot nähes teame kogu perega, et tahame kohe suuna kodu poole võtta. Ei mingit ööd enam ula peal. Kodu kutsub.
Selleks korraks on seiklus lõppenud, aga autos Patrik juba arvas, et homme võiks sõita Pennu juurde. Rattaga.

Suvi on tuuline

Naudime siis tuult 

Bussis

Suur vend valvab sind

Üürikene õndsus (sissekanne naistele)

Sellel nädalavahetusel maale minnes selgus, et meie lähimas külas toimub lauba-õhtal Seto jaanipidu. Oo kuidas hing ihkas, süda laulis. Oleme ammu tahtnud näha seda päris küla jaanituld ja mis võiks veel parem olla, kui veel ehe seto värk.
Tuli pidi süüdatama kell 21. Kell 20 asusime sööma, mina panin oma maimukese unele ja suuremad lapsed pesime puhtaks. Peale sööki tõusis arutelu - mida teha beebiga? Kas võtta kaasa käruga, kas võtta kaasa autoga, kas jätta koju üksi, kas keegi jääb koju valvama. Muidugi mõista meie armas pÄrIsori oli taas valmis end ohvriks tooma ja nõnda sai siis noorik pittu.

Ainult et pidu ei olnud üldsegi mitte päris.
Oli kohal:

• Disko
• Müügipunkt, kus sai Lays'i ja Coca-Colat
• Chillivad ja hangivad noored
• Tümakaga autod

Puudus:

• Setud
• Rahvariided
• Rahvalaul ja tants
• Vanad kombed

Ainuke päris asi jaanitulel oli tuli ja koduõlu. Otsustasime, et kuna tuli sai nähtud pildile võetud ja kui E ka ühe õlle ära joob, siis läheme koju tagasi. Limpsates tema topsi hakkasid ka minul neelud käima. Haarasin autost rattapudeli ja kobistasin endki meeste vahele koduõlle sappa, et märjuke orjakesele ja enesele koju kaasa viia. Müüja kiitis veel takka, et see on pigem kali, ei see purju tee!
Kodus jõin õlut, mõtlesin Kristiina Lauritsa tütrele, kes pidevalt imetades või rasedana koduõlut rüüpas ja õllemüüja julgustavatele sõnadele. Nõnda, ilma igasuguste süümepiinadeta, ajasin vähemalt ühele morsiklaasi täiele õllele päkad silma. Küll tuli hea tuju - mine või pittu tagasi. Aga nii pea kui silm hakkas kilama, hakkas kummitama ka Kersti Merilaasi luuletus, mida H mulle eelmine Jaanipäev saunas luges. Olime toona tõesti viimasena sauna läinud, kui toas olid lõpuks kõik väiksemad lapsed magamas ja toidud valmis, lauad kaetud ning külalised piisavalt kostitatud. Istusime siis laval ja H kinkis mulle vist eluks ajaks sellise luuleelamuse, et kohe üldse ei taha meelest enam minna. Näe, enam ei saa isegi õlut rüübata ilma, et vaikselt naer peale hiiliks ja ma ei tunneks seda  samastumise rõõmu pattu tegeva noorikuga.
Rikun nüüd siis ära ka teised noorikud. Lugege!

Hoiatus: armas meesterahvast lugeja - seda ilu võibolla sina ei näe nii kaasahaaravana. Võibolla saab sellest tundest aru saada vaid siis, kui sul on olnud see roidumus, aga samas ka niudest varvasteni kirendav kihu, kui oled näinud peale lapse söötmist seda huulilt nõrgund piimaniret vastu punetavat põske või tundnud, kuidas peab koju minema, kuna piimvalgu paisunud on põu.

KURI KIIGUTAJA

                                                     Kui noorik läheb lõbutsema,

                                                     tuleb kurat last kiigutama.

                                                     Rahvasuust

Lauba-õhtul, kui ju pere pestult põhku rühkis,
noorik üksi leiges saunas roidund liikmeid nühkis.
   Ja kui veega vihalehist puhtaks uhtis ihu,
   tundis niudeist varvasteni kirvendavat kihu.
Aknamulgust sisse hoovas täiskuu sapjat sära.
Simman kaikus küla vahel, lõõtsakääks ja kära.
   Pillihääl nii peibutav, et meeletuks võib minna.
   (Laadale läks abikaas, jääb paariks päevaks sinna.)
Noorik üle õuemuru tõttas jooksujalu,
vaikne oli karjaaed ja tukkus kogu talu.
   Umbses kambris ahjukere leiva lõhna uhkas,
   kilgid laulsid hälli ees, kus lapsukene puhkas.
Uinus nagu õieõile soputatud põhul,
kurgul käed ja jalad keras siidipehmel kõhul.
  Huulilt nõrgund piimanire leotas roosat põske,
   väike keha niiskeis mähkmeis unehigist rõske.
Noorik pilgu hälli heitis, vaiba peale laotas,
siis tare tagaukse vargsi lahti vaotas.
   Viskus otse läbi vilja, üles kopli kingust,
   pilli kutsuv kudrutus — see vedas nagu lingust.
Kastehein lõi põlve ümber, pidurdades ruttu,
oleks nagu järel helkund lapse unist nuttu.
   Sirelites tormilatern vabises ja kiikus,
   täiskuu paistel uljaid paare ratast-ringi liikus.
Ilgub pill, et kas see noorik kepsutaks kui varem,
raske naisetanu all ehk taldki tantsuks arem?
   Oh neid hulle helinaid — võib ogaraks see teha.
   (Perepoeg ei koju jõua enne hommist eha.)
Kahju ennist kallimat küll oli teele saata...
Arm on nõudlik — paremgi, kui praegu pealt ei vaata.
   Naisukest nii nägusat ei pidada saa peidus,
   rohkem veel kui piigast peast tal täna tahtjaid leidus.
Lõhkus lõõtsur, kiljus kaasa peiar ülemeelik,
saapasäärtel laperdamas kastelige seelik.
   Ladisesid aidavööril vahutavad vaadid,
   tasapisi turgutasid seal end targad taadid.
Tagurpidi tuigerdades, tiidakile tanu,
noorik kappa kummutas. No see vast oli janu!
   Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus,
   nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus.
Hüppas nii, et tanu paelad tilbendasid suhu,
üle nukra naise-põlve, vaevalise tuhu.
   Verevirn lõi pahkluu ümber, pidurdades ruttu:
   kuula, kuskilt kõrvu nagu kostaks lapse nuttu.
Kas ta vaibast välja siples, pahurdab ja puksub,
suhu topib rusikaid ja näljatusas luksub?
   Uinus nagu õieõile soputatud põhul,
   kurgul käed ja jalad keras siidipehmel kõhul.
Huulilt nõrgund piimanire leotas roosat põske,
väike keha niiskeis mähkmeis unehigist rõske.
   Kutsub pill — veel keerutada kas või ainsa ringi,
   tuju säärast kitsi elu iga päev ei kingi.
Alles siis, kui piimavalgu paisund põues tundis,
vägisi end tantsutiirult minekule sundis.
   Meeltes uim ja kuivand keelel lääget pärmi maiku,
   komistades kodu poole vaarus kesköö paiku.
Kes seal kiike kääksutab? Oh üürikene õndsus!
Kambris kurjakuulutavalt hälli jalas põntsus.
   Kuuesiilud võdisemas vastu sääremarju,
   vahtis naine laiul silmil sängiveerset varju.
Maimuke ei häälitse... Kas ongi enam hinges?
Issameie noorikul läks segi meelte pinges.
   Hüüdis püharistikest — ei võõras veelgi iitsa:
   äragi kuid tundis juba kübara ja piitsa.
Kahvatuna kumas läbi koidueelse hägu
koju jõudnud laadalise noor ja range nägu.

Näe titapütt

On neid momente, kus su lapsel on soovid selged:

Issi kuule mul on kakahäda. Issu eksju pea siin rapsu põllu ääres kinni.

Ja siis Issu peab just seal rapsu põllu juures kinni. Ja seal suure Tartu maantee ärres on väike kruusatee ja emme ei saa üldse aru, miks issi nii ilusti pargib - tee on ju nii väike, et võiks ju ka piki maanteed parkida nii, et kruusatee ots jääb kinni.

Ja Patrik istub. Ja emme on autos, sest beebi tahab süüa ja väljas on parmud. Ja siis emme hakkab vehkima ja vehib ja vehib ja lõpuks issi näeb ja sajatab.

Pipipipiip sitapütt. Kust see nüüd siis tuleb.

Ja Patrik kuulab. Ja saab tolmuseks, kuna ta istub just seda pool teed, et kõik tolm vajub talle peale nagu paratamatus.

Ja siis tuleb teine veel.

Õnneks on aga lapsel vahest halb kõrvakuulmine (sest kõrvad on tolmu täis!) ning nüüd näeb meie lapsuke igaski suuremas autos potentsiaalset titapütti. Seda hõigatakse meie rõdul, autos, külas, tänaval.